|
|
Post by Samara Soul on Jun 3, 2015 19:00:46 GMT 3
Kell hakkas lähenema üheteistkümnele õhtul, kui Samara puhketoast väljus ning enda sammud lossist välja seadis. Tema plaan oli selge - kui keegi tuleb küsima, mida neiu nii hilja lossist väljas teeb, siis ütleb ta lihtsalt, et teeb enda esimest koolivanema patrulli. Muidugi ei tohtinud isegi koolivanemad sellisel kellaajal enam väljas olla, kuid alati sai ju silmi pilgutades kiirelt valetada, et ajataju kadus. Kuskilt oli tütarlaps valetamise imehästi selgeks õppinud nii, et silm ka ei pilgu.
Pärast õhtusööki polnud neiu isegi enda riideid jõudnud vahetada. Kiirelt puhketoas enda kohvri lahti pakkinud ning asjad ebamääraselt kuskile riiulile jaotanud, tervitas Samara kõiki õnnitlejaid, kes teda esimese (ja ka viimase) koolivanema-aasta puhul õnnitlesid ning seadis enda sammud välja.
Nüüd kiirustaski neidis mööda treppe alla kuni ta viimaks suurte raskete uste juurde jõudis. Tõmmanud enda musta mantli kapuutsi silmini, surus neidis käed taskutesse, kus ta enda võlukeppi käepidet tajus. Siiralt lootis neidis, et täna tal seda vaja siiski ei ole ning ta saab Jasoniga enda arved vägivallaga klaaritud hoopis MJVK tundides, kus ta noormehe hea meelega enda partneriks valinud oleks.
Kuid paratamatult tundis neidis, kuidas tal külm hakkab, kui ta oli õue jõudnud. Vaadanud veel kiirelt paremale-vasakule, hakkas tütarlaps mööda kitsast rohurada allapoole küngast sammuma, möödudes Hagridi majast, jõudes enda sihtpunkti - keelatud metsa äärde. Sügavalt sisse hingates heitis neidis kapuutsi enda peast ning heitis silmad hetkeks taevasse, et sealt paari üksikut tähte leida. Kuid ilm oli pilves nagu alati.
ot. Kinni.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 3, 2015 19:15:39 GMT 3
Jason oli aga veetnud esimese päeva üsnagi lõbustatult, ning kogu see kemplemine, mida uued rohelised korraldasid sundisid teda lihtsalt varem lossist väljuma. Koolivormi elemendid olid ta riietusel täiesti siiralt tuntavad, ning temast endast peegeldus samuti üks ohjeldamatu uss. Kuna väljas oli üsna korralikult enne tormanud, kui ta korraks seal viibinud oli ei hakanud seitsmendik riskima, ning pani oma triiksärgile peale veel musta vesti. Sellele omakorda mantli, ning ka selle nööpis täiesti korralikult lõuani kinni. Mantli ääri, ning kõikvõimalikke auke ääristas roheline niit. Üsna paksult oli mantli rinnale kirjutatud ka Jase, ning seljataga otseloomulikult roheline madu. Noormees oli alati olnud ääretult uhke oma kuuluvuse üle Slytherini, ning ka hetkel ei kavatsenud ta seda varjata.
Metsa ääres oli Jase veetnud lõbusad veerand tundi, kui ta viimaks aru sai, et keegi talle läheneb. Pimedusega harjumine võttis siiski endiselt üsna palju aega, ning alles siis kui Samara kapuutsi peast viskas tundis ta neiu ära. ''Milline julgustükk - tulla meie lauda ja mulle seal avalikult teatada, kus ma sind ootama pean.'' Libistas Slytherinlane end kivilt maha, millel istunud oli ja sammus paar sammu neiule lähemale. ''Kust kuradi kohast võtsid sa endale arusaamise, et ma sinuga siin üleüldsegi mõne sõna plaanin vahetada?'' Oli Jase tegelikkuses vihane selleüle, et neiu seda suures saalis teinud oli. ''Ja milline mure sind siis vaevas küll?'' Sasis kutt oma juukseid, ning libistas seejärel käed taskutesse. Ilmselgelt polnud ta üleüldsegi oma võlukeppi kaasa võtnud - seda polnud lihtsalt vaja. Pealegi oli noormees enam, kui kindel, et mõni Slytherinlane neile siin varsti peale satub. Polnud vaja ju väga palju, et keegi teaks kus Jase läinud oli.
''Selle, et ma sinuga suvel suhtlesin.'' Alustas ta Samara suunas astudes. ''Ei anna sulle mittemingit õigust mulle avalikult põhimõtteliselt sülle pugeda.'' Kissitas noormees oma silmi, ning ei kavatsenudki sel teemal rohkem midagi lisada. Nüüd tahtis ta ainult teada, et mida Samara temast üleüldsegi tahtnud oli. Polnud ju kutt märganud seda, et dorkide koolivanem oli seda pisikest aidanud, kelle käekese peal Jase tallunud oli. Maha sülitanud ohkas ta ootava tüdimusega.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 3, 2015 19:41:12 GMT 3
Samara võpatas, kui tuttavat mesimagusat, kuid nii eemaletõukavat häält kuulis. Tema sisemuses toimus korraga mitu asja: oli tunne, justkui jätaks tütarlapse süda sealsamas paar lööki vahele, sest see hääl oli saatanlik, teiseks tundis ta viha, mis temas keema hakkas, sest korraks oli neidis isegi unustanud, miks ta Jasoni metsa servale kutsunud oli, kuid kuuldes tolle külma nooti, tuli neidisel meelde tema eesmärk. Ning kolmandaks tekkis tema sisse hirm, kuid mitte sellepärast, mida Jason talle teha oleks võinud vaid seetõttu, mida tütarlaps nii pingsalt unustada üritas. Kuid nad olid nüüd Sigatüükas, kus nad mõlemad pidid mängima enda rolli. Sellegi poolest kuulis neidis, et kõla noormehe tonis ei olnud nii jäine, kui seda kupees. Noh, noormees ei olnud ka sõnagi Samarale öelnud, I wonder why.
"Sa ei pidanud tulema ju," lausus tütarlaps muuseas, heites taas pilgu taevasse, kuid enam ta tähti ei otsinud. Nüüd eiras ta noormehe pilku, sest kartis, et muidu ei jää ta enesele kindlaks ning annab alla. Seda ei tohtinud juhtuda. "Ah, palun. Mitte keegi ei kuulnud, mida ma sulle ütlesin. Pealegi, igaüks teab, mis tsirkust sa Ekspressil korraldasid, seega tundub loogiline, et ma sind manitsema tulen. Sa tegid sellele lapsele haiget, kas tead. Ta oleks võinud enda käe murda," lausus tüdruk korraga välja puristades ning hetkeks enda ussirohelised silmad noormehele lüües.
Samara ei olnud selline gryffindorlane, keda slytherinlased tavaliselt vihkasid. Esiteks - olgugi, et tütarlaps elas enda sossist onuga, olid tema vanemad olnud puhast verd võlurid ning neidisel avaldus võlujõud juba väga varajases eas. Ning teiseks oli Samaral selline enesekindlus, mida oli lihtne segi ajada nartsisissmi või ülbusega. Neidisel ei olnud kunagi slytherinlastega erilisi probleeme olnud, sest oli neist eemale hoidnud. Kui mõni ussikamp oli gryffindorlasi kiusama tulnud, oli Samara eemalt vaadanud ning teinud näo, et teda pole olemas. Kuid mida vanemaks tüdruk sai, seda enam muutus ta julgemaks, julges enda ja teiste eest seista ning just seda ta seal ka tegi. Sellel kõigel polnud midagi pistmist sellega, et ta kutti vihkas ja tahtis samal ajal. See oli suveromanss, kurat, purjus peaga ka veel, ei midagi enamat. Eks?
"Ega ma arvanudki, et sa tuled. Kuid sa ju tulid. Miks?" küsis ta viimaks, astudes paar sammu tagasi, kui noormees talle lähenes. Neidis hoidis endiselt käsi taskus ning pigistas jäigalt võlukeppi. Okei, ta ei uskunud, et kutt talle reaalselt midagi halba teeks, aga mine tea. Äkki mingi slytherinlane näeb kuskil, siis on ju vaja näidata, kui kõva mees Jason on.
Kuulates noormeest edasi, turtsatas tütarlaps teesklusega, kuid pööras seejärel noormehele selja. "Ma ei mäleta, millest sa räägid. Olin nii purjus. Kainena poleks ma elus ees sinu poole vaadanud. Mu maitse on väheke parem," sõnas ta, kuid ta oli sada protsenti kindel, et noormees näeb tüdruku valesid läbi. Samara oli ainult korra purjus olnud - nende esimene öö, kus nad ühel lambisel mugupeol juhuslikult kokku sattunud olid. Milline iroonia - kaks puhast verd võlurit mugudega tšillimas. Kuid suvel ei olnud Sigatüügast, ei olnud Gryffindori ega Slytherini. Oli hoopis teisiti. "Ma ei tulnud sinuga mitte sellest rääkima. Ma tulin sulle ütlema, et sa end veidi tagasi hoiaks. Ma olen nüüd koolivanem ja ma ei taha valida-," neidis vakatas. Ei taha valida Jasoni ja Gryffindori vahel? "Lihtsalt ära jama nii," pomises ta vaid noormeest vaadates.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 3, 2015 19:53:54 GMT 3
Jase pööritas vaid tungivalt oma silmi, kui veel sammukese lähemale tegi. Viimaks siiski otsustas neiu oma suu avada, ning Jase jäi teda kuulama ise kiirelt seisatades, ning oma käsi rinnal ristates. Pilk oli endiselt kõike muud, kui sõbralik. Samas ei olnud see ka tavapäraselt vastikut ülbust täis, ning võis arvata, et ta lihtsalt on oma mõtetes paigal. ''Ja oleks lasknud sul siin oodata? Pärast oleks ma kuulnud milline argpüks ma olen,'' lõpetas ta siiski lause endale rohkem sobiva variandiga. Siis kinnitas Samara viimaks oma silmad talle. Jase kergitas oma suunurka, ning haaras kätega peast. ''Mida kuradit nad töllerdavad siis igalpool jalus? Hoidku eemale, või hakkavad kahetsema.'' Ei kavatsenudki mees lasta end siin nii paika panna. Olgugi, et nad olid hetkel kahekesi ei saanud Jase'i mõjutada küll keegi.
Kuulnud küsimust viis slytherinlane oma silmad hoopis kaugemale, ning surus käed raskelt ohates taskutesse. ''Ma teen seda mida ma tahan. Tahtsin tulla ja asi vask.'' Tahtis Jase oma silmad uuesti koolivanemale kinnitada, kuid too oli selja keeranud. ''Vähemalt on siis miski, milles me samal arvamusel oleme.'' Lausus noormees üsnagi lõbustatult, ning keeras siis omakorda selja, kui neiust kaugenema hakkas. Tema ei tahtnud lihtsalt neid öid omale meelde tuletada, ning oleks ilmselgelt parem kui kogu see asi juba ära ununeks. Samas ei kavatsenud ta lasta ka neil öödel end mõjutada lasta. Mehe enesekindlus oli hoolimata kõigest piisavalt kindel, ning jäine. ''Mina ja tagasi? C'mn see on viimane aasta ja ma elan täiel rinnal seda.'' Andis ta koheselt ka vastuse, mis oli seitsmendiku peas valmis olnud juba esimesel aastal siia lossi astudes. ''Nüüd oleme meie seitsmendikud, ning meie valitseme - seda rõõmu ei võta minult mitte keegi ära.'' Keeras ta end uuesti Samara suunas ja viis talle kiire pilgu.
''Sina hoia minust eemale ja ongi kogu asi lahendatud.'' Tegi ta kiirelt endapoolse pakkumise. Jase sai teha mis tema süda lustis ja Samara ei pidanud valima. Wait? ''Misasja sa valima hakkad?'' Kiskus kuti kulm kiirelt kortsu, ning ta ei saanud enam väga aru. Vastust ta tegelikkuses vist kuulda ei tahtnud - polnud ta ühtegi nii juhm kui kõik arvasid. Lihtsalt targem oli end lollina näidata, siis ei määrita sulle kohustusi kaela.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 3, 2015 20:15:04 GMT 3
Või nii. Jason tahtis siis seda mängu edasi mängida ning tundus, et see, mis suvel olnud oli, oli tõesti läbi. Ei, mitte voodiseiklused, see niikuinii. Kuid suvel oli Samarale tundunud, et näeb noormeest hoopis teises valguses, miks muidu ta purjus peaga enda süütuse oli kinkinud noormehele, kes koolis nagu totaalne m*nn käitus. Kuid seda süütuseasja noormees muidugi ilmselt ei teadnud ning ta polnud vaja teada kah. Samaral polnud vaja, et kutt veel ühe asja pärast end hästi tunda saaks.
"Oo jaa, endast väiksemaid kiusata on tõeline kangelastegu, mitte argpükslikus," turtsatas Samara silmi pööritades, pöörudes tagasi noormehe poole, kui too taas kõnelema hakkas. Ise oli ta Jase'i ju sinna kutsunud, nüüd soovis neidis isegi teada, mis tol öelda on. "Töllerdavad jalus? Kui suurt rajooni on sul vaja selleks, et Suurde Saali minna? Sest just seda see väike "töllerdis" tegigi - läks õhtust sööma ning uustulnukatele kaasa elama. Mis sul viga on? Viimane klass, aga sa käitud nagu tõeline laps." Samara toon oli endiselt rahulik, kuid samaaegselt ka manitsev, mis oleks ilmselt nii mõnegi inimese sisse süümepiinu tekitanud. Kuid ilmselt mitte Jasoni sisse, sest too oli tõeline jäärapäisus ise, kes ilmselt ei teadnud üldse, mida võib ja mida mitte.
Tütarlaps turtsatas põlglikult tundes ainult, kuidas tal aina vastikum hakkas. Samal ajal oli ta aga enda võlukepi taskus rahule jätnud, sest tundus, et tema strateegia peab paika ning ta saab noormehega ka sõnadega hakkama. Vähemalt hetkel, mõlemad nad olid ju kained. "Asoo, tore, et sa suvest nii arvad," sõnas neidis sarkastilise naeratusega, tundes mingit ebamäärast kripeldus rinnus. Ta ei vihanud Jasonit, sest vihkamine oli tema arust liiga palju energiat nõudev tunne. Kuid noormees ajas teda marru ning mitte enda tabavate oh-you're-dork- märkustega vaid sellega, kui ükskõikselt ta tüdrukusse suhtus. Kuid see oli üks neist asjadest, millega neidis oli valmis leppima. "Valitseme? Oh ei. Meie, koolivanemad, valitseme. Sina pead tegema, mida mina sulle ütlen. Kui ma käsiks sul praegu koolimajja minna, siis seda sa ka teeksid," lausus neidis ning korraks tekkis tema huulile lai naeratus, vähemalt milleski ta oli Jasonist üle! Tütarlaps oli enda hinded korda saanud ning eeskujuliseks õpilaseks määratud. "Kuid see poleks üldse nii huvitav," sõnas ta sosistades, pöörates nüüd enda pilgu metsa suunas. Ta ei näinud puude vahelt muidugi midagi, sest sealt paistis vastu kõigest pilkane pimedus, mis neidist aina uudishimulikumaks muutis. Uskumatu, aga Samara polnud kunagi seal sees käinud.
"Ja sina hoia end gryffindorlastest eemal, eriti endast väiksematest. Oled enda arust kõva mees neid kiusates? Ei, see näitab su sisemist ebakindlust, nõrkust. Ole mees ning vali endale sobiv vastane. Mind näiteks. Kiusa mind palju tahad, aga jäta need väiksed rahule. Mölakas," sisistas Sam vastu, sülitades Jasoni jalge ette maha. Oh, kui suurepärane näitlemine. Samara aplodeeris endale mõtteis, juubeldades rõõmust. Tema sõnad kõlasid nagu mingist romaanist ning ilmselt kuskilt sealt ta seda tsiteeris ka. Kuid antud hetkel oli ta enda üle uhke. "Midagi ei hakka," lausus ta viimaks kiirelt noormehe sõnadele. Ta ei viisinud seal lolli mängima hakata, kui Jason seda tegi.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 3, 2015 20:34:30 GMT 3
Jase turtsatas vaid laialt. Mida see koolivanem siin teha üritas. Noormehe maailmapilti parandada? See ei õnnestunud tal niikuinii, ning üleüldsegi olid keelatud asjad palju huvitavamad - seega ei jäta ta täpselt nii kaua neid rumalaid dorke rahule, kuniks nad aru saavad, et võiks sellest enam mitte välja teha mitte keema minna. ''Ma ei kiusa neid, ma teen neile selgeks, et olen ohtlik. Siis saab neist rahu.'' Üritas ta end siin isegi kaitsta, kuid ka sellel polnud erilist vajadust - ilmselgelt ei saanud Samara mittemillestki aru. Kuradi totakad dorklased, Jase viis oma silmad kiire pöörituse saatel hoopis oma kingade ninadele, ning hingas raskelt välja. ''Terve see hvaking loss on minu rajoon - isegi teie mõtetu puhketuba,'' Ei kavatsenudki ta alla anda, ning leppida mingites asjades kokku. Ei nii need asjad ka siin ei käi.
Siis juhtis neiu tagasi noormehe mõtted aga suvele, ning ta oli sunnitud uuesti Samarast kaugemale kõndima - selg endiselt tema suunas. Seitsmendiku silmad olid kiiremini liikuma hakanud, ning käed taskutes surusid end üsna tugevalt rusikatesse. Oleks seal mõni kutt - annaks Jason juba kätele voli. Ilmselgelt pidi ta üsna kiirelt maha rahunema, ning mitte koolivanemale välja näitama, et see asi teda endast korralikult välja ajab. Hiljem tagasi liikudes tuleb üks dork läbi klohmida, lihtsalt sellepärast et ta olemas on. ''Sinu unenägudes võibolla jah,'' oli Jason end Samara suunas keeranud, ning kortsutas küsivalt kulmi, kui tema silmade suuna tabanud oli. Ka tema kinnitas oma silmad metsale, kuid midagi nähtavat ta sealt ei suutnud eristada. Pimedus, ning ilmselt mingid jubedad elukad, kellega kunagi lihtsalt põhimõtte pärast juba kokku puutuda ei tahaks. Ega see koht neil nalja pärast keelatud ei olnud. ''Mis sa vahid sealt?'' Liikus Jase peaaaegu koolivanema kõrvale, ning üritas aru saada, mida too seal näeb. Mehe pilk tõusis aga selle peale, et Samara ta kingadele lootnud oli pihta saada.
''Sinuga ei ole mul pooltki nii tore, kui nendega - pealegi ei ole sina mulle sobiv vastane. Saa sellest juba ükskord aru.'' Liikusid mehe käed puusadele, ning ta oli sunnitud jällegi sügavalt välja hingama. ''Kus tuli alles ema Theresa välja, kiusa mind aga jäta nemad rahule.'' Imiteeris ta Samarat, ning jalutas siis metsast eemale. See koht ei meeldinud talle. Tekitas külmavärinaid, ning ka tema polnud seal sees käinud. Siiski ei hakanud ta seda kõvahäälselt kuulutama.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 3, 2015 21:00:14 GMT 3
Samara jälgis noormehe kaugenevat selga ning aina enam tundis ta, kui mõttetu oli noormeest välja kutsuda. Too oli nagu kangekaelne naine, kes millestki aru ei saanud. Eetika kui selline oli kuti jaoks ilmselt võõras sõna. Või kas just eetika - pigem see, et endast väiksemaid oli alatu, lausa häbiväärne kiusata. Kuid neidis leidis, et polnud mõtet vaielda kellegagi, kes seda ilmselt väärtki ei olnud. Ilmselgelt raiskas tütarlaps seal enda aega ning selle asemel, et noormehega mingist mõttetusest jahuda, mis tegelikult tähendas Samara jaoks palju, kuskil puhketoa diivanil pikast Sigatüükasse reisimisest välja puhata.
Kuid neidis ei olnud selline, kes nii kergelt käega lööks ning kui ta taas noormehe sõnu kuulis, muigas ta ühe suupoolega. "Päris hästi arvad endast. Minu mäletamist mööda ei ole miski siin sinu oma. Ja miks sa seda üldse arvad? Sest su issi on rikas puhtavereline? Guess again, minu issi samamoodi. Ka mina olen puhastverd nõid, kuid kas ma peaks seetõttu siis nagu tõbras käituma?" küsis neidis, astudes nüüd ise sammukese Jasonile lähemale.
Ta vaatas taas metsa poole ning nüüd oli noormees juba tema kõrval. Lausumata midagi, pööras Sam pilgu maha, kui Jason hakkas taaskord eemale jalutama. "Ma ei ole sobiv vastane my ass," sosistas Samara ning tõstis pilgu noormehe kaugenevale seljale, jäädes seda rõõmsa muigega vaatama. Ta teadis hästi, miks Jase ei olnud nõus n.ö. vahetuskaubaga.
Viimaks hingas tütarlaps otsustavalt sisse ning libistas enda käe tagasi taskusse, jäädes võlukepipead pigistama. See oli eebenipuust, ronkmust ning siidine.
Jõudnud kiirelt noormehele järgi, tõstis Samara enda teise käe ning lasi sel slytherinlase õlal peatuda, et tema edasikõndimist takistada. "Ou, kuule. Kiusa mind. Siin samas. Sa ju kiusad kõiki dorke, ka väikseid tüdrukuid. Miks mina siis selle vääriline ei ole?" päris Samara, astudes nüüd noormehe ette, tolle vaateväljale, blokeerides kõik muu. Järsku oli tütarlapse rohelistes silmades ahastus, kui ta nüüd mõlemi käega noormehe õlgadest kinni hoidis, pigistades märgatavalt enda võlukeppi. "Tee siis seda! Mida sa ootad, kui nii kõva mees oled, ah? Suvel olid sa purjus, kuid mis nüüd sind tagasi hoiab? Miks Alicia kõlbab su tallaalune olla, aga mina mitte?" Samara hääletoon oli veidi valjemaks muutunud ning tema läikivate silmade pilk püsis endiselt noormehel, kellelt ta kangekaelselt vastuseid nõudis.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 3, 2015 21:19:35 GMT 3
Jason lasi lihtsalt kogu selle jutumulina oma kõrvadest mööda. Ta lihtsalt ei pidanud väga vajalikuks siin vaidlusesse enam asuda, kuigi selles nad juba üsna pikalt vist isegi olid. Jase surus oma hambad kokku, ning keeras silmad Samarale. ''Sa ei tea mitte midagi, sa oled Gryff - sinu elu ongi ilus ja lilleline. Mine perse,'' Paiskas ta kõik neiule näkku, ning keeras end siis kannapealt ringi. Kuivõrd palju ta veel siin üritas midagi. Oli vähe neid inimesi, kes Jasoni endast korralikult välja suutsid ajada, ning ilmselgelt see nõid siin sellega ka hakkama sai. Kas ta seda endale ise ka teadvustas. ''Ma olengi tõbras, ma ei mängi seda.'' Täpsustas ta kiirelt dorgi sõnad üle, ning hammustas siis kiirelt huulde.
Kui Sam ta peatas, ning tema ette jalutas pööritas ta jällegi oma silmi. See asi hakkas juba tüütuks muutuma. ''Türa, kunas sulle kohale jõuab, et ma ei tee sulle mittemidagi. Ei täna homme ega ka kunagi tulevikus.'' Raputas ta kiirelt neiu käed endast lahti, ning pühkis siis käega üle oma õlad - see oli juba puhas harjumus, ning andis endast tunda alati, kui keegi tema asju puudutas. ''Sina ei ole Green,'' karjus ta viimaks naisele ähvardava kiirusega lähemale astudes. Seitsmendik pidi end üsna korralikult sundima, et mitte talle seal ühte korraliku obadust anda. ''Avalikult ei pööra sa mulle pilkugi, kahekesi jääme siis karjud ja röögid. Mille kuradi heapärast sa tahad, et mina sind ka mõnitama igal sammul hakkan?'' Haaras nüüd Jase naisest kinni, ning keeras ta näo otse enda suunas. Jäädes nii kindlalt ta silmi vaatlema. ''Mille kuradi hea pärast peaksin ma tema mõnitamise sinu vastu vahetama?'' Ei suutnud kutt siiani maha rahuneda. Loodetavasti polnud keegi Jasonile järgi roomanud, ning ei jälginud seda kõike kaugelt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 3, 2015 21:33:33 GMT 3
Samaral jäi süda seisma, kui nüüd oli tema pilk see, mis oli sunnitud noormehele otsa vaatama. Olgu, eemalt oleks nad võinud välja näha nagu Vene armastajapaar, kes kaklevad ning seejärel lepivad. Kuid nii see ei olnud.
Kõik oli tüdruku jaoks lihtne eelmisel aastal ning eelnevatel, kui Jason ja Samara olid tõepoolest olnud kahest erileeri majadest - gryffindorlane ja slytherinlane, kes üksteist pididki põlgama. Kuid millegi pärast olid teatud asjad suvel juhtunud ning see kõik oli midagi peapeale pööranud. Mida, seda Sam ei osanud öelda, sest ta polnud kunagi isegi mitte lootnud või unistanud sellest, et koolis midagi teisiti olema hakkab. Suvi oli suvi ning kõik, mis juhtus suvel, jäägu ka suvesse. Kuid tundus, et Samara polnud ainus, kes unustada ei suutnud.
See pidu, mille neidise sossist onu kasupoeg oli kaasa tirinud. Kõik seal olid võõrad, oli palju noori, tüdrukuid ja poisse. Kuid nad kõik olid Samarast vanemad. Välja arvatud tema muidugi. Noormees, kelle otsa neidis oli sunnitud vaatama.
Kuidagi oli jutt läinud selleni, mis koolis toimub ning jook joogi järel oli pudel, mida Samara ja Jaon jagasid, tühjaks saanud. Ning üksteist vaadati hoopis teise pilguga. Enne, kui neidis arugi saanud oli, oli ta noormehel kaisus ning otsiti üles tuba, kus armurõõme jagada. Või siis üheöö rõõme. Oleks see siis ainult nii olnud. Neidis oli purjus peaga kutile enda onu telefoninumbri ja aadressi jaganud ning koos käidi päris mitu korda möllamas ning hullamas. Saladus. Suveromanss. Nothing more.
Või siiski?
Samara pilgutas kiirelt enda silmi ning naases mälestustevarjudest oleviku, kus ta noormehe käest kinni võttis ning selle maha surus. "Miks mina ei k õ l b a?" küsis neidis sosinal, vaadates kordamööda nooruki silmadesse. "Sa mõnitad kõiki teisi. Mõnitasid mindki, kuid nüüd enam mitte. Green on mu sõbranna. Mu majakaaslased, keda sa vihkad, on minu vastutada. Kui on keegi, keda sa kõige rohkem mõnitama peaks, siis olen see mina, Jason. Mina. Nii, et miks sa selle minu jaoks nii paganama raskeks teeks?" küsis Samara ning esimest korda värises tema hääl. Oo ei! "Sind oleks palju lihtsam vihata, kui sa minuga samasugune m*nn oleksid."
Alles nüüd langetas ta enda pilgu ning sügavalt sisse hingates astus ta noormehe eest ära, libistades käed taaskord taskusse. Mugavusstsoon. Ta ei kavatsenudki noormehe juures nutma hakata, kuid paratamatult tundis ta end halvasti. Või siis just liiga õnnelikult? Õnn oli asi, millega Samara sugugi harjunud ei olnud.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 3, 2015 22:03:13 GMT 3
Jase surus oma käed veel enam rusikasse, ning sulges üleüldsegi silmad. Ta teadis, et seda poleks kohe kindlasti mitte pidanud suvel juhtuma, ning nüüd tuli tal selle kõigega toime tulla. Jah ta oli muutnud enda käitumist neiu suhtes, kuid mida ta siis pidi tegema? Jase ei saanud enam öelda asju, milles ta sugugi kindel polnud. Kõiki teisi oli lihtne mõnitada ja torkida - need vihkasidki Jase'i. Samara samas oli temaga kaine peaga ka koos toredaid hetki veetnud, ning Jasonil endal oli ka lõbus olnud. Ta oli end neiu seltskonnas reaalselt ka hästi tundnud. Kätega oma juustest haaranud hingas ta suure pahinaga välja ja avas siis viimaks oma silmad. ''Sa tead ise ka kuradima hästi, et ma ei oska sind enam vihata - ja sina mind ka mitte.'' Vajus noormees kivile istuma, ning asetas oma pea kätele. ''Ma mõnitan neid keda reaalselt ka vihkan, ja sind ma ei vihka ju enam - kuradi kurat.''
Jase keeras end küljega Sam'i suunas, ning hingas sügavalt sisse ja äärmise aeglusega sealt jällegi välja. Nii paar minutit end rahustada püüdnud ajas slytherinlane end kiirelt püsti ja vaatas otsustavalt neiule taaskord otsa. ''Ma ei oska sind vihata,'' surus noormees oma käed mantlisse. Ta lihtsalt ei osanud neid enam kusagile mujale panna. Kõik tundus nii koost lagunevat, ning terve tema viimane aasta oli justkui ära mürgitatud. Kuradi mugud ja nende suurepärased tutvused. ''See on lihtsalt üle mõistuse,'' ei tahtnud ta teadagi, kas kellegil on üldse ettekujutus, miks Jase Samaraga avalikkuses niivõrd tuim oli. Kui see peaks veel välja ka tulema siis on veel üks mure terve aasta aega kaelas, ja seda polnud neil kumbagil vaja. ''Me peame distantsi hoidma ja kõik laabub.'' Üritas Jase seda vähemalt endale kinnitada. See pidi nii minema.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 4, 2015 18:32:44 GMT 3
Samara jälgis noormeest ning ausalt öeldes ei saanud ta enam millestki aru. Mõistus käskis tal sealt kaduda ning distantsi hoida nii nagu noormees seda soovitanud oli. Kuid kas see oli ikka see, mida Jason tõesti soovis? "Miks sa mind vihata ei suuda?" küsis neidis, võttes aeglaselt ühel suvalisel kännul istet, kui noormeeski seda tegi. Libistanud käed enda põlvedele, pööras neidis hetkeks enda pilgu Sigatüükale, mille akendes hääbusid õrnad tuled. Gryffindori torni aknad olid pimedas ning neidis kujutas ette, kui väsinud kõik õpilased sellest pikast ning kurnavast päevast on. Vaevalt, et keegi üldse ringi kondamas oli. Peale nende kahe hullu, muidugi.
"See on tõesti üle mõistuse. Ma ka ei vihka sind. Või noh. Vihkan küll tegelikult. Või siis vähemalt seda, et ma sind reaalselt vihata ei saa. Ma ei suudaks elusees distantsi hoida," sõnas Samara viimaks ausalt, silmad suured ning taaskord noormehele naelutatud. Here you go, Sam was out of closet. "Avalikult küll, aga kas sa tõesti arvad, et mul on lihtne praegu mitte sinu juurde joosta."
Neidis krigistas vihast hambaid ning tõusis taas püsti. Tütarlaps oli taaskord vihaseks saanud, kuid seekord enda peale. Millegi kuradi pärast ta noormehele üldse ütles neid asju. Kas ta soovis, et Jason oleks teisest majast? Jah. Kas ta soovis, et Jason muutuks? Jah. Kas ta ise soovis Jasonit muuta? Ei. Noormees oli paha ja pahad poisid olid neidisele alati meeldinud.
Hingates sügavalt sisse, pööras neidis end viimaks noormehe poole, kui oli mõnda aega vaikides üht puukändu silmitsenud, soovides sellele võimalikult palju haiget teha. Kuid ilmselt oleks asi lõppenud käeluu murruga ning haiglatiivana ja olgugi, et neidisel oli suur soov ravitsejaks õppida, ei tahtnud ta kunagi haiglatiivas patsiendina olla.
Selle asemel, et vaest puud peksta, pöördus ta hoopis metsa poole. Kurat, ta ei olnud ju kunagi seal käinud ning adrenaliin, mis tänu Jasonile temas terve päev möllanud oli, hakkas tumedajuukselise tütarlapse üle võimust võtma. "Noh, tuled ka või jäädki sinna passima ja ootama, et me lossist väljas olles vahele jääks?" päris neidis üle õla vaadates ning ootusrikkalt noormeest oodates.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 12:12:01 GMT 3
Jase kehitas kiirelt oma õlgu. Miskuradi heapärast ta üldse olekski pidanud teadma, see lihtsalt oli nii, ning polnud seitsmendiku võimuses seda kõike muutma hakata. Pealegi ei olnud ta kunagi väga midagi muuta suutnud, mida ta oleks reaalselt tahtnud. Kogu see tunnete ja enda emotsioonide näitamine oli lihtsalt niivõrd ebanormaalne asi, et Jase oleks tahtnud selle osa oma kehast üldse välja tirida ja mõne dorgiga koos põlema panna. ''Ma ei tea seda isegi,'' pomises ta vaevukuuldavalt viimaks, ning keeras siis oma silmad Samarale. Teda silmitsedes meenus talle jällegi see suvi, ning mitmed korrad, kui nad normaalselt suhelnud olid. Wait, nad tegid seda ju ka hetkel. Põhimõtteliselt.
Siis suutis Samara oma jutuga aga Jasoni aju ääretult segadusse lüüa. ''Sa reaalselt arvad, et me hakkame ööpimeduses kohtuma ja muudame selle siin toredaks suhteks?'' Sülitas Jase taaskord maha. Kogu see kuramuse asi hakkas juba närvidele käima, ning kogu maailm oli lihtsalt kokku varisenud. Kuradi suvised peod ja toredad mõtted. Jase haaras uuesti oma juustest, ning kehitas vaid õlgu. ''Kust mina pean teadma kui lihtne või raske see sul on.'' Ei Jase ei teadnudki, ning ilmselt ei tahtnud ka teada. Ilmselgelt ei näidanud ta kunagi välja seda mida ta tundis. Selletagi oli noormehel juba küllalt probleeme. ''Ma ei tea enam üldse mida arvata või mida mitte.'' Kinnitas ta oma silmad Samarale.
Neiu püstikargamisele ei reageerinud kutt aga üldse. Ta saatis teda vaid silmadega, ning ajas end viimaks ohates ka püsti. Jalutas Sam'ile järgi surudes oma käsi sügavale taskutesse. ''Sa arvad, et see on hea mõte?'' Tõusid nooruki kulmud, kui ta end Samara kõrvale jalutama oli sättinud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 11:01:32 GMT 3
Samara hingas pahinal välja, tundes endiselt selle üle piinlikust, et teda niimodi sõõlamiselt ära viidud oli, kuid ta sisendas endale, et see oli tõepoolest olnud lavahirmust mitte armukaedusest, mis temas pulbitsenud oli, kui ta Jasonit teise tüdrukuga amelemas näinud oli. Ta ju ei tundnudki midagi selle kuti vastu, nii et mis armukadedusest siin üldse juttu olla saab! Seda sisestas ta vähemalt endale, kuid ta ei osanud valetada. "Ma ei taha ei sinu ega mitte kellegi teisega mingit suhet, et sa teaks," lausus Samara lihtsalt, huultel õrn muie. Ta ei olnud kunagi end suhtes ette kujutanud - sada protsenti kellelegi teisele pühendatuna. Noo ei. Neidis eelistas vastutada ainult enda ja enda tegude eest, muretseda ainult enda, enda sõprade (ja nüüd ka Gryffindori) heaolu pärast. Saada pärast tunde kellegagi kokku ja temaga mitu tundi koos veeta, deitimas käia jms ei olnud selline asi, mida Sam enda ellu lootnud oleks.
Viimaks, kui Jason oli enda kargu alla ajanud ning temani jõudnud, pööras Samara dare-or-not?-silmad noormehele ning tema huuled kaardusid kavalaks naeratuseks. "Ära ütle, et hakkasid kartma," lausus tütarlaps turtsatades ning juba järgmisel hetkel hingas ta sügavalt sisse ning jooksis ummisjalu pimedasse tihnikusse. Oppaaa... Nii pea, kui ta puude ahele jõudnud oli, ei näinud ta enam midagi. Tundus, et tegu oli justkui teise maailmaga. Sellegi poolest ei kavatsenud ta veel võlukeppi kasutada, sest äkki need puud siiski ei olnud nii tihedad ning lossist oli näha, et keegi metsas on. Peab natuke sügavamale minema.
Libistanud sõrmega mööda krabedat puutüve, liikus Samara ettevaatlikult edasi, oks saapa talla all praksumas. Tema süda hüppas ärevalt ning huulil oli endiselt hulljulge naeratus. Huvitav, et ta kunagi varem sinna läinud ei olnud. Miks see koht keelatud oli? Mida hullu saab seal olla?
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 11:10:49 GMT 3
Jason pööritas kindlameelselt oma silmi, kuid ei hakanud mittemidagi ütlema. Sellel vaidlusel polnud enam küll mittemingisugust põhjust. Pealegi oli elu läinud hetkel veel suhteliselt rahulikult, eks paista mis edasi saama hakkab, ning kutt järgnes tõepoolest süda õrnalt tagudes metsa. Ta polnud siin varem põhjusega käinud, kuid hetkel ei saanud ta mitte mingil moel välja näidata seda, et ta reaalselt ka kardab seal olla - tal polnud ju võlukeppi ka kaasas. Kuidas kurat oleks ta saanud seal ennast üleüldsegi kaitsta. Siiski oli Sam seal, ning kuna tegu oli koolivanemaga ei hakanud kutt hetkel vähemalt mitte taganema. Argpüks ja tema? Hah, naer saalis. ''Ise sa kardad,'' teatas ta vaikselt edasi liikudes.
Järsku muutus kõik nii pimedaks, ning ilmselt edasi tuli neil minna käsikaudu, ka nooruki sammud olid väiksemateks muutunud, ning tema kissis silmad üritasid midagigi selles pilkases pimeduses näha. Kui Sam oksale astus, ning see kergelt praksudes murdus peatus kutt kiirelt. ''Sa ikka tead, et see koht on põhjusega keelatud?'' Ei jätnud ta endiselt jonni, et sealt üsna kiirelt minema saada. Jase tundis ennast hetkel lihtsalt ääretult abituna, ning see olukord ei meeldinud talle. Käed pidepunkti puutüvedest otsides sammus ta vaikselt edasi. Maapind oli ka pehmemaks muutunud, ning ilmselt oli tegu juba samblase alaga. Jase kirus end peas, et polnud võlukeppi kaasa võtnud - ei valgust ega ka kaitset, kui selleks peaks vajadus tekkima. ''Mul pole võlukeppi kaasas,'' pidas noormees seda vajalikuks neiule mainida.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 11:19:34 GMT 3
Samara tundis Jasonit enda selja taga kõndimas ning see tekitas talle rahulolu. Millegi pärast tundis neidis end antud hetkel kaitstuna ning midagi sellist ei olnud neidis ammu enam tundnud. Jason oleks võinud ju ka otsa ringi pöörata ning minema minna, lastes Samaral üksinda metsa minna, kuid millegi pärast polnud kutt seda teinud. Taaskord oli neidise pea küsimusi täis, kuid seekord ei hakanud ta neid välja laduma. "Ma ei karda, kui sa minuga oled," lausus Sam lihtsalt ning seisatas hetkeks, hingates viimaks pahinal välja. Ta tundis enda kõrvust, kuidas ta süda ärevalt lööb, adrenaliin peksis tema sees ning see soovitas aina kaugemale ning kaugemale minna. Tüdruk polnud tundides eriti tähele pannud, kui paks see mets on ja mis seal õigupoolest varitseb. Neidis oli kuulnud, et seal on hiidämblikud, kuid see on absurd, eks ole? Samas vihkas tüdruk ämblikuid, seega ta lootis, et nii hulluks asi ei lähe.
"Ma tean, et selle nimi on Keelatud mets, kuid miks ta keelatud on, ma ei tea. Ma usun, et aastakümnetega on siin ikka midagi muutunud. Vaevalt, et õppejõud hoiaks Sigatüüka alal metsa, mis on tõepoolest ohtlik. See oleks ammu juba hävitatud, kui siin reaalselt midagi oleks. Pealegi, tavaliselt käivad metsaalukad enda territooriumist väljas maad avastamas ning ma pole kunagi metsa serval mingit asja näinud. Ma arvan, et see on keelatud sellepärast, et õpilased siin lihtsalt ära ei eksiks," seletas Samara enda argumendi lahti ning astus edasi. Noormehe järgmised sõnad panid tütarlapse aga taaskord seisatama. "Sa tulid minuga kohtuma ja ei võtnud võlukeppi kaasa?" sosistas Samara, vaadates üle eda õla, kuid midagi ta sealt muidugi ei näinud. Kurat, ta ei näinud enam isegi mitte Sigatüügast, mis tähendas, et nad olid ilmselt metsa servast piisavalt kaugel, et enda teed valgustada.
Võtnud võlukepi välja, süütas ta selle otsa tulukese ning ereda valgusega paljastas Sam tee nende ees. "Vaata, siin on lausa kõnnirada olemas. Järelikult inimesed siin ikka käivad," sõnas Samara üleolevalt, astudes nüüd puude juurest eemale kõnnirajale.
|
|
