|
Post by Carmella J. Cameron on Jun 4, 2015 18:07:19 GMT 3
Carmella liikus vaiksete pehmete sammudega mööda keerdtreppi üles Astronoomia torni. Kell oli vähemalt pool üks selleks ajaks, kuid neidis ei suutnud magama jääda. Isegi naabervooditest kostunud vaikne norin ja Royali nurrumine ei mõjunud nii nagu tavaliselt. Ennast voodist välja ajanud, tõmmates hommikumantli öösärgile peale, istus näitsik viis minutit puhketoas, kuid seal oli liiga palav ja umbne ning maalidel olijate norskamine ajas teda vaikselt juba närvi. Lükanud ukse enda ees lahti, astusid näitsiku paljad jalad külmale kivipõrandale. Õhk oli vähemalt sama jahe ja karske, mõjudes kui kurikaga hoop pähe, mis lõi pildi selgemaks ja pani mõtted paremini liikuma. Siin on alati omamoodi maagia olnud õhus. Ilmselt sellepärast tüdrukule astronoomia tunnid nii väga meeldisidki. Need olid nii erinevad kõikidest teistest tundidest. Täpselt nagu tema. Nii sarnane aga samas nii erinev kõigist teistest. Ukse enda selja taga natukene praokile jätnud, justkui meeldetuletus, et ta siia hommikuni ei jääks, kõndis CC vaiksete sammudega aknani, mis uksest tulles ei torka kohe silma ja kui ta seal hiirvaikselt oleks, ei paneks juhuslik siseneja teda isegi tähele. Hetkel aga tüdruk lootis, et ta jääb ainsaks elavaks hingeks siia. Vähemalt täna õhtul. Akna lahti teinud, istus Carmella akna lauale, tõmmates kõverdatud jalad vastu rindkere, mässides samal ajal hommikumantlit paremini endale ümber, et see midagi liigset ei paljastaks. To Christian E. White
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 4, 2015 18:38:37 GMT 3
Christian oli oma õhtusel patrullil, osa tema uutest kohustustest koolivanemana ja ta lähenes lõpuks oma viimasele sihtpunktile, milleks oli Astronoomia torn. Ta oli üsnagi tüdinenud oma uutest kohustustest, enamasti selle pärast, et ta vastutas nüüd kogu Ravenclawi maja eest. Tal ei olnud midagi öiste patrullkäikude vastu, kui aus olla siis ta eelistaski seda rahu ja vaikust, kuid ta ei talunud esimeste aasta õpilastele lapsehoidjaks olemist.
"Astronoomia torn veel ja siis tagasi puhketuppa," mõtles noormees õrna ohkega, kui ta trepist ülesse suundus. Ta kahtles, et kedagi seal leiab, kuid isegi kui kedagi seal ei olnud, oli tal vähemalt vabandus külastada ühte kõige rahulikumat kohta terves lossis. Ning see mõte meeldis talle. Jõudes torni ukseni aga, poiss seisatas ja vaatas praokil ukse poole. "Kas keegi unustas ukse kinni panna? Või on keegi sees?" mõtles Chris, kortsutades õrnalt kulmu ning otsustas siis ukse avada. Ta vaatas sisse ning kui ta kedagi ei märkanud, hakkas noormees ust sulgema, kui õrn tuuleiil ta põske riivas. Oma pea lahtise akna poole viies, märkas ta seal neidist, kelle ta koheselt ära tundis. "Cameron? Mida sa siin nii hilja teed?" küsis Christian, suutmata üllatust oma toonist väljas hoida. Erinevalt Jasonist, kellega ta üldse läbi ei saanud, oli Carmella erinev. Kuigi nad ei olnud ilmtingimata sõbrad, siis nad ei olnud ka kunagi üksteisel kõrist kinni hakanud ning nad olid mõlemad oma klassis ühed parimad õpilased. Kui midagi, siis Chris uskus, et Carmella sõõlati valesse majja.
|
|
|
Post by Carmella J. Cameron on Jun 4, 2015 19:25:12 GMT 3
Carmella ei pannud algul tähelegi, et torni uks avanes või keegi siia sisse astus. Tema sinakas-hallid silmad jälgisid torniaknast paistvat järve, mille pind kuu valgel sätendas. Kui üksikud öökulli tornist kostuvad hääled kõrvale jätta oli kooli territooriumil mõnus vaikus. Pea ja selja vastu kivist akna palet toetanud, sulges tüdruk silmad, nautides hetke, kes teab, kui kauaks tal seda veel jätkub. Ning nagu välk selgest taevast kostus korraga Christiani hääl, mis pani neidise tugevalt võpatama. Hea et ta aknale lähemale ei istunud, sest muidu oleks ta sealt välja kukkunud. "White, mul pole hetkel tõesti tuju koolireeglite meelde tuletamiseks. Viis minutit veel ja siis olen eeskujulikult tagasi vangikoobastes," ei viitsinud CC noormehe peale isegi häält tõsta või mingi sarkastilise kommentaariga vastata. Tüdruk avas enda silmad, kuid ei viinud neid noormehele, jälgides järve edasi. Äkki oleks pidanud hoopis selle äärde minema. Sinna poleks noormees kindlasti tulnud. Rohelise siidist hommikumantli tihedamini endale ümber tõmmanud, surus tüdruk alla üksikud külmavärinad, mis teda u kolm minutit tagasi piinama hakkasid. Ta oleks pidanud sokid või vähemalt sussid jalga panema, siis poleks seda. Paljad jalad, siis terve keha külmetab kohe.
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 4, 2015 19:42:03 GMT 3
Christian pilgutas paar korda silmi ning silmitses Carmella't. "Koolireeglid? Kas ma mainisin neid kordagi?" küsis noormees vaikselt ning jalutas rahulikult neidisele lähemale. Ta toetas ennast vastu seina, seistes koheselt Carmella kõrval ning silmitses tüdrukut, samal ajal poole silmaga aknast välja vaadates. Nende kahe vahele langes pikem vaikus, kuid Christianil ei olnud erilist soovi seda lõhkuda, kuid samas ei plaaninud ta ka lahkuda. Tal olid ometigi koolivanema kohustused, isegi kui tal ei olnud hetkel erilist tuju neid täita.
Kui vaikus oli juba üle minuti kestnud, märkas Chris lõpuks, et neidis oli mitu korda külmast värisenud. Suutmata mõista, miks tal külm oli, lasi Chris oma pilgul üle neidise keha käia ja märkas tolle paljaid jalgu. "Pole ime..." Võttes oma võlukeppi välja ja pomisedes: "Accio sussid" lendasid minuti pärast ühed soojad toatuhvlid aknast sisse ja otse Chrisi kätte. Korra võlukepiga viibates, kahandas noormees susside suurust. "Vabandust, et ma varem ei märkanud ja ma loodan, et sa neid kasutad." Silmitsedes rahulikult neidist, ulatas Chris oma toasussid Carmellale, lootes, et too nad vastu võtab. See oli vägagi võimalik, et tüdruk keeldub, kuid sellegi poolest tundis Chris, et ta peab vähemalt neid pakkuma.
|
|
|
Post by Carmella J. Cameron on Jun 4, 2015 19:49:05 GMT 3
"Mitu põhjust ma pean tooma? Kolmest piisab või soovid neid kakskümmend?" pööras Carmella enda sinakad silmad noormehe suunas, kes tema kõrval seisma oli jäänud. Miks ta ei võiks lihtsalt need tobedad punkti maha võtta selle eest, et tüdruk nii hilja tornis on, CC tagasi vangikoobastesse tirida ja oma teed edasi minna. Pole tal vaja vanemat venda kõrvale valvama. Kui kutt aga ei kavatsenud liikuda, viis näitsik pilgu tagasi järvele. Ta oleks pidanud kohe kindlasti järve äärde minema. Seal oleks ta praeguseks hetkeks endiselt üksi. "Mul pole su abi vaja, Chris. Lihtsalt pea mulle see kiire loeng ära ja jäta mind rahule," ärritus Carrie natukene, libistades end aknalaualt maha ja kõndides mööda seina edasi, kuni tuli aken, mis oli piisavalt kaugel noormehest, et viimane loodetavasti mõistaks, et neidis soovib üksi olla. Pole tal vaja ei susse ega vanemat venda ega loengut koolireeglitest, mida ta teab niigi hästi, ega mitte kedagi teist. Ta saab ilusti enda muredega üksi hakkama. Jäädes akna kõrval seisma, toetas Cameron enda lauba vastu külma kiviseina, sulgedes silmad.
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 4, 2015 20:19:10 GMT 3
Christian raputas õrnalt pead neidise suhtumise peale, naeratus huulil mänglemas, ning asetas sussid aknalauale. Ta oleks pidanud seda eeldama, ja mingil määral eeldaski, kuid sellegi poolest lootis ta, et Carmella need vastu võtab. Tal ei olnud tõepoolest plaaniski mingit loengut pidada ega kohelda oma klassikaaslast nagu last ja ta oma puhketuppa tagasi saata, kuid kui too soovis, et christian ta rahule jätaks siis seda ta võis teha. Loomulikult see ei tähendanud, et ta kavatses tornist lahkuda.
Pöörates oma pilgu aknast välja, vaatas mees rahulikult järve poole. Kuna tema kõrval aken oli lahti jäänud, puhus vaikne kuid värskendav tuuleiil aknast sisse ja Chris sulges oma silmad. "Tõepoolest ilus öö," mõtles noormees mõnuga ning nautis seda hetke. Kuigi täna ei olnud just kõige külmem öö, siis oli ikkagi sügis ning see oli arusaadav miks Carmella, kes oli nii kergelt riietatud, võis külma tunda. Avades oma silmad, lasi Chris oma pilgul Carmella poole pöörduda. "Naljakas, ta lubas viie minuti pärast alla minna, kuid palju rohkem aega on juba möödunud," mõtles noormees lõbusalt. Ja tal oli tõesi. Nende lühikse ja mingil määral okkalise vestluse ning palju pikema vaikuse vahel oli juba palju rohkem kui 5 minutit möödunud.
|
|
|
Post by Carmella J. Cameron on Jun 4, 2015 20:43:22 GMT 3
Siniseid silmi endiselt suletud silmalaugude taga hoides, elas Carmella vähemalt kolmandat korda uuesti läbi unenägu, mis teda ärkvel hoiab. Miks see ei võiks teda lihtsalt rahule jätta ja kedagi teist kiusama minna. Iseenesest unenägu polnud seotud millegi jubedaga nagu surm või piinamine, mõne jaoks võis olla tüdruku õudusunenägu isegi lapsik, aga CC jaoks oli see kõik, mida ta on eales kartnud, ühte patta kokku panduna ja taldrikul serveeritud. Mõttes end argpüksiks ja nõrgaks sõimates hakkas Carrie parem käsi tüdrukule märkamatult vastu kivist seina taguma. Esimesed löögid olid õrnad ja pigem patsutuse moodi, aga iga järgnev oli järjest jõulisem ja vihasem. Neidise nukid hakkasid päris kiirelt veritsema, kuid reaalne valu polnud veel kohale jõudnud. "Võta ennast kokku nüüd, Carmella. See oli kõigest üks totakas uni," pomises Cameron endamisi. Ta oli juba unustanud, et Christian kõigest mõned meetrid eemal akna juures seisis. Järgmine tugev löök vastu seina oli piisav, et tuua kuuldavale kraksatus, mis äratas CC enda mõtetest ja pani sammukese tagasi astuma. Neidise sinised silmad jälgisid veriseid nukke, millel polnud peaaegu üldse enam nahka peal, ning sinist kühmu käe keskel, mis andis kinnitust murtud kämblaluust. Carmella oli enda alateadlikult toimunud tegevusest ja tagajärjest nii ehmunud, et ta ei lausunud sõnagi.
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 4, 2015 21:03:27 GMT 3
Christian seisis vaikuses veel mitu minutit, enne kui nõrk heli ruumist läbi käis. Pöörates oma pilgu heli allika poole nägi ta kuidas Carmella oli hakanud oma kätt vastu seina lööma ning kuidas ta löögid järjest tugevamaks muutusid. Ta oli nii sõnatuks sellest pildist võetud, et ta isegi ei kuulnud, mida neidis pomises ning ei suutnud reageerida enne kui vali kraksatus vastu kajas. Lõpuks ometi oma ehmatusest toibudes, nägi Chris kuidas Carmella tagasi astus ja shokeeritud pilgul oma kätt vaatas.
Kiirelt neidise kõrvale saabudes, võttis Chris Carmella käest kinni ning vaatas vigastusi. "Tõenäoliselt luumurd," mõtles noormees endamisi ning tõmbas mõtlemata võlukepi välja ja osutas neidise käele. "Brackium Emendo. Episkey. Tergeo." Ühe hingetõmbega kolm erinevat loitsu manades, vaatas Chris kuidas need loitsud oma töö tegid. Esimene loits oli mõeldud luude parandamiseks, kuigi kui keegi seda valesti kasutaks või natukene erinevalt hääldaks, kaotaks see loits kõik luud neidise käes. Teine loits oli mõeldud veritsevade haavade ravimiseks ja kolmas ära kuivanud vere eemaldamiseks. Tegelikult, nendest kolmest loitsust, ei tohiks Chris esimest üldse teadagi, kuna seda peeti liiga ohtlikuks aga kuna ta ema töötas arstina St Mungos, oli Chris selle suutnud ema õpetusel selgeks saada. Olles kindel, et Carmella käsi oli taaskord terve, vaatas Christian tüdrukule otse silma ning küsis tõsiselt: "Mida see veel tähendas?"
|
|
|
Post by Carmella J. Cameron on Jun 4, 2015 21:56:54 GMT 3
Carmella silmitses sõnatult enda kätt, punane veri tilkumas põrandale. Kunagi varem pole see punane kleepuv vedelik tema jaoks nii õõvastav ja öökima ajav olnud, ometigi on ta piisavalt näinud lahtiseid luumurde väljakul kui ka veriseid ninasid ja suuri haavu. Kui Christian tüdruku käe enda sõrmede vahele võttis, sulges CC silmad, pöörates pea kõrvale. Lisaks sellele, et veri iivelduse esile kutsus, oli noormehe puudutus ka valulik. Kuulnud kolme tuttavat loitsu, mis on talle tuttavad Haiglatiivas veedetud ajast, võpatas tüdruk kergelt, kui nihkega luumurd paika läks, kasvades hetkega kinni. Silmad avanud, ei pööranud CC silmi ei enda käele ega Christiani näo suunas ega kuhugi mujale tornis, vaid jäi lihtsalt mitte midagi ütleva pilguga noormehe kaelas olevat lipsu silmitsema. Must ja sinine. Sinine sobis noormehele väga hästi. Tõi tema silmad esile ja sobis tema heledate juustega. Chrisi küsimuse peale tõstis Carrie sinised silmad noormehe silmade suunas. "Ei midagi," lausus ta lühidalt, tõmmates enda käe tagasi ja keerates ravenclawlasele selja.
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 4, 2015 22:11:14 GMT 3
Vaadates kuidas tüdruk talle põikpäiselt selja keeras, ärritas noormeest mingil määral. Ta oli nõus Carmella't oma pead jätma, kui too rahu tahtis, isegi kui ta keeldus tornist lahkumast või ta oleks olnud nõus tüdrukule vestluskaaslaseks olema, kui too oleks seda soovinud, kuid teades, et midagi oli ilmselgelt valesti ning soovides vähemalt proovida aidata, ei jätnud Chris teda rahule. Mees pani oma käe Carmella õlale ning pööras ta endale vastamisi, mis siis, et tüdruk sellele vastu hakkas. "Carmella," lausus Chris, kasutades neidise eesnime esimest korda üle pika aja. "Ära isegi proovi öelda, et midagi ei ole valesti. Ma ei tea mida sa minust arvad, kuid ma ei ole totaalne idioot. Ma suudan mõista, et sa ilmselt soovid hetkel ainult rahu ja vaikust, kuid ma ei suuda lihtsalt minema kõndida pärast millegi sellise tunnistamist. Nüüd räägi minuga." Chris teadis, et ta võis sellele täiesti valesti läheneda, kuid tal ei olnud erilisi kogemusi selliste probleemidega ning ta tõepoolest ei suutnud oma selga pöörata ja teeselda, et midagi ei juhtunud. Selline käitumine lihtsalt polnud temalik. Ikka hoides Carmella't kindlalt paigal ja talle otsa vaadates, jäi Chris vastust ootama, ennustades, et kuuleb midagi negatiivset.
|
|
|
Post by Carmella J. Cameron on Jun 4, 2015 22:37:03 GMT 3
Tundnud Christiani rasket kätt enda õlal, mis tahtis teda näoga noormehe poole pöörata, hakkas Carmella algul vastu, seistes kui põikpäine kivikuju ühe koha peal, kuid mingi hetk andis ta lihtsalt alla, seistes järgmine hetk näoga ravenclawlase suunas. Neidise silmad olid suunatud maha, vaadates enda paljaid jalgu, mis olid ühe koha peal seismisest kahvatuks muutunud, hakates vaikselt sinakat jume võtma. Eest lahtise hommikumantli hõlmu kinni tõmmanud, ristas CC rinnal käed. "Millest sa soovid rääkida, Christian? Ilmast? Poliitikast? Esmaabi põhitõdedest? Selle torni arhitektuurilisest lähenemisest?" tõstis näitsikus pead sarkastiline Cameroni plika, keda kõik teavad. Ning see tüdruk ei räägi enda tunnetest ega mõtetest. "Mul oli väikene madalpunkt. Kõigil on neid aeg-ajalt. Ei midagi erilist," lisas ta, tõstes enda sinised silmad noormehele. CC pidi ennast ikka korralikult kokku võtma, et kõlada enda moodi.
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 4, 2015 23:06:44 GMT 3
Christian järgnes Carmelle pilgule neidise jalgadele ning hetkega oli ta oma võlukepi osutanud alla ja pomisenud sõnad loitsule, mis neidise jalad uuesti ülesse soendasid. Kuuldes Carmella jätkuvat vastuhakku aga ajas poisi naerma, kuigi see kestis ainult hetke. "Okei siis Carmella. teeme seda sinu moodi. Isiklikult mulle meeldib täna öine ilm vägagi: õrn tuul, ainult mõned üksikud pilved ning ilus tähistaevas. Kas sa soovid arutada võluri- või mugupoliitikat? Ma olen mõlemaga kursis. Pea meeles esmaabi puhul seda, et ära kunagi lase teise inimese verel endaga otsekontakti saada. Sa ei tea kunagi mis haigused neid võivad olla, alati on parem karta kui kahetseda. Isegi kui tegu on häda olukorraga, peaksid sa alati enda tervisest esimesena mõtlema. Selle torni arhitektuur on üsnagi tüüpiline kui võrrelda seda teiste tornidega siin lossis. Aga võrreldes seda teiste lossidega kogu Inglismaal, on see üsnagi ainulaadne juba oma vanaduse poolest. Seda lossi on maagia säilitanud, kuid mugumaailmas võib sellist arhitektuuri ainult kohata kas varemetes või taastatud ajaloolistes paikades." Hingates sügavalt sisse, vaikis Chris lõpuks ometi, kordagi oma silmi neidiselt pööramata. "Ma tean, et kõigil on omad madalpunktid, kuid see oli midagi rohkemat Carmella. Palju rohkemat."
|
|
|
Post by Carmella J. Cameron on Jun 4, 2015 23:31:23 GMT 3
Kui Christian naerma hakkas, sütitas Carmellas tõsine pahameel ja viha. Tüdruk surus parema käe rusikasse ja hakkas vaikselt juba kätt tõstma, et noormehel kas ninaluu puruks lüüa või vähemalt silm siniseks, langetas CC viimasel hetkel siiski käe. Ta lõhkus just paar minutit tagasi käeluu, pole vaja seda uuesti korrata, kuna siis peab Chris teda jälle aitama ja viimast ei soovinud neidis kellegi käest saada. Kui kotkapoiss hakkas vastama kõigile näitsiku poolt ennist pakutud teemadele, sulges tüdruk silmad, keskendudes hingamisele. Soov teda lüüa polnud kuhugi kadunud. 'Hinga, Carrie, lihtsalt hinga ja mõtle millelegi muule. Ära kuula teda,' korrutas tüdruk endale mõtetes. Ta oleks kohe kindlasti pidanud järve äärde minema. "Ja mida sina tead erinevatest madal punkti liikidest?" tõstis CC korraks noormehe peale häält, pöörates enda sinised silmad Chrisilt uuesti maha. 'Ei nuta! Sa ei tohi olla nõrk ja sa pole nõrk. Kuuled, Carmella, nutmine on nõrkadele ja sa pole nõrk.' Kostus vanaema hääl tema kõrvus. Carrie värises vaevu märgatavalt, kui mälestus ühest enda treeningust lapsena, kus vanaema õpetas talle käitumist ja iseloomu arendamist. Siiani paneb mälestustes kõlav piitsahoop vastu lauda tüdruku võpatama. Aga õnneks mitte seekord, sest ta oskas seda oodata.
|
|
|
Post by Christian E. White on Jun 5, 2015 6:18:51 GMT 3
See ei jäänud Christianile märkamatuks, et neidis hakkas järjest vihasemaks muutuma. Ükskõik kui väga ta seda varjata proovis, oli see üsnagi ilmselge. Kuuldes Carmella küsimust, suutis Chris ainult pead raputada. "Las ma arvan," lausus noormees vaikselt, peale minutilist vaikust. "See on kuidagi seotud sinu minevikuga? See hirm mis on isegi minule nähtav ja viha oma enda hirmu, oma nõrkuse, peale. Ma ei tea küll mis sind nii väga hirmutab, kuid sa ei ole ainukene kes on midagi traumaatilist läbi elanud." Chris sulges oma silmad mõneks hetkeks, hingates sügavalt sisse ja välja. Talle meenus aeg, kus ta oli 7 aastane ning St Mungo haiglasse ema juurde minema pidi... Keeldumast selle peale rohkem mõtlemast avas mees uuesti silmad. "Aga loomulikult sa ei pea mind uskuma. Kui sa arvad, et ma valetan siis löö mind. Pigem ma tahan, et sa lööksid mind. Ela kogu oma viha minu peal välja. Ma isegi luban, et ma ei löö vastu." Christianil ei olnud hetkel aimugi kas ta läheneb sellele õiges suunas, kuid midagi pidi ta proovima. Ning kui vaja siis ta oli nõus Carmella peksukotiks olema, vähemalt täna õhtul. Ja ta teadis, et neidis ei suuda teda liialt vigastada, vähemalt mitte midagi mida ta pärast ravida ei suudaks.
|
|
|
Post by Carmella J. Cameron on Jun 5, 2015 9:14:09 GMT 3
Peaaegu. See polnud isegi midagi traumaatilist või seotud üldse kalli inimese surmaga. Tegu oli lihtsalt ühe tobeda lapsepõlve hirmuga, mis on ennast võimendanud, et suudaks neidist isegi kümme aastat hiljem rööpast välja viia. Sellepärast Carmella peabki seda nii tobedaks ja ennast nii nõrgaks. Sama hästi võiks ta öelda, et kardab koletist, kes päeval tema kapis elab ja ööseks voodi alla kolib, raputades seda ja tirides tekki pealt maha. "Ja millal sina Sigatüüka psühholoogiks hakkasid? Või see on ainult ühekordne võimalus, mida kasutada?" kergitas CC kulme, suutes suule manada ühe enda sarkastilise muige, mis juba meenutas õiget CCt. "Löön sind? Mis see mulle annaks peale uute sinikate ja võimaliku lapsepõlve trauma? Pealegi miks ma peaksin sind lööma? Ma võiksin sama hästi elada enda so called viha enda voodi peal välja. Esiteks on see pehmem ja teiseks ei tekita ma kellegi reaalseid vigastusi," raputas CC pead. Tegelikult ta ei suudaks Chrisi lüüa. Pärast kõike seda crappi käitumist näitsiku poolt, mis noormees on pidanud välja kannatama kõik need aastad, vaatab noormees teda ikka kui haavatud kitse, mitte kui hunti lambanahas.
|
|