|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 18:47:33 GMT 3
Seitsmendik kelle haavad ja tekitatud probleemid olid nüüdseks juba vaikselt ära unustatud, ning ka üsna korralikult ära paranenud ei soovinud siiski veel suurema tähelepanu alla sattuda. Põhjus oli imelihtne, viimaste saavutuste najal oli küsimärgi all tema püüdja koht meeskonnas, ning ka tema lendamine oli üsna korralikult kannatada saanud. Kui viimased paar nädalat järjest pead võtma imerohtusid, ning ei saa teha trenni, sest jälle on pea ja kogu keha sidemetes siis tingimata saavad kannatada ka tulemused. Olgugi, et noorhärra Colemanil oli lendamine veres ei tohtinud seda sugugi unarusse jätta. Tänu kõikidele neile kaklustele ja erinevatele ennast ohverdavatele juhtumistele oli siiski juhtunud see, et noormehe tervis ja füüsiline vorm vajas lihtsalt rahu ja vaikust. Seda viimast sai noormees nautida ainult ennustamise tornis. Koht, kuhu niigi keegi hea meelega tulla ei soovinud, ning koht kus parimal juhul kohtus ta vaid mõne professoriga, kes teda kaastundlikult vaid vaatas. Isegi halvimal juhul oli siin tema kaaslaseks professor, sellisel juhul siiski ennustamise oma, kes kutile muidugi ennustada soovis, ning teda toetada üritas.
Tänasel õhtutunnil oli siin ainult Jase, kes sirvis raamatut, mille suure igavuse najal omale laenutanud oli, ning seda lugeda proovis. Plaastrid ja sidemed olid noormehe kehalt juba paar nädalat olnud kadunud, kuid enesetunne endiselt sant. Seetõttu ta ka lihtsalt varju hoidis, ning dorke enam väga ei piinanud. Selga oli püüdja ajanud omale triiksärgi, mille käised laisalt lihtsalt küünarnukkideni kakutud olid, ning jalas koolivormi püksid. Ainult pükstel olid rohelised tikandid, ning mõned märkuandvad elemendid, et tegemist on slytherinlasega. Juuksed olid aga ainukesed, mis kunagi ei muutunud ka seekord olid need igasse erinevasse võimaliku suunda püsti. Kutt istus külmal kivipõrandal, ning lehitses raamatut - lootuses siin veel paar tundi veeta, ning siis üksinda alla kööki sööma minna. Jah ka lauas ei olnud teda enam olnud.
OT:Sam,
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 19:02:53 GMT 3
Jason ei olnud ainus, kes juba pikemat aega inimeste huviorbiidilt kadunud olnud oli. Algselt pärast balli oli Samara võtnud kaks haiguslehe päeva, kuid seejärel sai ta enda kasuvennalt kirja, et tema onu oli raskesti haige (sest Sam'i onu, kes tütarlast üles kasvatanud oli, oli joodik) ning tütarlaps oli paariks nädalaks Londonisse sõitnud. Enda koolitööd tegi ta ära kodus ning seetõttu ei olnud ta eriti tundidest maha jäänud. Alicia saatis vahel tale kirjaga ka uudiseid sellest, mis Sigatüükas toimus. Coleman'ist too aga kirjutada ei osanud, sest temast polnud keegi midagi kuulnud ning Samara kartis küsida seda, mida ta enda südames kõige rohkem pelgas: äkki Christian on Jasoni osas enda lõpetamata töö lõpule viinud?
Samara vihkas teadmatust ning nii pea, kui tema onul parem olla oli, naasis Samara Sigatüükasse. Ta oli kõigest kaks tundi tagasi olnud, Aliciaga suhelnud ning end kõigega järge viinud, kuid inimest, keda ta otsis, ta leiddnud ei olnud. "Oh, ma pole teda isegi söömas näinud. Tead, ma kuulsin, et tema isa viis noormehe Bulgaariasse õpppima. Tead küll, siit eemale," ütles üks neljandik tütarlapsele, kui Samara enda asju lahti pakkis.
Kas tõesti Jason lahkuks Sigatüükast ilma sõnagi lahkumata? Ilma hüvasti jätmata?
Samara lappas voodil lamades enda õpikuid. Kurat, tal oli vaja mingi essee esmaspäevaks ära teha ning selleks oli tal vaja klaaskuuli. Kuna oli aga reede õhtu, siis teadis tütarlaps, et ennustamise tunde järgmisel päeval niikuinii ei ole. Seega otsustas Samara kohe kuuli järgi minna ja seda laenata. "Ma käin korra ära," lausus koolivanem Aliciale ning järsku tekkis tema sisse seletamatu ärevus, mida ta isegi seletada ei osanud.
Ta väljus puhketoast ning võttis suuna ennustamise torni juurde. Roninud redelist üles, lükkas Sam luugi lahti, imestades, et uks lahti oli. Ta upitas end ruumi ning kissitas veidi enda silmi, suundudes klaaskuuli juurde, millest ta kinni haaras.
Järsku kuulis ta eemalt, trepiastmetelt mingit heli, mis meenutas lehitsemist. Aeglaselt asetas tütarlaps klaaskuuli tagasi lauale ning pööras pilgu selja taha, et vaadata otsa inimesele, kellest ta midagi paar nädalat kuulnud ei olnud. "Jason," sosistas tütarlaps vaikselt.
Tavalise koolivormi asemel kandis Samara lühikest seelikut, reiteni ulatuvaid tumepruune paksemast materjalist sukki, mille äärt kaunistasid tumepunased lipsud. Musta värvi triiksärgi kaelust kaunistas Gryffindori värvides lips ning selle rinnal oli koolivanema märk. Neidise pikad ronkmustad juuksed olid paksude kiharatena neidise õlgadele laotatud.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 19:17:05 GMT 3
Jase oli saanud agaiirelt, ning ilma suuremate seletusteta loa mitte tundides viibida, ning oma töid peale tunde hiljem õhtul ära viia. Kuna noormees oli siin lossis juba oma viimast aastat oskas ta seda kõike teha reaalselt ka nii, et ainult tema toas magavad noormehed teadsid veel kuti elus püsimisest, seetõttu tõstis ta suhteliselt hämmeldunud pilgu luugile, kui keegi sealt sisse end pistis. Märganud neidu, kes samuti pikalt kadunud oli olnud kortsusid noormehe kulmud pisut, kuid seda vaid lähedalt vaatamisel. Tundus, et too ei panegi teda tähele, ning Jasonis olnud uudishimu sai temast võitu ja ta keerutas paari lehte. See töötas, ning neiu keeras end üsna kiirelt tema suunas ja muidugi tundis ta kuti ära. Silmi üsna liikumatult neiul hoides lükkas ta raamatu kerge laksatusega kokku, ning lasi selle siis koos käega üle põlvede lihtsalt rippuma. Seitsmendik oli suutnud päris palju mõelda, ning ilmselt oli ta selle paari nädalaga mõelnud rohkem, kui kogu oma elu jooksul kokku. Olgugi, et kutid õhtul talle endiselt rääkisid mis toimub ja kellega ei pakkunud see talle enam erilist huvi. Ise trollida oli alati palju lõbusam olnud, ning nüüd vajas noormees vaid rahu.
''Ma eeldasin, et sa ei tule enam tagasi.'' Esitas noormees oma arvamuse, ning jälgis silmad kindlalt Samaral püsimas teda. ''Mida sa kuulda tahad?'' Lasi ta raamatul maha langeda, ning sasis siis kiirelt oma juukseid, mis jällegi lõikust vajasid. ''Miks sa tagasi tulid? Ma hakkasin juba leppima sellega, et saan nüüd urust välja ronida, sest kaks nädalat on siiski väga pikk aeg, et lihtsalt eemal olla. Miks Samara?'' Rääkis ta jahedal toonil, kui end siis aeglaselt püsti ajas, ning raamatule jalaga virutas. Jase oli endiselt nõme ja vastik, lihtsalt ta pidi seda elukat veidike rohkem varjama kui muidu, sest vastasel juhul oleks ta lihtsalt meeskonnast välja visatud. See oligi ainuke asi, millega kutti ohjata sai. ''Ma ootasin sind, aga sind ei tulnud.'' Vihjas ta kiirelt, et peale balli oli ta meelega olnud terve päeva haiglatiivas, et neidis saaks teda vajadusel külastada. Ilmselgelt oli see natuke mõtetu teguviis olnud, sest Sam oli ju Jasoni teada kohe minema läinud. ''Ma olen rahulik ainult seetõttu, et ma pean.'' Andis ta kiirelt teada, et ta ei ole muutunud, vaid peab selline olema. Miks ta seda koolivanemale ütles, seda ta ei teadnud. Ilmselt oli see hetkel hea mõte. Jase oli jõudnud juba Sam'i ette seisma, kui siis peatus silmad neiul püsimas.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 19:39:59 GMT 3
Samara hing jäi kinni, kui ta noormeest silmas. Kaks nädalat oli tüdruk elanud nii, et ei mõelnud kordagi noormehe peale. Ta oli tegelenud enda onuga ning tema tervenemisega ning olles kindel, et too enam pudelisse ei kuku, juhtus miskit muud. Neidise kasuvend läks lolliks ära ning üritas midagi teha. Midagi, mis Samarat tõsiselt hirmutas, kuid mida ta elusees ei saanud Jasonile rääkida. Tüdruk ei teadnud küll, miks, kuid talle tundus, et slytherinlane on koolivanema suhtes äärmiselt kaitsev ning too oleks väga marru läinud, kui Samara oleks talle rääkinud. Ning isegi, kui midagi otseselt ei juhtunud, oleks ilmselt olnud liiga hilja.
Noormees päris palju ning Samara ei teadnud, mida vastata. Õigemini, teadis, kuid ei julgenud. Ta ju teadis, et Jason teab. "Sa ootasid mind?" küsis Samara vaikselt. "Alicia ütles, et sind ei olnud pärast seda õhtut enam kusagil näha." Tütaraps pilgutas hämmeldunult enda silmi ning imestas, kuidas Jason seal üldse lugeda sai - ruum oli peaaegu pime. Ainult küünal, mida noormees ilmselt lugemiseks kasutas, hõõgus veel.
Ta kuulas noormeest edasi ning naeratas nõrgalt, jaksamata enam vaielda või kakelda. Noormees oli talle kõikidest gryffindorlastest kõige enam haiget teinud ning mitte füüsiliselt vaid vaimselt. "Sa küsid palju mikse," lausus Samara viimaks ning astus noormehele vastu, kallutades veidi enda pead tahapoole, et noormehele paremini otsa vaadata. Too oli nii kuradima pikk. "Ja vastus sellele, miks ma tagasi tulin, on lihtne. Ma armastan sind," ütles Samara vaikselt, õlgu kehitades. Here you go. Feelings were out of closet.
Samara ei olnud kunagi teadnud, mis on armastus. Tema vanemad olid surnud ajal, mil tüdruk oli kõigest neljane, seega ei jõudnud nood gryffindorlasele õpetada, kuidas kedagi armastada. Neidise onu oli küll hooliv, kuid alkassnik. Ning sõbrad... well, Christian ja Alicia küll hoolisid, kuid Samara oli kindel, et kui Sigatüügast valitseks hädaoht, siis jätaks nad kõik ning põgeneks.
Ning just seetõttu, et tütarlapsel polnud üldse kogemusi millegi tundmisega, oli koolivanemal raske aru saada sellest, miks ta enam Jasonit ei vihanud. Miks ta ei suutnud teda vihata ka siis, kui too tütarlapse sõbra Christiani paljaste kätega peaaegu segi peksis. Ta ei osanud seletada, miks oli ta nii mures ja hirmul olnud, kui nägi Christianit, käed ümber Jasoni kõri. Ainus, mida Samara mäletas oli paanika ja meeleheide. Mure. Mis siis, kui Jason sureb? Tütarlapsel oli endiselt valus sellele mõelda.
Kuid nüüd sai ta sellest aru ning olgugi, et ta teadis, et tema ja Jasoni vahel ei saa iial midagi olema, oli tal kõrini selles, et pidi asju varjama. Ta ei olnud selline. Ja ta ei kavatsenud enam kunagi midagi Jasoni eest varjata.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 19:53:02 GMT 3
Jase noogutas vaikselt, kuid ei avanud oma suud. Miks ta olekski pidanud seda tegema, kui siiani polnud Samara näidanud küll oma minema minemisega mittemidagi muud, kui vaid seda et ta ei taha rohkem kutti näha. Jase hingas raskelt sisse, ning silmitses neiu näojooni, mis nüüdseks isegi juba õrnalt nähtaval olid. Ruumis oli tõesti pime, kuid pimedusega oli Coleman harjunud juba pisikesena. Teda kasvatati nii, et miski mis valmistab teistele hirmu teeks temale ainult rõõmu. Oma käed laisalt taskutesse surunud turtsatas ta kergelt. ''Justnimelt, tema ei näinud mind - ma ju ootasin sind.'' Lausus ta vaevaliselt, ning keeras end siis ringi. Jalutades uuesti oma raamatu juurde maandus ta sinna maha istuma. Raamatu kaant mõne hetke vaadeldnud võttis ta selle uuesti oma sõrmedele, ning avas täiesti suvalisest kohast.
Noormees oli juba täiesti kindlalt arvanud, et Sam reaalselt ei vastagi talle, vaid jääbki keerutama, ning seetõttu ta ka raamatut uuesti lehitsema hakkas. ''Sa ei tea ise ka mida sa räägid,'' vastas ta kiirelt, ning lühidalt. Kuidas saab armastada kedagi, kes teeb koguaeg ainult halba, isegi kui seda vaid enda rõõmuks ei olnud see siiski mõistetav. Jasonil oli piisavalt kandidaate tulevaseks eluks oma kõrvale, ning Samara polnud kindlasti üks neist. Olenemata sellest, et ta oli puhtavereline oli ta dork, ning see pani punkti igalepoole. ''Mine ära,'' lisas ta veel külmalt, kui siis oma raamatusse süvenes. Miks ta kurat üldse tagasi oli tulnud?
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 20:00:50 GMT 3
Ja just selle pärast Samara ei öelnudki noormehele kunagi midagi. Iga sammuga, mida noormees tagasi trepini viis, oli noatorge tütarlapse rindu ning nüüd teadis koolivanem, et enam tagasiteed ei ole. Ta oli noormehele öelnud seda, mida ta kunagi kellelegi öelda ei tahtnud, kuid Arsen oli tal seda ju soovitanud teha! N.ö. lõpetada mängimine ning noormehega olla! Samara tundis taas, kuidas tal halb hakkab. Neetud Arsen enda lollide juttudega. Neetud tunded! Neetud see aeg, mil tütarlaps tagasi koolimajja tuli.
Jasoni sõnad olid need, mis tütarlapsele justkui külm vesi vastu nägemist oli. Ahjaaa, õigus, Jasonil ju oli juba pruta! Selle pisiasja oli Samara sootuks unustanud. "Ma ei oleks tõesti pidanud tagasi tulema," lausus Samara viimaks, kui oli sügavalt sisse hinganud, tooniga, nagu ta plaanibki uuesti ära minna. Ning seekord alatiseks.
Ta pöördus ringi ning haaras kristallkuuli kaenlasse, sest just selle pärast oli ta algselt ennustamise torni juba tulnud. Kuid kui ta selle külma klaasist pinda enda käes tundis, seisatas ta korraks. Kas see oligi viimane kord, kui ta noormeest näeb? Tal oli küll veel mõned kuud seda kooli lõpetada, kuid vabalt võis ta seda teha täpselt samamoodi nagu ta oli seda need viimased kaks nädalat teinud.
Hetkeks veel ringi pöördunud, vaatas tütarlaps seda tumedat kogu, mis eemal istus ning ta naeratas kurvalt. "Edu sulle ja su tüdrukule," pomises ta vaikselt ning tuhises luugi juurde enne, kui tal totaalselt süda pahaks läheb. Surudes silmad kõvasti kinni, lasi neidis pisaratel mööda põski alla voolata, tundes, kuidas iga sammuga tema süda rohkem puruneb. Kuradi kurat!
Avanud luugi, hakkas neidis sellest aeglaselt alla ronima, hoides samal ajal ühe käega endiselt kuulist kinni.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 20:10:25 GMT 3
Jase surus oma hambad tugevalt kokku, ning põrnitses tuimalt oma raamatulehti, mis nüüdseks juba üsna lugematuks muutusid. Jasoni pilk oli kindlalt paigal, kuid ta peas toimus enneolematu vaidlus. Ja siis, kui ta oma pea tõstis, et Samarale otsa vaadata langes luuk ta silme ees kinni, ning kutt kangestus. Seda lihtsalt põrnitsenud virutas ta raamatu vastu ühte lauda, ning see lendas ümber tekitades nii kerge kolina ruumis. ''Sa oled Coleman, sa oled külm ja sa oled kõige vastikum inimene maailmas.'' Langes seitsmendiku pea ta kätele, kui siis ta uuesti enda pilgu tõstis ning luugini sammus. Sellest juba käega haaranud ajas ta end ikkagi püsti, ning luuk vaid langes raskelt tagasi kinni. ''Kuradi kurat.'' Vehkis ta kiirelt oma kätega nagu tahaks mõnele ruumis viibivale kummitusele vastu vahtimist virutada, kui siis uuesti lihtsalt maha istuma vajus. Hingamise taastanud raputas Jason oma pead. ''Mina ju sind ka,'' lausus ta vaikselt pimedusse, kui oma käed ümber põlvede viis, ning sügavalt sisse ja välja hingates end liigutama jäi.
|
|
