Pahad unenäod hoiavad üleval

[Christian E. White]

Christian silmitses vaikides neidist. "Kas ma peaksin teda provokeerima? Ma olen kohutav inimsuhete ja psühholoogia teemal, nii et see on natukene naljakas, et ta mind psühholoogiks kutsub," murdis noormees oma pead mõtteis. Ta tõepoolest tahtis aidata tüdrukut, kuid ainukene viis mida ta teadis oma viha ja isegi hirmu välja elamiseks oli see läbi vägivalla. Loomulikult ei tähendanud see, et ta käis ringi ja virutas igale inimesele keda nägi vastu lõugu, kuid mugumaailmas oli ta viimastel aastatel omale poksikoti ostnud ja seda peksnud iga kord kui tundis endas misiganes põhjusel viha kerkimas. Otsustades lõpuks neidist provokeerida, ükskõik kuidas see lõppeda võib, avas Chris oma suu: "Mis viga Cameron? Mis siis kui ma sinu psühhiaater olla proovin? Sa ei tee nagu nii midagi oma hirmu pärast. Sa ütlesid seda ise, sa ei suuda mind lüüa kartuses mind vigastada. Ma ei karda sind Cameron," rääkis noormees külmal toonil ning selle väite tõestuseks, viskas ta oma võlukepi torni teise otsa. "Ma ei karda sind, kuna ma tean, et sa oled liiga hirmunud ja nõrk, et mind lüüa. Kogu see ülbe Slytherinlase facade on puhas bullshit ja me mõlemad teame seda." Lootes, et vähemalt see toob mingi reaktsiooni neidises välja, jäi Christian teda külmal pilgul vaatama. Ta teadis, et ta käitub nagu värdjas, ta teadis, et nad ei räägi peale seda ööd enam ilmselt kunagi, kuid sellegi poolest ta uskus, et see võib viia parima lahenduseni.

[Carmella J. Cameron]

"Good for you. Saad julgemalt magada ja päeval ringi kõndida," vastas Carmella Christiani esimestele lausete, millega ta püüdis neidist provotseerida, pööritades seejuures kergelt silmi. Väikesed võisid teda karta, aga vanemate puhul piisab ainult sellest, et nad temast eemale hoiaksid ja teda ei tüütaks. Loomulikult Chris suudab mõlemat korraga alati teha. "Sul pole mingit õigust sedasi öelda. Sa ei tea mind mitte grammigi," hakkas CC vaikselt noormehe sõnade peale ärrituma. Mitte keegi ei teadnud teda täielikult. Jasonile ja Arsenile näitas ta ainult seda külge, mis sobib Slytherini nimega kokku ja ülejäänud koolile sellist Cameroni, mis hoiaks inimesi temast eemale. "Ma võiksin sind kasvõi oimetuks taguda, kui mul ainult soovi oleks, aga ma lihtsalt ei taha sind lüüa ja kõik. Sa pole minu halvas tujus süüdi ega üheski teises täiesti messed up asjas, mis mu elus on. Ma ei lööks sind kunagi ja ära isegi ürita mind selleks provotseerida," karjus neidis põhimõtteliselt viimase lause noormehele näkku, astudes temast mööda ja kõndides tagasi avatud akna juurde. Tal oli vaja värsket õhku, muidu tema pea lihtsalt plahvatab. Carmella ei suudaks tõesti Chrisi lüüa isegi siis, kui keegi seda käsiks. Tal on alati mingi imelik soft spot noormehe koha peal olnud ja nüüd sai see veel valjult välja karjutud. Osav, Carmella, lihtsalt osav.

[Christian E. White]

Christian kuulas Carmella ära ning seisis tuimalt paigal, kui neidis temast mõõda kõndis. "I fucked up," ohkas poiss mõtteis, kuigi väliselt ei muutunud tema hoiakus midagi. "Ma tõesti oleksin pidanud selle läbi mõtlema. Fucking imbecile." Ta keeras end aeglaselt ümber, silmitsedes slytherinlase selga. Ta kaalus kuidas ta peaks jätkama, või oleks ehk lihtsalt parim variant lahkuda? Anda Carmellale tema rahu? Kuid miski sügaval poisi mõtteis oli totaalselt selle idee vastu. Kui midagi, siis see osa temast arvas, et see muudab asja ainult hullemaks. Aga Kui ta ei saanud lahkuda ning provotseerimine ei aitanud, siis mida ta tegema peaks? "Võib olla enda kohta tõtt rääkima? Midagi, mida keegi minust ei tea. Minu saladus..." mõtles poiss ning muutus vaikseks, tõsiselt seda kaaludes. Üle minuti läks mööda, enne kui ta oma otsuse langetas. Ta astus aeglaselt oma ära visatud võlukepi poole, alustades rääkimist: "Ma mõistan nüüd, et ma ei suuda sind provotseerida Carmella. See ei oleks sind tõenäoliselt aitanud, kuid see oli ainukene viis mida ma teadsin. Elada oma viha millegi peal välja ning veel parem kellegi teise peal. Nii et selle asemel, et sind provotseerida, räägin ma sulle hoopis ühe loo. Tõe Christian Ethan White'i kohta." Jõudes oma võlukepi juurde, istus Chris maha, toetas selja vastu seina ning võttis alles siis võlukepi kätte. Ta hakkas seda vaikselt näppude vahel keerutama, hoides oma silmi võlukepi peal ja jätkas rääkimist: "Kui ma olin seitsme aastane, alles väike jõmpsikas, läksime mina ja mu ema välja. Meil oli terve suur ja uhke päev ette plaanitud, kuna see oli minu sünnipäev, aga kahjuks langesid kui kõik meie plaanid nurausse, kui mu ema kiirelt tööle pidi minema. Mu ema töötab St Mungo haiglas arstina," lisas Chris täienduseks, kordagi oma silmi võlukepilt liigutamata. "Ja selle asemel, et väike laps üksinda koju saata, otsustas ta mind kaasa võtta. Olles uudishimulik poiss nagu ma olin, ei suutnud ma ühe koha peal kaua püsida ja ma jooksin sealt minema, plaanides rohkem haiglat avastada. Ja oma suures uudishimus ja lolluses seiklesin ma psühiaatri osakonda. Olles seal, sattusin ma ühte kindlasse palatisse koos vaimuhaigega, kes pidas mind enda eksabikaasaks. See mees oli umbes 50 aastat vana ning mugu ja ta oli olnud abiellus võluriga, kelle tapsid surmasööjad. Pärast selle mehe abikaasa tapmist olid nad mees piinanud, kuni ta läks täiesti hulluks. Ja nii ma ta leidsingi, täiesti hulluna. Pidades mind oma eksabikaasaks, hakkas see mees alguses minu peale karjuma, et kus ma olen olnud ja peale seda nutma, paludes, et ma tema juurde tagasi tuleks. Olles seitsme aastane laps, ei oskanud ma midagi öelda ning see vihastas teda, mis põhjustas tema katse mind vägistada. Ja jah, ma mõtlen seda tõsiselt. Olles surmani hirmunud ja karjudes, ma kasutasin esimest korda maagiat. See oli esimene kord kui ma olin selleks võimeline ning mul puudus igasugune kontroll selle üle, nii et see lihtsalt plahvatas minust välja, vigastades mind ja tappes selle mehe. Peale selle veetsin ma 6 kuud St Mungo psühhiaatri osakonnas, kuid sellest ei olnud erilist kasu. Ainukene asi mis ma seal õppisin oli valetamine ja näitlemine." Christian vaikis lõpuks, sulgedes raskelt oma silmad. See oli tema suurim saladus. ta tõepoolest ei teadnud, miks ta seda rääkinud oli, keegi peale ta ema ei teadnud sellest midagi ja isegi ta ema ei teadnud kogu lugu. See oli esimene kord kui ta vabatahtlikult selle loo välja rääkis ning ta ei teadnud mida tunda. See ei olnud meeldiv tunne, pigem rohkem nagu vabastav. Oma silmad avades, pööras noormees oma pilgu lõpuks carmella poole ja lausus vaikselt: "See on tõde Christian Ethan White'i taga Carmella. Ma olen valetaja, näitleja, teeskleja ja kõige hullem, tapja."

[Carmella J. Cameron]

Kui Christian teatas, et räägib tüdrukule enda kohta tõtt, kergitas Carmella kulme, viies enda sinised silmad noormehele. Näppudega enda lohvakast punupatsist, mis oli nüüdseks peaaegu täielikult lagunenud, kinni võtnud, eemaldas neidis patsikummi, lastes juustel lahti vajuda, keerdudes õrnade lainetena ümber enda näo. Esmalt arvas neiu, et tüüp räägib talle loo ühest vaesest vanemateta orvukesest, keda keegi ei mõista ega armasta, muutus CC nägu järjest tühjemaks emotsioonidest, kui tüüp enda lugu edasi rääkis. Vaiksete sammudega Chrisile lähenenud, poetas ta end vaikselt noormehe kõrvale istuma. Põlved vastu rindkere tõmmanud, toetas ta lõua viimaste peale ja vaatas enda varbaid. Noormehe lugu läks Carriele mingi põhjusel rohkem korda, kui ta oleks osanud arvata. Mis ajast Slytherini suurimast mõrrast selline pehmik on saanud? Nagu oleks keegi vahepeal temast lihahaamriga üle käinud, marinaadi pannud ja seejärel ahju visanud. Kui Christian enda jutu lõpetas, CCle enda silmad pöörates ei osanud näitsik midagi öelda. Ta vaatas noormehel lihtsalt hetkeks otsa ja siis täiesti lampi embas teda, toetades pea õrnalt õlale. Õnneks ei hakanud Carmella nutma veel, kuigi silmad tõmbusid õrnalt niiskeks. Kes oleks osanud arvata, et Christian White'Il on selline lugu hinge peal? Neidis poleks ausalt öeldes kunagi osanud midagi sellist pakkuda.

[Christian E. White]

Christian oli tõepoolest üllatunud, kui Carmella teda embas, kuid sellegi poolest embas poiss tüdrukut vastu. Ta mõistis, et selline avaldus on shokeeriv, kuid ta ei eeldanud sellist reaktsiooni. Olles oma emotsioonid juba aastaid tagasi luku taha peitnud, oli ta kaotanud ka oma võime teisi inimesi emotsionaalsel tasemel mõista ning loomulikult puudatas see ka kaastunnet. Peale lühikest vaikust, kuni nad mõlemad istusid põrandal üksteise embuses, avas Chris lõpuks oma suu: "Mul on kahju, et ma sind varem provotseerisin Carmella. Lapsena oli vägivald ainukene viis, kuidas ma suutsin end mingilgi viisil välja elada. Kuigi vägivald ei olnud mingisugune ravim, siis vähemalt aitas see tol hetkel mul oma emotsioonid kontrolli alla saada kuni ma lõpuks nüüd täielikult kontrolli alla sain. Ja ma luban, et ma ei küsi sinu kohta, vähemalt mitte peale seda kui ma juba nii haledalt läbi kukkusin. Ma olen kohutav psühholoog." Christian turtsatas korra oma viimase kommentaari peale ning vaikis siis taaskord. Ta tõepoolest ei teadnud, mida enam teha ning ta ei kavatsenud ka Carmellalt tema lugu välja pinnida. See oli tema saladus, see ei puutunud Christianisse ning ta oli juba piisavalt neidisele mõelda andnud oma enda saladusega.

[Carmella J. Cameron]

"Pole midagi. Eks meil kõigil on vaja aeg-ajalt teha vigu, millest õppida. Me oleme siiski lihtsalt inimesed," naeratas Carmella õrnalt, lõpetades embamise, jäädes lihtsalt Christiani kõrvale istuma, sinised silmad noormeest jälgimas. Tüübi saladuse kõrval tundus näitsiku enda hirm veelgi lapsikum. "Eks mõne puhul on vägivald ka täiskasvanuna ainus lahendus," pöördusid tema silmad enda ette. Osaliselt mõtles ta ennast ka nende inimeste alla. Enda mõtetest või tunnetest rääkimine pole kunagi tüdruku jaoks olnud lihtne. Keegi pole lihtsalt kunagi küsinud, et mida tema arvab või tunneb või miks ta nutab üksinda pimedas nurgas. Viimasega pole tüdruk vähemalt kuus aastat kokku puutunud. Igakord kui ta tundis, et endasse jäänud tunded kuhjuvad üle pea, elas ta nende taga oleva viha nooremate peal välja või mõne elutu eseme. Nutmine või palumine ei tulnud kõne alla.
Vasaku käe aknast paistva kuuvalgusesse pannud, oli selgelt näha peeneid valgeid jooni mööda näitsiku labakätt jooksmas. Õnneks kasvasid need nõnda hästi kokku, et alles jäänud armid olid peaaegu olematud. "Oma vigadest ja nõrkustest tuleb õppida. Üht või teist viisi," lisas CC peaaegu sosinal, silmitsedes ainiti neid peenikesi arme. Ta kuuleb endiselt nii selgelt enda vanaema häält ja vuhinat, kui piits läbi õhu liikus, tabades järgmine hetk kaheksa aastase tüdruku pisikesi sõrmi ja labakätt. Carmella kasvatus oli totaalselt erinev teiste laste omadest.

[Christian E. White]

Nähes, et Carmella oli lõpuks terve selle aja jooksul naeratanud, isegi kui see oli vaevu, tuli ka Christiani näole õrn naeratus. Vähemalt midagi oli tema minevikust kasu olnud, kui see neid mingil määral üksteisele lähedasemaks tegi. Ja ta tundis end haledana, kui neidis mainis, et osadel on vägivald ainukene lahendus. See jättis mulje, nagu ta ei oleks milleksi muuks võimeline, kui ainult oma viha teiste peal välja elada, isegi kui ta ei olnud teist inimest isegi puudutanud juba aastaid.

Neelates oma arvamuse alla, noogutas Christian oma pead. Ta oli samal arvamusel, inimesed on sunnitud oma vigadest ja nõrkustest õppima. Kas see õppetund ka kohale jõuab on teine asi, kuid sellegi poolest on nad sunnitud õppima. Pöörates oma pilgu samuti neidise käele, märkas ka Chris esimest korda nende aastate jooksul peaaegu olematuid arme. Pidades kinni oma lubadusest kogu Carmella teema langetada, suutis noormees ainult taaskord pead raputada ja hetkeks silmad sulgeda. "Ma olen aus sinuga Carmella. Praegu kuluks mulle üks pudel tuliviskit ära," ohkas Chris peale lühikust vaikust ning naeratas õrnalt.

[Carmella J. Cameron]

"Küsimine pole keelatud," sõnas Carmella vaikselt, sinised silmad veel käel olevaid arme silmitsemas. Teema, millest noormees hoiduma pidi, oli seotud tema hirmudega, aga minevikust võis näitsik rääkida. Christian rääkis enda minevikust, mis polnudki nii lilleline ja rõõmus, kui slythe arvas. Noormees oskas hästi enda tumedat poolt varjata ning selle peale pidi Carrie talle ainult kummardama. Tüdrukul endal ei tule see nii hästi välja ja mingi hetk ta isegi loobus proovimast. "Need jäävad minevikku, mida enam muuta ei saa, seega võib nendest ka rääkida," lisas ta, viies enda sinised silmad Christianile. Armid on osakene minevikust ja mälestustest, millega on tüdruk õppinud elama ja need ei tee talle enam midagi. Seega pole CCl midagi ka kaotada, kui ta neist kotkapoisile räägib.
"Pigem nagu terve kast, aga selle jagaks ikka vennalikult kahe peale ära või lihtsalt jooks sealt nii kaua kuni pilt veel ees," muigas neidis õrnalt, vaadates paar sekundit veel Christianile otsa, pöörates seejärel enda pilgu tagasi põrandale. Kui keegi oleks talle aasta tagasi öelnud, et täpselt 12 kuu pärast istub ta öösel tornis koos ravenclawlasega ja nad avavad üksteise musta külge teineteisele, oleks Carrie sellele inimesele näkku naernud ja kuradile saatnud.

[Christian E. White]

Kergitades õrnalt kulmu Carmella öeldu peale, tõstis Christian oma käe ning libistas selle üle armide neidise käel. "Sellisel juhul... Oleksid sa nõus mulle neist rääkima?" küsis noormees vaikselt, hoides oma pilku armidel. Nüüd kus ta neid juba märkanud oli, avastas Chris, et tal oli väga raske neid eirata. "Notice something once..." mõtles noormees endamisi ning viis oma pilgu siis armidelt Carmellale. Naljakas, kui normaalselt nad omavahel hetkel suhtlesid. Tõde võib vahel ikka päris võimas olla, isegi siis kui Chris ei olnud kellegile tõtt juba aastaid rääkinud. "Ja kast tuliviskit huh... Seda annab korraldada, kas tead?" küsis poiss lõbustatud muigega, viibates oma võlukeppi tüdruku silme ees.

[Carmella J. Cameron]

Kui Christiani sõrmed tema nahka ja arme puudutasid, võpatas Carmella tahtmatult. Keegi pole neid varem teadlikult puutunud ega üldse neist juttu teinud. Vaikselt noogutanud, toetas neidis pea vastu kiviseina ja viis silmad laele. "Sünnist saadik kasvatas mind mu vanaema ja tal oli omamoodi ettekujutus, milline peab olema üks Cameron - kõrk, kartmatu ja nõus üle laipade minema, et oma tahtmist saada. Neid kolme õpetas ta mulle läbi surma. Iga nädal ostis ta mulle pisikese lemmiklooma, kellesse ta teadis, et ma kiindun ja armastama hakkan, ning viis päeva hiljem käskis ta mul pisikesele haiget teha või tappa. Kui ma seda ei suutnud või nutma hakkasin, sain karistuseks piitsaga. Kaks päeva hiljem, kui kurbus oli muutunud vihaks, ostis ta mulle uue looma ja nii kordus see ring seni, kuni ma enam ei nutnud ja tegin, mida oli tarvis. Need armid on kuskil üheksa kuni üksteist aastat vanad," rääkis CC vaikselt, olles vahepeal silmad sulgenud ja elades seda lugu uuesti enda peas läbi. Enda nõrkusest lahti ütlemise juurde kuulus ka näljutamine, kuid sellest ei soovinud tüdruk rääkida. Nende kahe omavaheline vaba suhtlemine oli väikeseks üllatuseks ka Carmellale, kuid talle meeldis, sest see oli justkui nende kahe pisikene saladus. "Kasti peale võiks hiljem mõelda, hetkel oleks pudel mõtekam," raputas neidis õrnalt pead, avades sinised silmad ja viies need Chrisile.

[Christian E. White]

Kuulates vaikselt neidise loo ära, sulges Chris oma silmad ja muutus mõtlikuks. See oli ikka väga jõhker käitumine 6 aastase lapsega. "Ja see on ka tema luupainaja minevikust, või vähemalt osa sellest," mõtles poiss endamisi. "See selgitab ka tema iseloomu. Tavaliselt on ta tõepoolest kõrk, külm, ülbe ja midaiganes muud Slytherinlastelt oodatakse, kuid hetkel ei ole seda isiksust kusagil näha. Nagu mina, ta teeskleb oma igapäevaelus. Me oleme mõlemad valetajad." Jõudes sellele arvamusele, puhus christian kogu õhu oma kopsust välja ja noogutas siis. Viibated võlukepiga lendasid minuti pärast pudel tuliviskit ja kaks klaasi avatud aknast sisse. Püüdes kõik kolm osavalt kinni, pani Christian klaasid põrandale, valas mõlemad klaasid täis ja ulatas ühe klaasi Carmellale, teise endale võttes. Tõstes oma klaasi õhku, vaatas koolivanem tüdrukule silmadesse ning naeratas vaevumärgatavalt. "Ma jätan meie toosti sinu teha Carmella," sõnas Christian, kaheldes et ta ise suudaks midagi välja mõelda.

[Carmella J. Cameron]

Uskumatu, et see oli kõigest osakene Carmella minevikust. Üks pisikene tükikene suurest halvaks läinud koogist, mida isegi kärbsed ja muud sitakad süüa ei taha, hoides sellest meetrite kaugusele ning siis on seal tüdruk, kes istub selle koogi otsas, kes ei pääse enne, kui on kogu asja ära söönud. Algul oli neidis tõesti teesklenud sellist inimest, nagu perekond temalt ootas, kuid aastatega muutus ta reaalselt selliseks inimeseks, kuni tuli madalpunkt, mis tõi kogu pagasi täis valu ja kannatusi uuesti kesta alt välja ja murdis tüdruku seest poolt katki. Sellistel hetkedel on CC hoopis teistsugune inimene. Või pigem on ta inimene ilma iseloomuta.
Christiani käest klaasi vastu võtnud, silmitses Carrie seda mõne sekundi, tõstes seejärel samuti klaasi. "Seest katkiste näitlejate terviseks," sõnas ta vaikselt, mõeldes hetkel neid kahte. Mõlemad on seest katkise hingega ja mängivad kedagi teist, et püüda ennast koos hoida. Löönud noormehe klaasid kokku, võttis CC suure lonksu tuliviskit, juues kolmandiku klaasist ühe lonksuga tühjaks.