|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 14:34:21 GMT 3
Kasvuhooned valis Lindsey sihtkohaks peamiselt sellepärast, et nendeni andis lossist samuti päris mitu minutit jalutada, ja see oli üks neist kohtadest, kuhu neidis väga tihti ei sattunud. Taimeteaduse tunnid, mis ei kuulunud just tema lemmikute hulka, said muidugi välja arvatud. Lõpuks kadus territooriumi kõige suurem hoone peaaegu puude taha, mis jättis Lindsile hetkeks mulje, nagu ta olekski kuhugi mujale sattunud. Nüüd jäi üle ainult loota, et keegi teine veel seda kohta temaga samal ajal ei avasta, kuigi millegipärast tõmbas ravenclawlane inimesi nagu magnetina ligi. Tarvitses tal ainult kuhugi jalutada, kui mõne teise ekslejaga kokku sattus jooksma. Kui tänane päev peaks juhuslikult erand olema, sööb ta küll oma mütsi ära või midagi muud sellesarnast. Toetanud lõpuks selja vastu üht jämedama tüvega puud, viis Lindsey pilgu taevasse, kuhu juba üsna ähvardavad pilved kogunesid, aga vähemalt oli tal siin okste-lehtede näol vihmavari olemas, kui tõesti sajuks peaks minema. OT: Jason Coleman |
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 14:40:12 GMT 3
Jason oli oma jalad viinud kasvuhoonete juurde lihtsa põhjusega. Järgmiseks tunniks üks korralik jama seal tekitada, ning võlukepi viipe saatel asus ta potte ja istikuid laiali lennutama. Noormees ei olnud üldse veendunudki, et kusagil keegi tema tegemisi tunnistamas on. Kasvuhoones korraliku seapesa tekitanud jäi ta käsi rinnal ristates oma kätetööd silmitsema. ''Tubli töö,'' kiitis Jason end ka mõne hea sõnaga, ning libistas end siis kasvuhoonest jällegi välja.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 14:45:08 GMT 3
Lindsey oli küllaltki oma mõtetesse süvenenud, et mitte esimese hooga kasvuhoonete poolt kostvat seletamatut müra kuulda, aga hetke pärast kostis see siiski tema kõrvu. Pilgu sinnapoole viinud, ei näinud neiu ühest kasvuhoonest välja ronimas ei kedagi muud kui Jason Colemani, kellega ta rongisõidu ajal päris pika (õnneks kõigest) sõnasõja maha pidanud oli. Valjult turtsatanud, lükkas Linds end puu najalt jällegi püsti, jäädes siiski piisavalt ohutusse kaugusesse seisma. "Mida head sa seal nüüd korda saatsid?" uuris ravenclawlane valjuhäälselt, et slytherinlane teda kohe kindlasti kuuleks ja lihtsalt minema hiilida ei saaks. Eelnevalt kuuldud lärmi põhjal julges viiendik oletada, et too oli seal korraliku segaduse kokku keeranud, aga noh, polnud ka Lindsey asi seda seal koristama minna. Pealegi oli tembutamine tallegi meeltmööda...
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 14:53:29 GMT 3
Seitsmendik kortsutas vaid õrnalt oma kulmi, kuid ei lasknudki selle hääle omanikul end ehmatada. ''Sinu asi see nüüd küll pole. Kotkaeit.'' Teatas ta üsnagi lühidalt, ning keeras end siis ringi. Kuna too sinine end niivõrd kaugele seisma jätnud oli suurenes kuti irve veelgi. ''Noh julgus võrdub endiselt kauguse ruuduga? Mida sa üleüldse passid, mine ja loe midagi tarka.'' Irvitas ta kannatamatult end neiu suunas liigutades. Talle juba üsna lähedale jõudnud vehkis seitsmendik oma võlukepiga, ning sasis kiirelt oma niigi sassis juukseid. Selle plikaga vaidlemine oli saamas juba Jasoni uueks hobiks.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 14:58:15 GMT 3
Lindsey pööritas kergelt silmi. "Pead sa kohe nii pagana vaenulik olema?" uuris neidis nüüd Jasonilt. "See oli täiesti sõbralik küsimus," pidas ta veel vajalikuks mainida, pidamata lihtsalt vajalikuks sellele slytherinlasele lähemale astuda, aga järgmise kommentaari ajal ilmus too kutt ise talle peaaegu külje alla. "Vabandust, ma ei tahtnud sinu isiklikku ringi tungida," raputas 'kotkaeit' pead ja ristas käed rinnal, kui Coleman oma võlukepiga vehkima ning oma juukseid sasima hakkas. Tüübi 'võlukepp' ei vajanud ilmselt kommenteerimist, pigem meenutas see mingit nuia, millega trollid ringi loivavad.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 15:02:38 GMT 3
Jason pööritas nüüd samuti oma silmi. Viis pilgu taevasse, ning keerutas end kohapeal, kui Lindsey'd kordama hakkas eriti kiunuval häälel. ''Pead sa kohe nii pagana vaenulik olema? Jah pean küll, sa ei kõlba muuks.'' Valjenes viimaks tema hääl, ning ta keeras oma põlevad silmad neiule. ''Juba sinu kohalolu on piisav põhjus sinuga möliseda.'' Teatas ta kiirelt oma käsi rinnal risti lüües, ning võlukeppi nii püsti hoides. ''Sinu vabandused ei tee mittemidagi paremaks. Kao lihtsalt ära ja ära oma nägu näita kusagil.'' Kaotaks Jason hea meelega pooled inimesed maailmast ära, siis oleks tal rohkem ruumi, ning ta ei peaks lollidega vaidlema.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 15:07:57 GMT 3
"Sa isegi ei tunne mind," ei osanud Lindsey selle peale muud kosta, kui Jason oli teatanud, et ta muuks ei kõlba. Muidugi teadvustas neiu endale, et selle tüübiga on täiesti mõttetu vaidlema hakata, aga noh, slytherinlane oli talle lihtsalt ette jäänud. Linds ei suutnud ka vastu panna ning tal lihtsalt minema jalutada, ilma et midagi öelnud oleks. Ilmselgelt rongis juhtunut ei unusta ta veel niipea. "Viimane kord, kui ma uurisin, oli see täiesti vaba maa, ning sa ei ole ka koolivanem, et öelda, mida ma tegema pean või kus ringi võin liikuda," mainis ravenclawlane nüüd üht kätt taskusse libistades, et kontrollida, kas tema võlukepp ikka seal alles on, mida õnneks ka oli. Coleman oleks võinud tema küsimust eirata ja lihtsalt edasi jalutada, Lindsey polnud mitte midagi valesti teinud.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 15:12:37 GMT 3
Jase keeras oma silmad neiult kasvuhoonele. ''Jumaltänatud, et ei tunne.'' Pidi ta üsna selgelt teatama, kui käed taskutesse surus, ning oma silmad üle neiu libistas. ''Sina ja uurisid midagi? Ahjaa sa oled kotkaeit ju, sa ainult loedki.'' Turtsatas noormees kiirelt naerma, ning ta keha vappus isegi kergelt kaasa. ''Kasuta oma uurimist, nüüd et siit minekut teha. Sa oled mul jalus.'' Eiras kutt täielikult fakti, et ta oli enne teise suunda minemas, kui Lindsey ta tähelepanu osaliseks oli saanud. Võlukepi pani kutt taskusse, ning kallutas siis kiirelt pead. ''Tegelikult ka mine ja sure ära kusagil.'' Ei olnud tal mittemingil moel plaanis seda asja siin rahumeelselt lahendada.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 15:20:36 GMT 3
"Näed sa mul siin praegu kaasas midagi, mida lugeda annaks? Sina muidugi välja arvatud," ei jäänud Lindsey muidugi vastust võlgu. Jah, ta käis aeg-ajalt mõne raamatuga kuskil puu all istumas, aga täna polnud siiski üks nendest päevadest. Jason võiks nende stereotüüpidega oma urgu tagasi pugeda, ei peaks neiu tema pärast enam oma pead vaevama. "Sa oled mul jalus," leidis ravenclawlane nüüd seitsmendiku hääletooni matkides. Tüüp võiks lihtsalt oma kasvuhoonesse tagasi kaduda, talle ilmselgelt meeldis seal. Pealegi ei hoidnud Linds teda kuidagi kinni, Coleman võiks lihtsalt minema jalutada. Arusaamatu, miks ta endiselt siin seisis. "Kui suren, hoolitsen selle eest, et sind sama saatus tabaks," tuli kohe ka kiire vastus. Ilmselt teeks ta päris paljudele õpilastele teene, kui Jason Colemani maamuna pealt pühkida suudaks, isegi kui teeks seda omaenda elu hinnaga.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 15:50:33 GMT 3
Jaso pööritas dramaatiliselt oma silmi, ning vedas käeseljaga üle oma suu. Taaskord oma suu avanud pani ta selle aga üsna kiirelt kinni. ''Minul on vähemalt klassi, mitte nagu sinusugustel debiilidel. Minge ja elage oma mõtetut elu kusagil kambakesi koos ja ärge ronige normaalsete inimeste keskele neid oma kohlolemisega häirides.'' Tuli sealt lõpuks üks üsna korralik vastus. Mees isegi pidi laialt naeratades end kiitma jääma. Siis vajus ta aga maha istuma, ning lükkas üsna kiirelt ka murule pikali. Käed pea alla toetanud viis ta silmad taevasse. ''Kotkalits.'' Tuli sealt nii muuseas üle huulte, kui ta äärmise rahuloluga taevast vaatama jäi.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 17:25:14 GMT 3
Kuni praeguse hetkeni oli Lindsey veel üsna rahulik olnud, aga nüüd hakkas Jason teda millegipärast debiiliks ja litsiks sõimama, ja see neiule enam üldse ei meeldinud, ilmselgetel põhjustel. Pealegi polnud kutil mitte mingit alust teda niimoodi nimetada, peale selle, et tegu oli lihtsalt ennasttäis idioodiga, ja seda veel viisakalt öeldes. Linds ei tahtnud ka slytherinlase tasemele laskuda ja oma vängemat sõnavara käiku lasta, kuigi kui see olukord siin veel kaua keeb, võib sedagi juhtuda. "Mida kuradit ma sulle teinud olen, et sa niimoodi käitud? Ei meenu nagu, et isiklikult sulle midagi halba teinud oleksin," nähvas ravenclawlane hetk hiljem maas lamavale kutile, surudes endas maha soovi küllaltki abitus olekus Colemanile virutada, aga endiselt ei tahtnud tüdruk nii madalale laskuda. Füüsiline vägivald oli siiski ainult idiootidele, kes end muudmoodi väljendada ei osanud.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 17:43:19 GMT 3
Jason pööritas oma silmi, ning ajas siis küünarnukkide toel istukile. Tema sõnad töötasid, ning nagu alati läks teine osapool suhteliselt närvi. Kõiki on võimalik närvi ajada, küll aga erineval moel. Seda enam, et need kellega ta enne pullitanud polnud ei teadnud et see reaktsioon annab Jasonile ainult hoogu juurde. Win. ''Ma ütlesin, sure ära ja siis sureb ka probleem sinuga.'' Irvitas ta õelalt edasi. ''Teeksid tervele maailmale ühe suure teene ja minul oleks koht kus kusel käia jällegi olemas.'' Ei varjanud ta absoluutselt seda, et temajaoks pole miski püha. Ja kui oligi siis seda teadis vaid Jase. Dorgid pidi teda jälestama - teiste puhul piisas vihkamisest. ''Ja nüüd mine ja ime kellegil lahti, sa hakkad tüütuks muutuma.'' Lasi noormees end uuesti murule pikali. Lai naeratus näol ootas ta juba hetke kunas viiendik talle kallale tahab tormata.
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 17:49:47 GMT 3
Hoolimata sellest, et Jason teda iga järgneva hetkega järjest rohkem närvi ajas, üritas Lindsey siiski näoilmet rahulikuna hoida. Pole ju tarvis tüübile rahuldust pakkuda, kui ta aru saab, et on neidise endast välja ajanud, aga see muidugi ei tähendanud, et tüüp tema närvidel tallumise ära lõpetaks. "Kui sa nii julge oled, tee mulle ise ots peale, saadki probleemist lahti," turtsus ravenclawlane vaikselt. Seda Coleman ju ikka ei julgeks, kuigi Linds võttis millegi sellise ütlemisega ilmselt päris suure riski. Seda heameelt, et ta ise surnult maha langeb, ei tahtnud ravenclawlane seitsmendikule küll pakkuda. "Ma võin sul lahti imeda, kuidas see kõlab?" ei jäänud tüdruk vastust võlgu ja kükitas slytherinlase kõrvale maha, toetudes üsna kindlalt kandadele, tungiv pilk endast vanemale kutile suunatud.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 5, 2015 17:57:43 GMT 3
Jase kõverdas oma huuled laiaks naeratuseks, ning jälgis Lindsey pilku. ''Küll see aeg ka kunagi tuleb ja siis ma teen sulle otsa peale.'' Muheles mees laialt, ning pidi siis tõdema, et järgmist ta küll ei oleks osanud oodata. Siiski säilitas ta rahuliku ilme, mida ehtis ülbe irve, kui end uuesti maast lahti lükkas - vaid selleks et paremat silmsidet saavutada. ''Seda pead sa omale küll kahjuks vaid ette kujutama.'' Pidi ta kotka lootused kiirelt purustama. Kotkaeit ja temale rahuldust pakkuma? Haa, närvidel tahtis ta neiul vaid tallata. ''Sul ei ole piisavalt kogemust, et minuga olla.'' Käis ta oma käega kiirelt juustest läbi, ning saatis siis kiire õhumusi kotka suunas teele. ''Harjuta aasta kaks ja siis võtan ma su jutule äkki.''
|
|
|
|
Post by Lindsey C. Carter on Jun 5, 2015 19:16:19 GMT 3
"Võid kindel olla, et ma hoolitsen selle eest, et sa ise samamoodi oma otsa leiaksid," lausus Lindsey enesekindlalt. Ei saa ju ometi välja näidata, et ta seda ülbet slytherinlast kardab, muidu saab too veel hoogu juurde. Neidis oleks muidugi võinud lihtsalt minema jalutada ja Jasoni sinnapaika jätta, aga millegipärast tahtis ta nüüd teada, kui kaugele kutt minna julgeb. Uudishimu tapab ilmselgelt, Linds oli kindla peale mõne oma üheksast kassielust juba ära raisanud. "Kui sa nii arvad," kehitas ravenclawlane õlgu. Ega tal tõepoolest polnud plaanis sellel tegelasel lahti imema hakata, isegi siis poleks ta lihtsalt põhimõtte pärast teinud, kui tal kogemusi rohkem oleks olnud. "Ma siiralt loodan, et ei pea aasta või kahe pärast sinuga kohtuma," avaldas neidis arvamust. Pole tal vaja selle tüübiga pärast lõpetamist enam samale teele sattuda.
|
|
