|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 19:20:39 GMT 3
Jase naeratas kindlameelselt kotkale. ''Kuidas sa selle eest hoolitsed, kui minuga rohkem ei plaani kohtuda? Sa ise ka aru saad, kui lolli möla sa toodad?'' Jätkas ta silmi taevasse viies. Neidisele otsa vaatamiseks polnud lihtsalt rohkem põhjust. ''Jäta oma suu söömiseks, see tuleb sul paremini välja.'' Irvitas ta edasi. ''Kus sa oma kaitseingli Chrisi näol jätsid? Või jättis tema sind ka maha?'' Ei taibanud kutt, miks kotkaeit temaga seal ikka maid jagada üritas. Kas ta ise ei saanud aru, et nii hakkab Jase teda aina rohkem kiusama, kui ta talle meelde jääb. Või tahtiski plika seda.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 19:26:27 GMT 3
"Kooliaasta lõpuni on veel mitu kuud aega," sõnas Lindsey selle teema peale kommentaariks ja naeris hetkeks. See võis nüüd juba natuke ähvardusena tulla, aga siiski pidi arvestama sellega, et Jasoni viimane aasta Sigatüükas oli põhimõtteliselt alles alanud. Kutt võis muidugi arvata, et ta lolli möla toodab, aga neidis ise oli kõik öeldu alati hoolikalt läbi mõelnud. "Ma ei vaja kaitseingleid," teatas Linds kindlal hääl, pilk endiselt slytherinlasele kinnitunud, kui end hetkeks sirutas ja siis lõplikult püsti ajas. Paratamatult jäid jalad selles asendis lõpuks kangeks... Colemaniga oli ta ühe korra ilma Christiani sekkumiseta hakkama saanud (kuigi noormees siis sealsamas oli viibinud). Praeguses olukorras polnud väga midagi erilist.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 19:32:23 GMT 3
Jase surus oma näole laia irve asemel vaid mõistliku naeratuse. ''Ja see aasta ei takista mind küll mitte keegi. Ma teen täpselt seda mida ise tahan. Te peate ekstra valvel olema.'' Oli see kõige otsesem ähvardus mis üldse kuti huultelt tulla võis. Ilmselgelt plaanis ta kõigi elu peale oma soositud sõprade võimatuks muuta, ning panna neid Jasonit aina rohkem vihkama. ''Sa ei vaja mittemidagi, sest sa lihtsalt pole seda kõike väärt.'' Kehitas kutt oma õlgu, ning ajas end viimaks püsti tagasi. Võlukepi kätte võtnud toetas ta selle neiu laubale, ning irvitas jällegi. ''Vaata ette ja taha, sest kõrvale sa ei jõua vaadata, kui ma sulle järgi tulen.'' Andis ta teada, et korraldab kotkale korraliku jama. Siis keeras ta end ringi, ning sammus vilistades tagasi kasvuhoone juurde.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 19:38:39 GMT 3
Lindsey turtsatas valjult, kuid ei pidanud vajalikuks selle peale midagi valjult välja ütlema hakkama, kuigi tema peas keerlesid sõnad - see maksab sulle endale kätte. Polnud vaja neid välja öelda, selle peale tuleks slytherinlane niikuinii mõne huvitava avaldusega välja. "Ma ei vaja mitte midagi, sest ma saan endaga ise hakkama," parandas tüdruk tema öeldut. Jason võib arvata, mida tahab, Lindsi enesekindlust ta sellega küll kõiguta. Pealegi kestaks vaidlus teemal 'sa ei vääri mitte midagi selle pärast, et oled ravenclawlane' terve igaviku ja ei viiks ikkagi mitte kuhugi. Siiski võpatas Lindsey hetkeks, kui Colemani võlukepp ootamatult tema laubal maandus, aga rahunes sama kiiresti uuesti maha. "Eks me näe," teatas viiendik end samuti kokku korjates, kui vanem kutt kasvuhoone juurde tagasi sammus, mille peale neiu selg ees uuesti lossi poole liikuma hakkas.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 22:06:28 GMT 3
Jase aga ei pööranud rohkem tähelepanu plikale, vaid oli suhteliselt ametis kasvuhoone katusele ronimisega. Sellega peale oma keebi maha viskamist siiski hakkama saanud seisis ta viimaks klaasidel, kui siis suhteliselt suure hooga edasi liikuda üritas. Kogu see komejant seal lõppes aga üsna kiirelt, ning äärmiselt valulikult noormehe jaoks kes läbi klaaside alla lendas, ning maha prantsatas. Oma silmi avanud, ning külgedest kinni hoides jäi ta hambad ristis vaatama suhteliselt suurt klaasi, mis talle otse peale lendas. Kutt päris teadvusetu küll veel polnud, kuid klaasikilde oli ta täis täiesti korralikult. Milline suurepärane idee - hakata katusel jooksma, kui jalge all vaid puhas klaas. Jase pööritas oma silmi, ning jäi kilde kehast välja kiskuma, mille tagajärjel verejooks muidugi suurenes. Ilmselgelt oli see kõik korraliku müra tekitanud.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 22:25:13 GMT 3
Pärast seda, kui Jason temaga selle äärmiselt viisaka vestluse lõpetanud oli ja jälle minema kihutas, ei näinud Lindsey ka põhjust sinna kauemaks jääda, olles üsna kindel, et leiab endale kuskil mujal palju põnevama tegevuse ja seda ka hoopis toredamas seltskonnas kui too slytherinlane. Kaugele neidis siiski ei jõudnud, mõned hetked hiljem peatas teda selja tagant kostuv klaasi purunemise heli ning paar sekundit hiljem ka päris korralik müts, mis otseloomulikult Lindsi selja taha vaatama sundis. Saanud aru, et koolivend oli mingil põhjusel otsustanud katusele ronida ning sealt läbi kukkunud, pööritas ravenclawlane silmi, kuid otsustas siiski lihtsalt viisakusest kontrollida, kas too ikka elus on või suutis end surnuks kukkuda (mis oli muidugi vähetõenäoline). "Oled sina alles tark," sõnas viiendik pead vangutades, kui talle tagasi kasvuhoone juurde jõudes vaatepilt klaasikildude keskel istuvast Colemanist avanes. Milline täie mõistuse juures inimene ronib klaaskatusele? Võlukepi taskust välja kaevanud, eemaldas Lindsey kuti kehast klaasikillud ühe käeviipega. Neid ükshaaval välja võtma hakata oleks ilmselt paras ajaraiskamine.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 10:15:17 GMT 3
Jase oli üsnagi ametis oma kildude eemaldamisega, ning kui Lindsey talle appi tuli röögatas kutt valust päris korralikult. Kõik korraga välja on üsnagi val eksole. Kuradi mõrd raisk. ''Kas ma kurat palusin su abi? Kõige kuramuse targem üldse.'' Viibutas kutt nüüd oma võlukeppi, et veri ka enamvähem kinni saada, ning vedas käega kiirelt üle oma näo seejärel. ''Sina oled eriline idioot.'' Ei pööranud ta absoluutselt tähelepanu asjale, et neidis oli teda soovinud vaid aidata. Kuradi debiilik, korraldas kutile kümneid kordi valusama kogemuse, kui ta ise seda teinud oleks. Silmi kissitanud saatis ta kõik klaasid kotka suunas kiire hooga lendama.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 6, 2015 10:39:30 GMT 3
Lindsey taipas muidugi isegi, et kõigi klaasikildude korraga eemaldamine võis päris korralikult haiget teha, aga kui nüüd loogiliselt mõelda, võtaks nende ükshaaval välja nokkimine kolm korda rohkem aega, praegu sai Jason neist ühe hetkega lahti. "Unusta üldse ära, et ma sind aidata üritasin," pööritas neidis silmi, saamata isegi aru, miks ta seda praegu teinud oli, ilmselgelt ei kuulunud Coleman tema lemmikinimeste hulka. Selle, et ta idioot on, lasi Linds lihtsalt kõrvust mööda, viitsimata hetkel enam tüübiga jagelema hakata. Öeldakse ju ikka, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus, kuigi slytherinlane ilmselgelt selle tähendust ei mõistnud. Hetk hiljem saatis aga Coleman klaasitükid tema poole lendu, mille peale ravenclawlane isegi kuidagi reageerida ei jõudnud, peale selle, et õigel hetkel käed näo ette tõstis.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 10:58:01 GMT 3
Jase noogutas mõrult, kui end püsti ajas ning irvitades plikat vaatles, kes vaid oma näo oli suutnud ära katta. ''Ja unustatud,'' tähendas noormees kiirelt, kui siis kasvuhoonest välja sammus, ning kiire pilgu veel verisele neiule kinnitas. ''Ja sina hoia oma suumulk kinni ja ära topi oma pikka nina sinna, kus see ei käi.'' Teatas ta lühikest pilku veel talle saates, kui siis lossi sisse kadus, ning otsejoones suure hurraaga vangikoopasse liikus.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 6, 2015 11:01:53 GMT 3
Edasi ei saanud Lindsey otseloomulikult midagi öelda, sest oli ametis enda klaasikildudest puhastamisega. Lõpuks sai neidis sellega muidugi hakkama, aga terve tema keha tuikas päris korralikult, rääkimata siis verest, mis Lindsi riided ära määrinud oli. Vahepealsel ajal oli Jason samuti minekut teinud, seega ei jäänud tüdrukul ka muud üle, kui suunduda puhketuppa end korda sättima, tegelikkuses ta hetkel ilmselt päris eemaletõukav välja. Keda ei hirmutaks, kui üleni verega kaetud Lindsey talle vastu jalutab?
OT: Läbi vist?
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 11:12:40 GMT 3
OT: Läbi jep.
|
|
