|
|
Post by Teddy Hart on Jun 6, 2015 15:34:01 GMT 3
Professor Teddy Hart oli Sigatüükas uus. Talle tundus nagu oleks see olnud vaid paar kuud tagasi, mil ta ise Sigatüükas õppinud oli. Aga tegelikult oli see juba pea ü0 aastat tagasi. Nüüd oli Teddyst saanud professor ja ta oli väga õnnelik Sigatüükas tagasi olla. Ta oli nõiasõnade professor. Selles aines oli ta koolis ka kõige parem olnud. Nüüd seisis ta uhkelt klassi ees ja ootas, et saaks esimese tunniga alustada. Klass oli puhas ja akendest paistis sisse ilus päevavalgus. Teddy kadis musta ülikonda ning valget triiksärki. Päikesekiired panid tema silmad särama ning peegeldasid hästi, kui õnnelik noormees klassi ees seistes oli. Tund pidi hakkama 10 minuti p2rast.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 17:43:20 GMT 3
See õppeaasta oli Samara jaoks üsnagi keeruliselt alanud. Kõigepealt oli ta sõõlamiselt otse haiglatiiba viidud, mis tähendab, et tal polnudki kunagi võimalust väikseid nagamanne magamistubadesse juhatada. Teiseks oli ta samal õhtul keelatud metsas peaaegu surma saanud. Ball, mis oktoobri algul oli, oli tütarlapse jaoks suhteliselt katastroofiline ning tütarlaps oli võtnud kaks päeva iseenda jaoks, kus ta ei käinud üheski tunnis ega soovinud kedagi näha. Kurat, ta isegi ei söönud normaalselt ning see oli ka tema kahvatust ning väsinud näost näha.
Kolmandal päeval lõpetas tütarlaps sellise eluviisi ning ta otsustas tagasi tundidesse minna. Nii ka tegi. Pikad ronkmustad juuksed kõrgesse hobusesabasse seades ning koolivormi selga pannes, viskas neidis needitatud õlakoti õlale ning väljus puhketoast. Jõudnud klassiruumi, võttis neidis tagapool istet ning vajalikud asjad lauanurgale asetanud, jäi neidis tunni algust ootama. Ta oli veidi närvis, sest polnud kaks päeva isegi mitte Aliciaga suhelnud ning see oli esimene kord, mil ta pärast dramaatilist balli enda nina avalikusesse viskas.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 21:57:28 GMT 3
Klassi sisenes noormees üsna koheselt peale Samarat, ning ta saatis vaid vildaka naeratuse professorile, kes kenasti juba seal seisis. Misjaoks ei võinud ta mujal oma säravat ego paisutada. Jase pööritas silmi, ning viis silmad dorkide majavanemale. Veidike õrnalt oma kulmi kortsutanud maandus ta kiirelt neiu kõrvale istuma, ning libistas oma käe ümber neiu. ''Anna andeks,'' tuli üle ta huulte lühikesed kaks sõna, ning ta viis oma õrnalt naeratava näo Samara suunas. Kutt vähemalt üritas eksole, ning seda klassiruumis, kuhu ilmselt terve koolimaja kohe kokku hakkab jooksma. Oma käega Samara tumedaid pikki juukseid veidike tõstnud tabas ta viimaks noore naise pilgu, mille koheselt endaomaga ristas. ''Ma tahaksin, et sina oleksid.'' Jättis ta lause koheselt poolikuks. Samara pidi aru saama, nende kohtumine ennustamise tornis oli ju jäänud üsna napisõnaliseks, ning ilmselgelt pidi Jase peale pikka mõttetööd seda nüüd korvama hakkama. Kui tal muidugi üleüldsegi oli veel võimalust. Peaasi, et siia kohe keegi sisse ei marsi, ning nende vestlust ei riku.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 7, 2015 11:48:01 GMT 3
Klassiuks avanes ning õpilased hakkasid ruumi sisse tulema. Tütarlaps polnud sugugi selleks valmis. Ta reaalselt mõtles, et need on viimased tunnid tema jaoks ning ta tõmbab Sigatüükast uttu. Olla tundides, kus ta iga päev enda klassikaaslase, kuid slytherinlase Jasoniga kokku saaks? Eeee, ei. Mitte pärast seda, mis ennustamise tornis toimus. Kurat, kas Jason siis ei näinud, et Samara ei tahtnud tolle muutumist vaid natuke inimliku suhtumist. Tüdrukul oli kõrini sellest, et ta pidi hoolitsema kellegi eest, kes seda ei tahtnud. Ja nüüd oli ta noormehele enda tunded avaldanud, mis muutis kõik hullemaks. Ei, ta ei saanud Sigatüükasse jääda ning silmad häbis need kuud üle elama. Seekord pidi Samara põgenema.
Keegi potsatas koolivanema kõrvale istuma ning tüdruk oli kindel, et see on Alicia, kes ilmselgelt nõudis endiselt vastuseid. Kurat, kõik tahavad mingeid vastuseid, kuid gryffindorlane ei olnud isegi kindel, mis need vastused on!
Kuid järgmisel hetkel tundis ta kellegi kätt enda ümber ning see haare tundus palju kaitsvam ja tugevam kui see Alicial oleks. Mida põrgut? Mingi slytherinlane teeb nalja? Avades enda suu, et midagi teravat enda kaitseks öelda, pani ta selle koheselt kinni, kui kuulis kahte sõna ning seda Jasoni suust. Tütarlaps viis enda pilgu noormehele ning jäi teda suurte silmadega vaatama. Keegi ei olnud ilmselt Jasoni suust neid kuulnud ning olgugi, et tüdruku süda juubedas rõõmust, oli ta endiselt pahane. Ning seejärel Jason jätkas ning tüdruk sulas tolle puudutuse all.
Jason tahtis teda, Samarat! Kui see just mingi prank praegu ei olnud. Neidis tõstis hetkeks enda pilgu ning vaatas ringi. "Keegi võib näha," lausus ta koheselt. Tüdruk ei kartnud gryffindorlaste reaktsiooni, kuid Jasoni pärast võttis neidis noormehe käest kinni ning surus selle lauale. "Ma lahkun Sigatüükast, Jason. See, mis sa ennustamise tornis ütlesid, on õige. Ma ei oleks pidanud tagasi tulema. Sa palusid mul lahkuda ja ma teen seda," ütles tütarlaps hinge kinni hoides. Iga sõna, mis koolivanema suust tuli, oli tütarlapse jaoks valus. Kurat, ta ju ei tahtnud minna! Sigatüügas oli tema kodu! Gryffindorlased olid tema pere! Jason oli tema silmarõõm! Kuid kõik hakkas koost varitsema. "Ma ei jaksa enam sinuga tülitseda ega sind paluda. Ma ei saa enam öösiti magada. Saad sa aru, Jason, ma ei saa su lähedal olla, kui sa võid iga hetk ära flippida ja mulle haiget jälle teha," ütles tütarlaps, vaadates noormehe silmi. Nüüd oli Samaral tunne, et nad pidid mingi lahenduse välja mõtlema. Sellise, mis neile mõlemile sobiks, kuid antud hetkel tundus tüdrukule, et tema lahkumine oli ainus normaalne variant.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 8, 2015 2:38:26 GMT 3
Jase silmitses üsnagi üllatunud ilmel koolivanemat, täpselt niikaua kuni ta käsi laual maandus. Jase hingas raskelt sisse ning viis silmad hetkeks isegi uksele. ''Las nad siis näevad, kurat küll ega see pole meie asi, mida nad arvavad. Mina tahan sinuga olla ja sellest peaks piisama.'' Olid slytherinlase silmad kinnitunud Samarale. Ütlesin välja, mis sa nüüd teha otsustad. Kui ta antud hetkel peaks ka korvi saama siis oleks ta ilmselt kellegi nõus keset tundi ka ära kaetama. ''Ja nüüd palun ma sul siia jääda - see mis ma seal kuramuse tornis ütlesin oli vale. Ka see, mis ma tegemata jätsin oli vale - ma oleks pidanud juba seal tegutsema.'' Arvas nooruk kindlameelselt, ning viis üsnagi kiirelt oma käe tagasi ümber Samara. Järgneva peale oli noormehel tükk tegemist, et mitte lihtsalt naerma hakata. Siiski suutis ta seda ära hoida silmitsedes neiut vaid muie näole end pressimas. ''Sa ei saa mult ära võtta ainust meelelahutust. Dorke jään ma alati mõnitama. Kas seda asja kuidagi nii ei saaks lahendada, et sina lihtsalt ei pea selle kõige tunnistaja olema?'' Üritas seitsmendik oma aju ka natuke töösse sundida. Midagi pidid nad tõesti välja mõtlema, ning selle asja kuidagi korda saama. Kogu see asi oli veidi üle mõistuse juba läinud, ning nüüd ei jäänud muud üle kui see asi kiirelt ära lahendada. ''Sa ära katsugi mu kätt liigutada - ülejäänud peavad seda nägema, ning selle omale meelde jätma.'' Arvas ta Samarat rohkem enda poole vedades. Ilmselt oleks suurepärane mõte neiu lihtsalt kiire suudlusega vait sundida. Ta ju ei saa ometigi reaalselt ka ära minna, Jasoni pärast veel eriti. Kutt lähenes aeglaselt, ning varsti puudutas ta neid huuli taaskord enda omadega.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2015 14:43:15 GMT 3
Samara vaatas kohkunud ilmega Jasoni poole, mõeldes taaskord, et noormees on täiesti segi end joonud. Kuid alkoholi tütarlaps noormehe poolt ei tundnud. Vastupidi - too lõhnas alati väga joovastavalt. Seega ei saanud tütarlaps aru - mis oli muutunud? Olgugi, et noormees oli just Samarale tunnistanud, et see, mis ennustamise tornis juhtunud oli, oli olnud vale. Pealegi ei olnudki tütarlaps enda ennustamise tööd klaaskuuliga lõpetada, sest tol õhtul oli ta pea hoopis teistsuguseid mõtteid täis. Tüdruk ei olnud eriline piripill, kuid tol öösel oli ta end küll väga sandisti tundnud.
Kuid nüüd oli Jason seal ning tunnistas enda viga. Ja kõik, mida too ütles, pani Samara sisemuse juubeldama. Sellegi poolest meenusid talle Arseni sõnad: kui temast hoolid, hoia temast eemale. Neidis hingas sügavalt sisse. Kas ta oleks pidanud koolikaaslasele rääkima, mida tolle BFF öelnud oli? Samara oli alati Jasoniga aus olnud ning ta ei kavatsenud ka seekord asja salajas hoida. "Arsen ütles, et oleks hea, kui ma sinust eemale hoiaks," sosistas ta tasa, tõstes viimaks enda pilgu tagasi noormehele, "ning ma tõsimeeli uskusin, et just nii ma peaksingi seda tegema. Ma ei taha, et sa minu pärast õnnetu oleks ning mulle tundub, et viimasel ajal sa ainult närviline oledki."
Ta hingas sügavalt sisse ning kuulas noormeest edasi, tundes taaskord slytherinlase kätt enda ümber. Kiirelt liikusid tema silmad ukseni. Mis siis, kui Alicia peaks klassi tulema? Või Christian? Või Jasoni tüdruk? Oli too üldse Jasoni tüdruk? Arsen ei olnud isegi selles nii kindel olnud. Samara lootis väga, et nii see ei ole, sest üht suudlust poleks tütarlaps enam suutnud tunnistada. Viimaks ta noogutas viimaks. Uskumatu, et ma sellega nõus olen?! mõtiskles gryffindorlane endamisi. Talle ei meeldinud sugugi, kui noormees tütarlapse majakaaslasi kiusas, kuid alati oli Samara see, kes kõik paremaks muuta suutis. Iseasi, kas tema majakaaslased koolivanemat ikka edasi usaldavad, kui näevad, kuidas gryffindorlane ja slytherinlane nüüd suhtlevad. Hetkel tundus Samara, et rollid on vahetunud: ta põeb rohkem, kui Jason ise? "Kuid siis sa pead mul lubama vahel Slytherinilt punkte vähemaks võtta. Fair enough?" päris neidis ning üle pika aja tekkis tema huultele veidi mänglev naeratus.
Ning järgmisel hetkel tundiski ta juba noormehe huuli enda omadel. Andunult vastas ta suudlusele, tundes, et pole kaua aega õnnelikum olnud, kui antud hetkel. Peast kadusid kõik mured - ka see, et keegi neid näha võis. "Jason," sosistas Samara viimaks, eemaldumata noormehest, "kuid hoiame seda asja salajas, eks? Ma ei taha probleeme."
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 8, 2015 16:35:44 GMT 3
Jase kergitas oma kulmi, ning eemaldus neiust hetkeks. ''Päriselt? Sa arutad meie vahelisi asju ARSENIGA?'' Kiskusid mehe kulmud üüratult palju kortsu. Ta lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Kõikidest võimalikest variantidest just Arsen, mis kurat Samara vigastus oli. Pead raputanud ohkas ta raskelt, ning kinnitas oma silmad ees olevale lauale, millele kiirelt rusikaga õrna põntsu andis. ''Sa ei saa seda teha, siis muutun ma veel kuramuse närvilisemaks. Vaata mis juba see lause tegi.'' Üritas kutt end rahulikuks sundida, ning naeratavat pilku tagasi Samarale keerate. Jason tunnistas, mida tundis ning nüüd käitus Samara nagu oleks temal midagi ääretult palju kaotada. Coleman surus oma näol oleva naeratuse laiemaks, ning raputas kindlameelselt pead. ''Misjaoks saladuses? Need saladused just tekitavad probleeme juurde. Kõik, ma pean silmas Kõiki. Nad peavad teadma, et me oleme koos ja seda aksepteerima. Mingit peitusemängu ma küll ei hakka mängima.'' Oli ta täiesti veendnund, ning kindel, et nii on just kogu elu palju lihtsam. Mismoodi see varjamine siis välja näeks? Koolipeal saadavad vihaste pilkudega kõiki, kes kumbagi neist saadavad ja siis kohtuvad keelatud metsas? Jase raputas kindlameelselt oma pead. See oli just probleem, kui nad peavad asja salaja hoidma. Oma käed viis ta ümber neiu, ning tõmbas ta uuesti enda vastu.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2015 16:44:51 GMT 3
Samara pööritas ärritudes silmi. Tundus, et nad Jasoniga olid tõesti sarnased, sest mõlemad suutsid teineteist nii kiiresti endast välja viia. Kuid samas ei suutnud kumbki üksteiseta olla. Vähemalt Samara ei suutnud. "Pärast sinu ja Christiani vahelist maadlust soovis Arsen minuga omavahel rääkida ja ma sain temaga paar päeva tagasi kokku. Ta lihtsalt ütles, et kui ma sinust tõeliselt hoolin, peaks ma sinust eemale hoidma. Aga tal oli õigus ka," lausus tütarlaps mõtlikult. "Kuni praeguseni ma tõepoolest tahtsin seda teha. Sa ise olid ka tahtnud mu lahkumist ning ma tõsimeeli arvasin, et sul on nii parem."
Tütarlaps hingas raskelt ning rusutult välja, viies hetkeks enda pilgu taaskord klassiuksele, süda ärevalt põksumas. Ta poleks üldse tahtnud seal olla. Mõte poppi panemisest ning Jasoniga viimaks ometi omavahel olemisest, temaga rääkimisest ning rahulikult üksteise tundma õppimisest oli ahvatlev. Kuid eeskujulik gryffindorlane ei kavatsenudki noormehele sellist ettepanekut teha.
Ta viis enda pilgu tagasi noormehele, kui kuulis tema sõnu. Kas tõesti ei soovinud Jason seda salajas hoida? Neidisele oli tundunud, et enda majakaaslaste arvamusest oli Jason alati kõigest kõige rohkem hoolinud. Kuid ta ei öelnud enam midagi vaid võttis enda kätte noormehe käe, libistades selle enda põse vastu, kui ta samal ajal noormeest enda külje ääres tundis. "Tundub, et täna oled sa siis minu pinginaaber. Jase," lausus ta, manades huulile armsa naeratuse, mida ei olnud juba ammu tütarlapse huulilt kohatud. Oh, ta oli hull selle mehe järgi. Tema pahed, tema 'hobid', tema käitumine, kogu see paha poisi olek sobis Samarale. Ta vajas noormeest. Tahtis teda!
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 8, 2015 16:54:36 GMT 3
Jase ohkas rusutult, ning raputas kiirelt oma pead. Mitu korda ta peab veel ütlema, et selle asja arutamine kellegi teisega ei kõla hea plaanina, ning ilmselgelt polnud kutt ise seda ka teinud. Sellel ei olnud lihtsalt mitte mingisugust mõtet. Jase ei teadnud ise ka, kuidas ta arvab või tunneb, ning kellegi teise arvamus oleks asja hoopis segasemaks teinud. Samas ei tahtnud ta rohkem kuulda, et Samara seda kellegi kolmandaga arutama hakkab. ''Ainuke, kes sullem minukohta paika pidavat informatsiooni oskab anda olen mina ise. Jäta see omale meelde.'' Noogutas ta kiirelt kaasa. olnud vaja, et keegi oma eelduste ja järeldustega selle elu siin uuesti pahupidi lööb. Jase oli oma silmad kinnitanud nende professorile, ning muigas õrnalt. Ilmselgelt ei saa see väga aru millest siin jutt käib, kuid noh teod pidid ilmselgelt enda eest rääkima, ja ilmselt polnud see tegelane seal ees ka äärmiselt loll. Vähemalt Jason arvas nii, kuidas muidu ta nende professoriks üleüldsegi oli saanud?
''Tundub tõesti.'' Katkestas ta oma mõttelõnga, ning viis silmad Samarale tagasi. ''Ja sul ei jää midagi muud üle, kui sellega leppida.'' Kehitas noormees oma õlgu, ning ootas üsnagi laia muigega dorkide reaktsiooni. Ilmselt saab ta neile paar teravamat sõna ka öelda, kui nad nagu jahukotid krampi tõmbuvad, ning neid kahte seal vaatlema jäävad.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2015 18:22:22 GMT 3
Samara huuled olid kui kitsaks kriipsuks tõmbunud, kuid viimaks ta noogutas vaikselt. Kurat, ta ei olnud jõudnud isegi mitte Aliciaga veel vestelda, nii et see, kuidas ta hiljem noored avastama peaks, oleks suur üllatus neile kõigile. Tüdruk teadis aga, et kaotab siis enda parima sõbranna, neiu, kellega ta on esimesest klassist saati ninatpidi koos olnud. See tegi gryffindorlase meele härdaks, kuid antud hetkel teadis ta, et peab mõtlema endale. Alati oli tütarlaps mõelnud algul teistele ja siis endale, kuid seekord pidi ta käituma vastupidiselt.
Puudutades õrnalt noormehe nägu, naeratas Samara soojalt. "Muide, ma vabandan, et ma ütlesin sulle seda, mida ma sulle ütlesin. Eeee, ennustamise tornis. Ma ei tahtnud sind kuidagi ebamugavasse olukorda panna," lausus tütarlaps, teadmata, mida noormees oli öelnud siis, kui luugi uks sulgenud oli. Ta oli sealt nii kiirelt ära tormanud, et polnud midagi kuulnud, ka seda, kuidas noormees kogu klassiruumi segi peksnud oli. Vaikselt köhatades viis tüdruk enda pilgu professorile, kes ei olnud endiselt teist nägugi teinud selle peale, et gryffindorlane ja slytherinlane miilustasid.
|
|
|
|
Post by Emma-Lyne Wonderwood on Jun 10, 2015 21:57:54 GMT 3
Ei läinud kaua mööda, kui viimaks ometi klassiuks taaskord avanes, kuid seekord ei tulnud ruumi ei gryffindorlane ega slytherinlane. Tegu oli pisikese, väga lühikest kasvu ronkmustade juustega tüdrukuga, kelle kahvatu nägu häbelikult maad vaatas. Tema juuksed olid kahte punupatsi põimitud ning koolivorm, mida ta kandis, oli tüdrukule veidi liialt suur. Seelik rippus umbes põlvedeni ning tundus, et tüdruku kingad on talle vähemalt kolm numbrit liiga suured, sest nende äärest paistsid villased sokid. Mitte, et neidist oleks kunagi huvitanud see, mida teised tema välimusest arvasid. Neidis oli väike aga tragi ning vajadusel võis ta vägagi terava keelega olla.
Kiirelt vaatas tüdruk ringi ning nägi, et peale professori, kellele ta õrnalt peaga tervituseks noogutas, oli ruumis ainult kaks inimest. Slytherinlane ja gryffindorlane ning mida nad tegid? Hoidsid üksteise ümbert kinni. Ja kas need mitte ei olnud need inimesed, kes ennustamise tunnis draamatsenud olid? Okei.
Hall hiireke oli hea olla, sest kedagi isegi ei huvitanud sinu eksistents. Seepärast tegigi tüdruk näo, et teda polegi klassis ning istus paarikesest teisele poole. Võttes asjad välja, asetas hufflepufflane need laua nurgale ning professorit õrna naeratusega jälgides jäi tüdruk tunni algust ootama.
|
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 11, 2015 13:50:18 GMT 3
Kott õlal loksumas, suundus Patrick klassi, kuid seisatas peaaegu koheselt, kui ta nägi seda, mida ta nägi. Tema koolivanem istus enda kohal, kuid tema kõrval oli slytherinlane ning noormehe käed olid ümber tüdruku? Misasja? Patrick tundis, kuidas viha temas kees, sest tõelise gryffindorlasena ei sallinud ta ühtki slytherinlast. Kuid sellegi poolest ei lausunud ta midagi - polnud selleks õige aeg ega koht. Küll ta hiljem puhketoas enda majakaaslasega need asjad selgeks klatib.
Suundudes enda tavapärase koha juurde, võttis noormees selle taga istet ning võttis asjad välja. Valju ohkega asetas Patrick pea lauale ning silmad suletud jäi kutt tunni algust ootama.
|
|
|
|
Post by Teddy Hart on Jun 13, 2015 13:03:40 GMT 3
Professor vaatas kerge huviga 6pilasi, kes klassi sisenesid ning tervitas neid reipalt. Küll oli alles põnev. Ta ei jõudnur ära oodata, et kell heliseks ning tund algaks. Möödusid veel mõned minutid, mil klass aeglaselt õpilasteha täitus. Teddy näis rahulolev. Viimaks helises ka kell ning ta sai tunniga alustada. Ta sammus enda laua ette ning vaatas ringi. "Tere kõigile. Mina olen teie uus Nõiasõnade professor Teddy Hart ja teretulemast selle aasta esimesse tundi." Mees viibutas võlukeppi ning kõikide lauale hõljusid uued õpikud. Kui tema veel Sigatüükas käis, olid neil olnud teistsugused õpikud. Kuid ta leidis, et uuendused on alati head ning omal ajal oli ta niigi õpikus päris palju parandusi teinud ning juhtumisi oli tema selle uue õpiku kaasautor. Ta leidis, et see oli parim, mis hetkel saadaval oli. Vanal õpikul oli olnud palju puuduseid, kuid siiki oli kõik saanud õpitud. Loodetavasti uute raamatutega saab ta veel rohkem neid helgeid päid toita.
"Kas keegi oskab ütelda, millise teema juures tee eelmisel aastal lõpetasite?!" Muidugi teadis mees, mida ta õpetama peab ja kust alustada, kuid oleks tore olnud teada, mida õpilased mäletasid.
|
|
|
|
Post by Emma-Lyne Wonderwood on Jun 14, 2015 11:51:06 GMT 3
Kui professor viimaks rääkima hakkas, tõstis väike hufflepufflane enda pilgu talle ning jäi kerge ohkega toda silmitsema. Neidisel oli tolle professori suhtes alati kerge sümpaatia olnud. Too tundus lihtsalt nii... domineeriv. Ja ilus.
Punastades hetkeks enda mõtete üle, köhatas neidis vaikselt ning tõstis seejärel käe. Lausudes mehele vastuse, mida too ilmselt kuulda ka tahtis, langetas Emma-Lyne enda käe, lastes sellel laual langeda. Eirates slytherinlaste ja üleüldse kõigi teise pilku, hoidis neidis enda silmi ainiti professoril, lootes, et see vastus tema majale ka veidi pluss-punkte juurde toob. Hufflepuff oli alati viimaste seas olnud ning oleks olnud tore seda traditsiooni viimaks murda.
|
|
