|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 3, 2015 19:31:51 GMT 3
Lindsey puhul oli see küll ebatavaline, kuid siiski leidis tüdruk pärast terve päeva õpilastesummas ringi liikumist, et talle on tarvis pigem natuke rahu ja vaikust, mida ilmselgelt on kõige parem otsida väljaspool neid lossiseinu. Oma magamistoas koolirüü millegi mugavama vastu vahetanud, koolitunnid olid siiski tänaseks läbi ja võis vabamalt võtta, väljus Linds suure puust ukse kaudu territooriumi kõige suuremast hoonest. Seisnud paar hetke veel paigal, otsustas ravenclawlane võtta suuna järve poole, peamiselt seetõttu, et sinna andis mitu minutit jalutada ja nii võis loota, et ehk ei toimu seal hetkel ka mingisugust kogunemist. Ilm väljas oli sügise kohta veel päris soe, kuigi sellegipoolest oli Linds mantli selga tõmmanud, tuulised ilmad olid salakavalad ja oma tervisega riskida polnud küll tarvis. Järve äärde jõudnud, leidis neidis üsna kiiresti üles kivi, kus ta varemgi istumas oli käinud, ja sättis end seal mugavalt sisse, pilk rahulikult seisvale veepinnale suunatud. Loodetavasti ei kavatse keegi nüüd siia näiteks kive loopima tulla, Lindsey ei oleks hetkel küll viitsinud kellegi peale häält tõstma hakata. OT: Christian E. White |
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 3, 2015 19:45:12 GMT 3
Chris oli juba rohkem kui pool tundi tagasi lossi seinte vahelt põgenenud, kuna ta oli ära väsinud kogu sellest suminast mida tekitasid uued esimese aasta õpilased ning teised nooremad lapsed, kes üle pikka aega taaskord kokku said. Chris isiklikult oli esimesel päeval oma tuttavatega lihtsalt kokku saanud, tervitanud, paar sõna vahetanud ja siis edasi liikunud, nii et ta ei suutnud mõista kuidas on võimalik kõik pausid ja isegi peale koolipäeva lihtsalt koridorides seista ja peatamatult lobiseda absoluutselt mitte millestki. Esimese aasta omasi ta veel mõistab mingil määral, kuna neile on kõik uus ja põnev, kuid ta tõesti soovis, et ülejäänud hakkaksid vaikselt ülesse kasvama.
Ohates korra laskis Chris oma pilgul ringi liikuda ning märkas, et oli endale teadmata järve äärde sattunud. Tõsi, ta ei olnud küll erilist tähelepanu pööranud, kus ta liigub, kuid see ikkagi üllatas teda kui ta ennast järsku järve äärest leidis. Lõpuks märgates majakaaslast, kelle pilk oli suunatud veepinna poole, jäi Chris korraks seisma. "Lindsey?" küsis Chris peale poole minutilist pausi ning jalutas tüdrukule mõne meetri võrra lähemale. "Tulid järve äärde kindlal põhjusel või põgenesid nagu mina?"
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 3, 2015 19:53:19 GMT 3
Nagu Lindsey mingil määral kahtlustanud oli, ei saanudki ta kuigi kaua üksinda istuda, juba mõne minuti pärast hakkas neidis enda selja tagant samme kuulma. Esimese hooga mõtles ravenclawlane kohe selja taha piiluda, et saada teada, kes temaga siin liituda otsustas, aga hetke pärast polnud selleks enam vajadust, sest tulija pöördus tema poole tema nime nimetades. Hääl oli Lindsile otseloomulikult tuttav, Christian oli tema majakaaslane ning samuti üks neist, kellega esimesel septembril rongis kupeed jagatud sai. "Christian," tervitas neiu koolivenda õrna muigega ja viis pilgu järvepinnalt temale. Jumal tänatud, et tegu polnud mõne Slytherini maja esindajaga, sellisel juhul oleks viiendik ilmselt siit üsna kiiresti sääred teinud, kuigi kõiki neist ei saanud muidugi talle vastumeelseks ka lugeda. "Põgenesin, ilmselgelt," vastas ta seejärel küsimusele ja ohkas vaikselt. Kuidas ta selle kooliaasta küll üle elab, kui juba esimestel päevadel koolimajas sees viibimisest kõrini saab? Kaasõpilased võisid mõnikord tõepoolest tüütud olla, eriti nooremate klasside esindajad, kelle jaoks kõik nii uus ja nii vaimustav oli, ja kes seda valjuhäälselt kõigiga ka jagama pidid. "Liiga palju seda seal sinu jaoks?" kiskus Lindsey end oma mõtetest välja, tähelepanu taaskord Chrisile suunatud. Nad olid omavahel juba mitu aastat tuttavat, ometi tavaliselt lühikesest vestlusest kaugemale ei jõutud. Ehk saab tänane erand olema, tüdrukul iseenesest kuhugi kiiret polnud.
|
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 3, 2015 20:09:44 GMT 3
Chris suutis ainult naerda õrnalt kui nägi tütarlapse pilku, kui too vastas poisi küsimusele. "Vähemalt me jagame seda arvamust," pomises poiss omaette, kuid piisavalt valjult, et Lindsey seda kuuleks. Neiu küsimust kuuldes, suutis Chris ainult pead raputada. "Ugh. Lämmatav lihtsalt. Ma tean, et see vaibub paari nädalaga, kuid sellegi poolest raske." Chris viis oma pilgu lossi poole ja ei öelnud mõnda aega rohkem midagi. Kui vaikus nende kahe vahel oli juba mõnda aega kestnud, pööras Chris uuesti oma pilgu Lindsey poole ning küsis: "Huvitav kas ma olin ka kunagi nii noor? Raske ette kujutada." Ta suunurgad kerkisid õrnalt, proovides ennast ette kujutada nii energiliselt ja lõputult uudishimulikuna. Lõpuks alla andes, silmitses ta nüüd Lindsey'd, proovides neiut 4 aastat nooremana ette kujutada ning samamoodi igal pool ringi jooksmas. See kujutluspilt tegi väga raskeks naeru tagasi hoidmise. Kuigi nad olid majakaaslased siis nad ei olnud kunagi väga lähedased sõbrad olnud, nii et see oli üsnagi huvitav tütarlast nii noorena kujutleda.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 3, 2015 20:35:17 GMT 3
Lindsey muigas taaskord kergelt. "Ma olen vist iga kooliaasta alguses end siit istumast leidnud, kui ehk esimene klass välja arvata," pidi neidis tõdema. Siis oli ta veel kõigest nii vaimustuses olnud, mida aasta edasi, seda vähem eriline kõik uus tema jaoks oli, aga ilmselgelt polnud neidisel valikut, pidi veel kolm aastat kuidagi hakkama saama. "Vaibub muidugi, aga värske õhk on siiski tunduvalt nauditavam, puhketuba tundub ka sellise rahvahulgaga päris lämbe," teatas Linds Christianile otsa vaadates. Esimese aasta omad, kes omapäi kuhugi minna ei julgenud, ja ülejäänud, kes juba õppetööga algust olid teinud täitsid kogu ruumi ära, nii et Linds oli sunnitud endale ajaveetmiseks muid kohti ja võimalusi otsima. "Muidugi olid sa tore 11-aastane särasilmne poisike, kes ei jõudnud ära oodata, millal oma raamatutesse sukelduda," naeris tüdruk nüüd oma esimesi nädalaid meenutades, kus esialgu küll nagu peata kana ringi jooksnud oli, aga mõne kuu möödudes läks lihtsamaks ja Linds suutis sellega ära harjuda, et loss niivõrd suur on.
|
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 3, 2015 20:58:27 GMT 3
Christian suutis selle üle ainult naerda. "Tõenäoliselt on sul õigus, kuigi ma olin raamatutes kinni aastaid enne Sigatüükasse saabumist. Ilmselt sellepärast mind Ravenclawi sõõlatigi," mõtiskles noormees endamisi ning raputas siis pead. See polnud väga eriline, paljud Ravenclawlased olid raamatusõltlased. Tõenäoliselt ka uued esimese aasta lapsed kuulusid nende niinimetatud "nohikute" hulka, kellel ei olnud õppimise vastu midagi ning isegi oma vabast ajast võtsid raamatu kätte.
Taaskord Lindsey't silmitsedes, küsis Chris uudishimulikult ja õrnalt norivalt: "Ja milliseid emotsioone tekitab siis viies aasta teis preili Carter? Aasta lõpus kurikuulus TVT eksam millest sõltub kogu tulevane karjäär. Või lähen ma liiga kaugele tulevikku hetkel?" Kuigi Chris ei olnud seda plaaninud, siis ta pidi tunnistama, et tal oli hetkel üsnagi lõbus ning ta oli tänulik, et tal oli kellegiga suhelda, nimelt Lindsey'ga.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 3, 2015 21:08:40 GMT 3
Lindsey pidi selle peale otseloomulikult noogutama, Christiani kirjeldus käis ka tema kohta, kuigi neiu leidis väga edukalt endale tegevust ka väljaspool raamatumaailma. "Juba siis, kui lugema õppisid, ma oletan?" narris Linds koolivenda kergelt. Tüüpiline ravenclawlane, ilmselgelt, iseloomujooned kujunesid juba üsna varakult välja. Linds suutis end muidugi endiselt üsna edukalt jagada raamatute ja muu maailma vahel, viimasega tegeles ehk isegi rohkem, arvestades seda, kui raske viiendikul paigal oli püsida.
"Ilma naljata ilmselt siiani kõige raskem aasta ees," pidi tüdruk tõdema. TVT'd, ühtlasi peab ta vaikselt hakkama mõtlema enda tuleviku peale, ülejäänud kaks kooliaastat lähevad ilmselt samamoodi lennates nagu kõik ülejäänud siiani seda teinud on. "Ma veel ei kiirusta, pigem peaksid sina seda tegema," mainis Lindsey, pidades silmas seda, et Christian juba viimase aasta õpilane on, iseseisev elu kohe-kohe ukse ees. Ehk koolivend teab ka juba, millise alaga seda siduda?
|
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 3, 2015 21:27:02 GMT 3
Chris noogutas õrnalt, ta oli tõepoolest hakanud iseseisvalt lugema sellest hetkest kui tähestiku selgeks sai, kui juttude ja lugude vastu tekkis tal uudishimu ja isegi armastus juba sellest ajast, kui ta ema oli talle muinasjutte lugema hakanud. Vähemalt nii palju kui ta neist mäletas.
Christian taaskord noogutas tütarlapse kommentaarile, see tõepoolest tuleb tal üks raskemaid aastaid Sigatüükas, ning kindlasti raskem kui eelnevad aastad. Kuid kui poiss kuulis küsimust enda kohta, suutis ta ainult hädiselt naerda ning kukalt sügada. "Ma tegelikult ei ole kindel mida ma teha tahan. Mitte mingi kindel ala ei ole mulle erilist muljet avaldanud ning ükski neist ei kutsu mind. Ja kuna ma ei olnud oma viiendal aastal kindlat otsust teinud, siis ma tegin TVT eksami kõigis peamistes ainetes nagu MJVK, muundamine, nõiasõnad, nõiajoogid, isegi sellistes ainetes nagu astronoomia ja ajalugu. Ainukene mida ma ei valinud oli ennustamine. Ja lendamine, kuid seda ainult selle pärast et ma ei suuda luua otsas püsida. Naljakas, et mul ei ole muu spordiga mingeid probleeme, kuid luuda ma ei suuda oma jalgevahel hoida," mõtiskles poiss vaikimisi ning muutus vaikseks mõneks hetkeks. Mõistes, et ta oli peaaegu oma mõtetesse eksinud, pühkis ta kõik mõtted lendamisest oma peast. "Ja ma tõsiselt ei soovita sul minu teed minna," lausus Christian ohkega. "See tundide graafik on tappev. Parem kui sa suudad midagi kindlat leida ja sellele keskenduda, mitte olla selline tola nagu mina. Jack of all trades, but master of none."
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 3, 2015 21:35:07 GMT 3
Viies õppeaasta on ilmselt hea ettevalmistus kahele aastale, mis pärast seda veel tuleb üle elada. Sigatüügas oma kõikvõimalike kohtadega, kus sekeldustesse sattuda, oli loomulikult ääretult tore ja vahepeal oli isegi raske kõigest õppetööle keskenduda, kui sada muud asja tähelepanu kõrvale viisid, aga selline Lindsey kord juba oli. Tema õppetulemustel polnud muidugi mitte midagi viga, endiselt olid need keskmisest kõrgemad, aga õnneks oli teda ka küllaltki hea peaga õnnistanud. End lõpuks oma mõtetest välja kiskunud, viis neiu pilgu Christianile, kes erinevate ja ainete teemal nüüd päris pikalt lobisema kukkus, aga Linds pidi tõdema, et noormehel on otseloomulikult õigus. "No ilmselgelt tuleb kõigis põhiainetes eksamid teha, seal pole mul erilist valikut. Eks tulemuste põhjal siis näha ole, mis ehk mulle neist kõige paremini sobida võib," arvas tüdruk taaskord mõttesse vajunud. Lemmikained olid Lindsil muidugi juba praegu välja kujunenud, nendeks olid eranditult nõiasõnad ja võlukunsti ajalugu, aga siiski oleks mõistlik oma kõiki valikuid kaaluda, kuniks neid veel on. Luua kohta käiva kommentaari peale kõigest kergelt turtsatanud, sättis ravenclawlane jalad rätsepistesse ja viis hetkeks pilgu majakaaslaselt järvele. "Sa ju tead, meie, ravenclawlased, tahame kõigest kõike teada. Valikut on väga raske teha," tunnistas viiendik, olles kindel, et Christian mõistab, mida ta sellega öelda üritab. Mõned ained tõesti ei olnud kõige sümpaatsemad, aga ka neist näris ta end lõpuks läbi, teadmistepagas oli Lindseyl juba päris korralik.
|
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 3, 2015 21:54:55 GMT 3
Christian lihtsalt noogutas neidise arvamuse peale. Selles oli tal kindlasti õigus, et põhiainetes tuleb tal eksamid ära teha ning ta kahtles, et tüdrukul sellega probleeme tuleb. Ravenclawlased olid enamasti tuntud just om intelligentsi poolest ja uudishimu kõige uue ja teadmatu vastu oli neis tugev, palju tugevam kui üheski teises majas.
Otsustades samuti istet võtta, astus Chris mõne sammu Lindsey'le lähemale ning istus tüdrukust umbes meetri kaugusel murule, pilk järvele suunatud. "Uudishimu tappis kassi, või vähemalt nii nad ütlevad," muigas Christian tüdruku viimase lause peale. Ta vaatas silmanurgast Lindsey poole ja lisas: "Kuid ma kahtlen, et kumbki meist sellest vanasõnast väga hoolib. Me ei oleks Ravenclawis kui midagi sellist meid tagasi suudaks hoida." Pöörates oma pilgu taaskord järvele vajus noormees kergelt mõtteisse. Ta ei olnud kunagi Lindsey'ga nii pikalt rääkinud ja kui aus olla, siis tal ei olnud selle vastu väga midagi. Ta pidi tunnistama, et talle isegi meeldis neidisega suhelda. "Huvitav kas üks rongisõit tõepoolest viis meie suhte paarist sõnast tervelt rääkimiseni?" mõtiskles noormees omaette.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 3, 2015 22:02:42 GMT 3
Kõige paremad eksamitulemused tulid tavaliselt muidugi just ravenclawlaste hulgast, aga samas ei saanud ka väita, et teiste majade õpilased õppetöös kehvemad oleksid olnud. Tema ja Christiani majas olid selleks vist lihtsalt paremad eeldused loodud, kuigi vahepeal mõtles Lindsey küll, et tema on täiesti valesse kohta sõõlatud. Peamiselt seetõttu, et hoolimata suurest lugemishuvist veetis neidis päris palju aega lihtsalt mööda Sigatüüka territooriumi ringi kolades. Peaks ta päevikut, saaks sinna ilmselt juba praegu päris huvitavaid sündmusi üles märkida, aga õnneks või kahjuks ei leidnud Linds selleks küll enam aega. "Ja kassidel teatavasti peaks vähemalt üheksa elu olema, seega ei tohiks nagu probleeme tekkida," lisas viiendik sellele vanasõnale ja turtsatas kergelt. Uudishimu võis mõnikord tõepoolest patt olla, aga no mis sa ikka teed, kui teadmised sinu poole lausa tormi jooksevad. "No nii sügavamõtteline," muigas ravenclawlane selle peale ja pööras pilgu Christianile, kes hetkel kuidagi väga mõtlikuks muutunud oli. Torkima ta noormeest muidugi ei hakanud, küllap ta räägib ise, kui seda vajalikuks peab. Niikuinii oli tänane üks kõige pikematest vestlustest, mis neil kahel kunagi olnud on.
|
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 3, 2015 22:17:33 GMT 3
Christian puhkes selle peale naerma ning küsis lõbusal toonil: "Sügavamõtteline? Kas tõesti?" Pead raputades, naeris poiss ikka edasi. Ta oli lihtsalt ühe vanasõna öelnud, mis puudutas nende teemat mingil määral ning, et hoida nende vestlust veel elus, kuid kes oleks arvanud, et Lindsey niimoodi vastab. Mingil põhjusel pidas Chris seda veel eriti vaimukaks. "Olgu siis preili Carter," sõnas Chris, lõpuks maha rahunedes- Ta manas omale tüüpilise ülbe slytherinlase pilgu ning jätkas siis käskivalt, kuigi ta toonis oli kuulda ka lõbusust: "Sinust vanemana ja seitsmenda klassi õpilasena, käsen Ma teil, Lindsey Carter, lõbustada Mind millegi eriliselt sügavamõttelisega! Oh, see ei või olla midagi tüüpilist, ainult suursugune vastus sobib!" Chris ei suutnud tervet oma kõnet täie tõsidusega esitada, nii et viimased sõnad ta ütles lihtsalt lõbusa muigega. Ja mis iganes see põhjus oli, siis tal oli tõepoolest hetkel lõbus ja see mõjutas teda käituma hoopis teistsugusemalt, kui tavaliselt.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 3, 2015 22:26:14 GMT 3
Lindsey ei suutnud samuti tõsiseks jääda, kui Christian tema lause peale naerma puhkes, kuigi neidis ei saanud päris täpselt aru, mis osa sellest nüüd nii koomiline olnud oli. "Ma lootsin ikka lõbusat vestlust, eks ole," turtsus Linds, aga ilmselgelt suudavad kaks ravenclawlast omavahel rääkida ainult koolist, õppetööst, raamatutest ja kõigest muust sellega seonduvast, sest tegelikult oli teema päris lai, kuigi ta ei kahelnud, et Christian oskaks ka millestki muust rääkida. Järgmisel hetkel hakkas majakaaslane teda kuidagi erakordselt viisakalt nimetama, mille peale Linds naeratama oli sunnitud, preili Carter oli tavaliselt sõnapaar, millega õpetajad tema poole pöördusid. Eriti viisakas vestlus neil hetkel... "Kahjuks pean sind kurvastama ja ütlema, et minu arusaamise kohaselt ei ole millegi sügavamõttelisega võimalik inimest lõbustada," raputas viiendik Christiani jutu peale pead ja isegi ohkas kergelt. Hetk hiljem oli Linds juba mõttesse vajunud, üritades nüüd välja nuputada midagi, millega nende vestlus veel veidi rohkem elavamaks muuta. Suursugune vastus, no tõepoolest, nad räägivad juba nagu aadlikud või väga tähtsad riigitegelased.
|
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 4, 2015 17:43:41 GMT 3
Christian muigas omaette, kui ta neidist silmitses. "Miks sa mind kahjuks kurvastad? Tee seda pigem hea meelega. Muudab asja lõbusamaks." Chris muutus hetkeks vaikseks, proovides siis uut teemat välja mõelda, midagi mis oleks võimeline neid mõlemaid lõbustama. Noormees jäi üsnagi pikalt vaikseks, kuni talle meenus üks episood oma minevikust, millest üsnagi mitmed inimesed olid kuulnud, kuid üksikud teadsid, et tema oli selle taga olnud. "Okei, Carter," otsustas Christian lõpuks ning silmitses Lindsey't lõbusal pilgul. "Kui sügavamõttelisus sind ei lõbusta, siis kuidas oleks kui võrdleme oma mineviku saavutusi ja tipphetki? Kui sa nii soovid, siis ma võin alustada. Ja pea meeles, ma eeldan midagi lõbusat." Chris vaikis hetke ning küsis siis mõtlikult: "Kas sa usud armastusse esimesest silmapilgust?" Ta mõistis, et see küsimus tundus nagu täieliku teemavahetusena, kuigi tegelikult see seda polnud. See puudutas tema lugu üsnagi lähedalt, kuigi samas oli ta ka huvitatud neidise vastusest.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 8:38:20 GMT 3
Lindsey raputas pead ja puhkes naerma. "Meelega kurvastan sind või? Ma ei usu, et see väga hästi välja kukuks," arvas neidis, pilk Christianile suunatud. Kuidagi väga huvitava pöörde oli nende vestlus järsku teinud, eriti arvestades seda, et nad varem polnud sugugi osanud omavahel nii pikalt vestelda. Ju siis oli see rongisõit nii mõndagi muutnud... Hetk hiljem vajus kutt üsna pikaks ajaks vaikseks, seega jäi Linds huviga ootama, mis sealt nüüd tuleb ning kortsutas kulmu, kui majakaaslane tema poole perekonnanime nimetades pöördus. "Jah, White," turtsus viiendik veel, rõhutades just viimast sõna, enne kui teine ravenclawlane oma jutuga edasi sai minna. Noormehe pakkumise peale arvas Lindsey muidugi, et Christianil on neid saavutusi ja tipphetki minevikust tunduvalt rohkem välja panna kui temal, aga proovida võivad nad sellegipoolest. "Jah, miks ka mitte," andiski tüdruk siis selleks oma nõusoleku, kuigi esimene küsimus ta kulmu kergitama pani. "Armastusse esimesest silmapilgust? Jah, võib-olla," ei olnud neiu sugugi kindel, kuhu Christian selle teemaga nüüd tüürib. Vähemalt peaks see olema midagi lõbusat, lootis Linds kuti eelnevaid sõnu meenutades, et sügavamõttelised asjad jäävad mõneks ajaks kõrvale.
|
|
