With powers from hell

[Jason Coleman]

''Nüüd võid ära võtta.'' Lausus Jason Samarast sammu kaugemale astudes, ning neiust viimaks lahti lastes. Seitsmendik oli neiule juba hommikul maininud, et too ennast õhtuks valmis paneks, ning teda väljas ootaks. Jasonil endal oli olnud pool päeva edasi-tagasi lendamist, et kõik oleks õhtul nii nagu peab, ning nii nagu Samara teda suvel mäletanud oli. Isegi oma tavapärase tembutamisega polnud kutil päeva aega olnud tegeleda, sest kogu see mant tahtis kohale toimetamist. Surnuaed oli küllaltki sünge koht, ning ilmselgelt siin kedagi väga ei olnud. Seetõttu oli noormees ka selleks õhtuks just selle koha valinud. Päris surnuaias sees nad siiski polnud, mõnikümmend meetrit kaugemal olid suured tammed, mis varjasid ära kõik isegi kõige tähelepanelikuma silmapaari eest, ning just seda - privaatsust oli noormehel vaja. Selga oli ta ajanud omale tavapäraselt mustad viigipüksid, ning rohelise triiksärgi. Isegi oma juuksed oli kutt kergelt korda üritanud sättida, ning nüüd ta seal seisis. Ootamas Samara reaktsiooni.


Muidu üsnagi porisest murualast oli ta suutnud loitsude, ning füüsilise tegevusega luua üsnagi viisaka muruplatsi, keset mida oli telk. Telgis sees praksus ootavalt juba kamin, ning laud oli kaetud üsnagi viisaka õhtusöögiga. Jase oli suutnud isegi kimbu lilli tuppa sättida, ning tänu paarile tunnile raamatukogus oli kogu ala kindlalt peidetud, ning kõigile teistele oli tegemist endiselt selle porise mudaplatsiga. Nojah, Jase oleks võinud ju tegelikkuses Samara kohe telki viia, kuid siis ei oleks ta teadnud kus nad on. Neiu silmad oli ta kinni sidunud juba kooliõuel, kui ta oma luuale kõigepealt selga oli aidanud, ning siis käskinud vaid usaldada. Telgiäärt, mis tegelikkuses ust tähistas avanud jäi ta viisakalt koolivanema sisenemist ootama. Oli ju Samara olnud täiesti veendunud, et koolis ei suuda kutt olla see tüüp, kellega ta suvel oli olnud - söö oma sõnu, suutis ikka küll, kui seda piisavalt tahta. Isegi seitsmendiku näol oli irve asemel üsna malbe, ning tagasihoidlik naeratus.

OT: Samara Soul

[Samara Soul]

Juba hommikul oli saanud Samara noormehelt korralduse, just nimelt - korralduse, endale õhtul midagi kena selga panna ning seejärel õhtupimeduses kooli ees kokku saada. Seetõttu oligi tüdruk terve päev ärevil ning mõtles, mida teha. Kas see kõik oli tõesti see, mida tüdruk mõtles? Kohting? See oleks seletanud seda, miks ta pidi end üles lööma. Samara vihkas enese üleslöömist ning viimati oli ta seda teinud balli ajal. Ning nägite ise, mis sellest saanud oli.
Sellegi poolest oli ta juba varakult enese sättimisega avastanud. Ta oli võtnud mullivanni, et enda keha vahu ning mullidega lõõgastada, seejärel näo- ja kehamaskid, kõikvõimalikud kreemitamised ning juustehooldus. Ta poleks üksi sellega muidugi hakkama saanud, kuid Alicia oli teda koos kahe teise majakaaslasega aidanud. Vastasel juhul oleks tütarlaps jalga ajanud tanksaapad ning musta mantli, kuid Alicia oli öelnud, et nii küll esimest kohtingut koos slytherinlasega ei veeda. Kui juba vaenlasega voodis olla, siis teha seda ilusana.

Tütarlapse küüned olid võõbatud mustaks ning sõrmes asetses ainult üksainus sõrmus - musta kivikesega valge kullaga raamitud sõrmus, mille sisse oli graveeritud S. Ei, mitte nagu Slytherin vaid nagu Soul. Tegu oli tütarlapse perekonna vapiga, sest Jason ei olnud ainus, kes võimsast puhastverd perekonnast päris oli. Tütarlaps kandis õlapaelteta pikka musta sametist kleiti, mis kuni puusadeni ümber tütarlapse oli, tuues esile tema saleda piha. Allapoole läks kleidi seelikuosa laiemaks ning tagant lohises see umbes kaks sentimeetrit murul järgi. Tema pikk sihvakas kael oli kaetud mustade viktooria-ajaliku kivikestega kaetud kaelaehtega ning kõrvas kandis ta tagasihoidlike samade kivikestega ääristatud kõrvarõngaid. Tema pikad ronkmustad juuksed olid tõmmatud kõrgesse hobusesabasse ning siin-seal langesid üksikud juukskarvad neidise kaelale. Kuid tema tume olek ei olnud see, mis tüdrukut tema enda välimuse puhul kõige rohkem imestama pani. Peapael, millega tütarlapse juuksed kinni olid, olid smaragdrohelist värvi. Slytherini värvi. See oli justkui väikse austuseavaldusena Jasonile. Või siis meeldis tütarlapsele lihtsalt roheline värv ning ta soovis sellega enda rohelisi silmi rõhutada, mine tea.

Viimaks, kui ta, mantel õlgadel, lossist välja astus, leidis ta juba Jasoni enda eest. Tal seoti silmad kinni ning neidis tundis, kuidas ärevus tema sees kasvab. Ta tundis, kuidas teda luuale aidati ning seejärel nad tõusid õhku. Kramplikult põimusid tüdruku käed ümber noormehe ning tema põsk vajus noormehe selja vastu, kui ta laia naeratusega öhe lendas. Koolivanem ei olnud kaua nii ärevil ja õnnelik olnud, kui praegu. Tema mees, tema õhtu! Teised mingu perse. Tütarlaps oli üleüldse üllatunud, et Jason ei olnud kordagi maininud ennustamise tunnis juhtunud seika, kuid ilmselt sai ka tema aru sellest, et Carrie oli tol hetkel selle kõik ära teeninud.
Viimaks nad aga maandusid ning neidis tundis taaskord maapinda enda jalge all. "Kus me oleme?" küsis Samara ning laskis noormehel end telki juhatada. "Võin ma nüüd silmad lahti teha?" küsis ta taaskord, suutmata varjata elevust enda hääles. Justkui oleks jõulud ning tema kord on enda kinki saada. Aeglaselt liikusid tütarlapse käed sallini, mis tema silmi katsid ning ta asus seda eemaldama.

[Jason Coleman]

Jase oli terve sõidu suutnud mõelda vaid sellele, et kas ta suudab olla neiule täpselt niivõrd palju meelejärgi, et too ka reaalselt rahule jääks. Isegi seda, et Samara oli end vägagi üles löönud ei pannud ta muidugi esialgu tähelegi. Ilmselge kohmetus, ning selle arvele võis selle hiljem ka kirjutada. See õhtu pidi lihtsalt suurepäraselt välja kukkuma, ning slytherinlane poleks endale kunagi seda suutnud andestada, kui ta seal feilinud oleks - mida ta ilmselgelt teeb. ''Mhm,'' tuli lühike, ning väga kiire vastus kuti huultelt, kui Samara juba oma salli eemaldas. Jase viis veel kiirelt silmad üle telgi sisemuse, ning veendus, et kõik on korras ja lihtsalt suurepärane. Vähemalt Jasoni jaoks, tema ei olnud ju eriline romantik, ning enamuse sellest kõigest oli ta suutnud kõrvataha panna vaid tänu raamatutele, mida viimasel ajal üha tihedamini sirvima oli asunud. ''See peaks olema meie esimene ühine õhtu paarina.'' Seletas ta lühidalt, kui oma triiksärgi nööpe lahti tegema asus. Need lihtsalt ei lasknud tal hingata, ning pealegi oli pingutusi juba niigi küllalt olnud.

''Me oleme kusagil, kus mitte keegi meid ei sega ja ei leia.'' Pidas ta vajalikuks neiule vastata, ning libistas siis käega üle oma näo. Kiirelt sisse hinganud surus noormees oma hambad tugevalt keelde. ''Sa oled imeilus,'' tuli vähemalt nüüdki see kompliment ära, ning alles siis sai kutt aru, kuivõrd lootusetult hiljaks ta jäänud oli. Parem hilja, kui mittekunagi eksole. Küllap aeg õpetab ja parandab ka noormehe kombeid, seda tuli vähemalt loota. ''Ausalt,'' astus ta sammu talle lähemale, ning võttis viimaks selle salli oma sõrmedele, kui siis pilgu üsnagi kiirelt maha viis, ning silmanurgast neidu vaadelda üritas. Küünlad, hubane olemine, õhtusöök ja hiljem õrn kaisutamine kamina ees. See lihtsalt pidi töötama, lisaks oli Jason rahulik ja õnnelik, mis väljendus iga tema liigutuses.

[Samara Soul]

Olgu, tütarlapsel ei olnud küll mingeid kogemusi selliste asjadega, kuid enda hinges oli tegu paadunud romantikuga, kes oli ilmselt liiga palju Inglise kirjandust lugenud ning seetõttu ka unistanud, et kunagi ka tema endaga midagi sellist juhtuda võiks. Noh, seal nad nüüd siis olidki. Koolivanem võttis ettevaatlikult ära siidsalli enda silme eest ning andis selle noormehele. Alles seejärel oli tütarlaps võimeline vaatama kogu seda asja, millega slytherinlane hakkama saanud oli. Aeglaselt keerutas ta end oma kohal ning vaatas iga detaili, mis telgis olid. õhtusöök, küünlad, kaminavalgus. Kamina ees olev ase... Tütarlaps punastas endamisi, silmates silmanurgast, kuidas Jason enda triiksärginööbid lahti nööbib. Oh, hea mõte! Ettevaatlikult astus tüdruk enda kontsakingadest välja, sest ta endiselt vihkas neid. Kuid seekord ei kavatsenud ta noormehele neid selga lüüa.

Viimaks kaeti tütarlaps üle komplimendiga ning tütarlapse nägu lõi lõkkele. Show-offina keeras ta noormehele selja ning näitas sõrmega enda peapaela. "Vaata parem seda. Vot nii palju tähendad sa mulle," ütles tütarlaps end ringi pöörates nng noormehe vastu kõndides. Aeglaselt libistas ta enda käed Jasoni rinnale, olles nõnda tema vastas. "See on imeline. Sa teed mind nii õnnelikuks," ütles tütarlaps, emmates noormeest. Kuid kindlasti oli slytherinlane näljane ning oleks väga kurb, kui kogu see toit külmaks ja raisku läheks. "Soovite te veini, härra Coleman?" küsis neidis veidi flirtiva tooniga, astudes noormehest eemale, kõndides laua juurde. Punastest veinidest tüdruk küll eriti midagi ei teadnud, kuid ta usaldas noormehe maitset. Ta usaldas noormeest üleüldiselt.

[Jason Coleman]

Jase oli salli eemale juba riputanud, ning enda ringi keeramisel silmitses ta rohekat tooni paela? Kuti näole valgus lai rahulolev naeratus, ning ta noogutas heakskiitvalt. ''Peaasi, et mina nüüd punaseid asju kandma ei pea.'' Pidas ta siiski vajalikuks kiirelt mainida, ning seda olukorda ära hoida, et kunagi selline pakkumine peaks tekkima. Jase väristas end kiirelt selle mõtte peale, ning juba oligi Samara ta juures. Vaevalt jõudis noormees ta silmadesse vaadata, kui näitsik jälle läinud oli. ''Mis sa jooksed nüüd edasi ja tagasi, rahulikult - ma kohe teenindan sind.'' Oli ka Jase laua juures, ning ta juhatas dorkide koolivanema istuma. Pudeli kiirelt oma sõrmedele võtnud otsis ta silmadega rätikut, ning selle leidnud kortsus ta kulm küsivalt. ''Seda kõike õppida oli liiga palju. Ehk järgmine kord.'' Viskas noormees selle üsnagi kiirelt üle oma õla, ning täitis siis nende klaasid. End samuti viimaks istuma sättinud kinnitusid noormehe silmad Samarale.

''Meie terviseks.'' Tõstis ta ettevaatlikult sõrmedega pokaali hoides selle üles. Oma silmi neiul hoides ei olnud ta endiselt kindel, kui palju oleks viisakas esimese lonksuga ära juua, ning ta põhimõtteliselt ei joonudki sealt midagi. Sam oli suutnud kogu selle päevaga selgeks õpitud asjadest ta pea tühjaks lüüa. ''Tegelikult oli mul kõik meeles, aga siis tulid sina ja minu pea on tühi.'' Seletas ta kiirelt, ning jäi siis üsnagi mureliku näoga neid nuge ja kahvleid vaatlema. Kogu see asi oli loodud olema ju teatud järjekorras. Jase sundis siiski näole kerge muige, kui siis valget rätikut oma põlvedele sättima hakkas. Kutt polnud seda kunagi särgile pannud - liiga ebapraktiline, ning siiani olid kõik sellega lihtsalt leppinud.

[Samara Soul]

Tütarlaps itsitas endamisi, kui ta noormehe olekut jälgis. Kas too oli närvis? Tõesti? Jason? Hoopis Samara oleks pidanud olema. Ausalt öeldes tundis ta hetkel enda viimase ajal käitumise pärast piinlikust. Ta oli nagu mingi armukade mäurabull? Kas ta oleks pidanud noormehele mainima, mis pakkumsiega Arsen oli lagedale tulnud? Ei, kindlasti mitte. Too oleks enda sõbra maha löönud! Kutt oli armukade, kui asi puudutas Samarat, sellest oli tüdruk juba aru saanud. Jälle üks asi, milles nad olid sarnased - nad kuulusudi teineteisele ja vihkasid, kui keegi nende vara näppis.
"Ole mureta, ei pea. Roheline on alati üks mu lemmikvärve olnud ning ma jään endale alati kindlaks, vahet pole, mis majast ma olen," lausus tütarlaps ning istus seejärel noormehe vasta lauale. Ka tema libistas endale valge rätiku sülle ning olgugi, et kahvlite järjekord oli tal meeles, ei pööranud ta sellele suuremat tähelepanu. Selle asemel jälgis ta noormeest ning muutus hetkeks tõsisemaks.

"Jason," alustas Samara, kerge puna algel, "ära muretse nii palju. Ole sinaise." Ta naeratas kutile julgustavalt ning ajas end seejärel sirgu, lastes noormehel veini klaasi kallata. Võttes klaasi kätte, suunates selle terviseks noormehe poole, libistades selle seejärel huultele. Kordagi ei pööranud ta enda pilku ajal, mil ta enda klaasist julgustuseks veidi suurema sõõmu rüüpas. Olgugi, et Jason oli tema jaoks juba vana säga, oli ta endiselt närvis. Tütarlapse süda hüppas rinnus ning seda oli näha ka neidise kaelal kaelakee all. Tegelikult ei olnud Samaral sugugi kõht tühi. Või ka siis, kui oli, ei olnud ta eriti näljane. Selle asemel jälgis ta läbi pikkade ripsmete noormeest, mõeldes ainult üht - kas see kõik tõesti kuulub talle? Kas ta kuulub viimaks talle? Ta oli hull selle noormehe järgi.

[Jason Coleman]

Jase kes oli süvenenud üsnagi kindlalt taldrikusse, ning selle kõrval olevatesse abimeestesse liigutas vaid üht kulmu, kui Samara ta nime rahulikult lausunud oli. Talle hetkeks pilgu kinkinud surus noormees hambad kokku, ning ohkas siis raskelt. ''Arvad sa, et see on tõesti hea mõte?'' Ei olnud noormees selles üleüldsegi kindel. Samas tundus, et seitsmendik üle laua on niigi suhteliselt rahul ja õnnelik. Ehk peaks tõesti veidike vabamalt võtma, ning katsuma lihtsalt olla. Oma selja vastu tooli toetanud tahtis ta koheselt end ka kiikuma lükata, kuid suutis murdosa sekundist enne selle tegemist oma mõttega järgi, ning noogutas siis rahulikult istudes. ''Ja sina ei ole ka päris sina ise.'' Pidi ta kiirelt mainima, kui siis silmad taldrikult uuesti neiule kinnitas. Pokaal oli noormehel endiselt käes, ning alles nüüd taipas ta selle lauale asetada.

''Peaasi, et sa rahule jääd.'' Teatas ta üsnagi tõsisel ilmel neiu silmadesse uppudes. Ilmselgelt oli ta äärmiselt valvas oma asjadega, ning ei plaaninudki neid kellegagi jagada. Samas oleks see ka ilmselgelt õhtu nässu keeranud, sest kutt oleks koheselt endast välja läinud. Iseasi, mis ta Arseniga muidugi teinud oleks. Tema kuramuse parim sõber eksole. ''Ma loodan, et ma sulle koolis parajat peavalu eriti ei põhjusta. Ma üritan siiski oma vempudega väljaspool sinu silmapiiri hakkama saada, kuid vahest ei oska gryffindorlased end lihtsalt tagasi hoida ja ma ei saa jätta võimalust ju ometigi kasutamata.'' Vedas ta dorkide asemel üsna kiirelt välja nende majanime. Juba see oli paras saavutus, ning hetkel võis noormees seda omale lubada - siin oli ainult Samara eksole. Jason naeratas rahulolevalt. Ka tema kõht ei olnud tühi, see toit lihtsalt pidi siin eksisteerima, nii oli kirjas ju ometigi olnud eksole.

[Samara Soul]

Tütarlaps noogutas õhinal noormehe küsimuse peale ning tema palve kohaselt libistas Samara aeglaselt käed enda juustesse. Ning hetke pärast olid need sama sassis nagu oleks tüdruk just voodist üles ärganud. Kinkinud veel noormehele ühe silmapilgutuse, võttis ta klaasi taas kätte ning libistas selle huultele. Olgu, ta tunnistas endale, et viimasel ajal oli tüdruk alkoholi ehk liiga palju pruukima hakanud. Ballil pläsku, Seapeas Arseniga juues mitu tuliviskit, puhkeruumis vahel paar võiõlut, niisama kuskil olles haldjavein. Kuid ta ei saanud midagi parata. Tema onul võis ehk olla õigus ning alkohol oli asi, mis suutis tüdrukut lõdvestada. Ning antud hetkel vajas ta seda väga, sest ta oli ikka väga närvis. Näha noormeest sellises olekul, sellise tujuga oli suurepärane. Kuid tüdruk kartis veidi. Kartis, et valmistab slytherinlasele pettumust, mis oli koolivanema puhul küllaltki imekspandev, sest tavaliselt oli tegu vägagi enesekindla noore neiuga.

"Ma olen väga rahul. Ära muretse, ma olen ehk sinu kõige hullemaid külgi näinud. Sa ei saaks mind millegagi siit ära ajada," lausus tüdruk noormehele õrna naeratuse kinkides. Tema ju ei teadnud, et Jason ja Carmella fuckbuddy'd on. Ta ju ei teadnud, et vaatamata sellele, et Samara noormehe elus oli, oi noormehel siiski vaja kedagi ka omast majast, kes tolle voodit soojendaks.
Järgmiseks kuulas ta noormehe sõnu ning tema ilme muutus veidi tõsisemaks. Tüdruk ei soovinud hetkel eriti koolist rääkida, kuid tundus, et ka need asjad vajasid selgeksrääkimist. "Ma saan aru ja ma vabandan selle ennustamise värgi pärast, Kuid ma vist vihkan su majakaaslasi. Ma ei vihka kunagi kedagi, aga ma vihkan seda Carmellat, Jason." Ta tõstis enda pilgu noormehele ning hetkeks peegeldus neis hirm. "Ma ei tea. Võib-olla on mul lihtsalt meeles sõõlamine, aga iga kord, kui ma teda näen, tunnen ma mingit halba energiat. Nagu ma peaksin ettevaatlik olema või nagu ta saaks mulle kuidagi haiget teha. Ah, vahet pole see," lõi tüdruk viimaks käega.
Aeglaselt tõusis ta püsti, asetades valge pruukimata salvräti enda istmele ning tõmmates nimetissõrmega valgel laual joont, kõndis ta noormeheni. "Praegu on tähtis sina ja mina. Mu arm," sosistas ta, kui oli Jasoni seljataha jõudnud. Aeglaselt libistas ta enda käed noormehe õlgadele ning selt väga aeglaselt alla tolle rinnale. Kummardanud allapoole, sosistas ta õrnalt tollele kõrva: "Minu!" Võtnud noormehe kõrvalesta mänglevalt enda hammaste vahele, imestaks tütarlaps, kust ta selliseid asju üldse õppinud oli. Kust võttis ta sellise julguse? Ilmselt ta tõepoolest usaldas slytherinlast.

[Jason Coleman]

Jase kergitas küsivalt oma kulmusid. Kõige hullemaid külgi näinud? Ta silmad kiskusid pisut rohkem kokku, kui nad seda loomulikult olid, ning üritas siis kiirelt läbi mõelda neid kõiki kordi, kui Jason dorke piinanud oli. Üsnagi ennastohverdavalt kellegagi kokku lennanud, siis aknast välja visanud, põlema pannud, ning ilmselt see nimekiri jääks kestma. Kutt raputas kiirelt oma pead, ning kuulas siis neiu mõtteid edasi. Carrie oli neiu murekoht? Seitsmendik muheles kergelt, sest see nimi lihtsalt tõi kerge muige ta näole. Samas polnud see siin vist väga vajalik, ning Samara ise andis kiirelt ka teada, et sellest polegi vaja rääkida. Nojah, ilmselt ei oleks see tõesti väga tark mõte arvestades fakti, et Carriega olid kutil soojad suhted olnud juba algusest peale. Kui nad vaid pidasid vajalikuks kusagil üksteise lähedust nautida siis seda nad ka tegid. Muidugi ilma igasuguse kohustuseta, ning suhtevabalt. Nii oli see asi lihtsalt kujunenud, ning Jasoni isa oli isegi andnud poisile teada, et sooviks neidisega kohtuda.

Oma keelde kiirelt hammustanud meenus talle järsku perekond. Kuidas ta nüüd neile seda asja serveerida kavatseb? Colemani näole tekkinud segadus andis ilmselt veidike aimu millele ta mõtleb, kuid siis oli Samara juba ta seljataga, ning andis teada seda mida kutt oligi kuulda tahtnud. Ilmselgelt tuleb neil teineteise lähedust nautida viimased kuud, ning siis läheb igaüks oma teed. Jase tundis kuidas ta kehale kiirelt külmavärinad ilmusid, kui Sam ta kõrvast hammastega oli haaranud. Oma pea tahapoole lükanud sulges ta kergelt mõmisedes oma silmad, ning rahunes mõne hetkega maha. Ei olnud enam isa, ega Carriet ta peas. Ei perekonna traditsioone, ega ka külma Colemani. ''Meie,'' kostus vaikselt üle kuti huulte, kui ta rahutult oma käed põlvedele viis, ning need sinna paigale jättis. Ilmselt oli kutil ka õrnem pool, kuid seda ei näinud just kõik. Ilmselt polnud Jason ka ise veel selle õrnema poolega harjunud, ning seetõttu ei olnud absoluutselt imekspandav fakt, et ta pidevalt üsna kahtlevalt ümbrust kontrollis.

''Sa tähendad mulle üsna palju,'' tõusis noormees viimaks püsti, ning keeras end neiu suunas. Oma käega üle ta põse libistanud tekkis noormehe näole kerge naeratus, ning ta silmad puurisid Samara omi. ''Ja ma kavatsen seda ka näidata, kuni meie viimane aasta siin otsa saab. Selles võid sa kindel olla.'' Ei huvitanud teda see mida teised arvasid. Vähemalt koolikaaslased, iseasi mismoodi ta seda Carriele plaanib muidugi seletada, kui sinna arvestada veel ka fakti, et neiu on oodatud Colemanide juurde, justkui Jasoni tulevane naine. ''Ma ei tee sulle kunagi meelega haiget,'' kinnitas ta veel üht fakti, mis vähemalt noormehe enda peas oli kindlasti üsnagi oluline. Samas polnud ta seda siiani samuti teinud, ning ilmselt ei saanud Samara noormehe sõnades ka kahelda - ta oli temaga alati käitunud palju normaalsemalt, kui mistahes teiste dorkidega. Ta isegi ei kutsunud koolivanemat nii ja seda juba üsna pikalt.

[Samara Soul]

Samara astus paar sammukest tagasi, kui noormeest püsti tõusis ning jäi talle otsa vaatama. Tütarlaps oli juba kuulnud, et Arseni vanemad sundisid noormeest abielluma kellegagi, keda noormees ei armasta. Samaral polnud aimugi, et Jasoni vanematega oli enam-vähem sama keiss. Kuidas oleks tüdruk reageerinud, kui ta oleks teada saanud, et kutt on põhimõtteliselt kihlatud ning seda tüdrukuga, keda Samara ei sallinud? Loomulikult ei olnud veel paar päevagi tagasi neid unistanud sellest, mis võiks saada pärast kooli lõppu. Ta teadis, et läheb edasi ravitsejaks õppima, kuid ta ei olnud kunagi mõelnud sellele, et võtta endale paariline, kelle kaisus iga hommik ärgata ning kellele süüa ja teha ja kellega koos elutuppa uusi kardinaid osta. Kuid viimasel ajal tundis näitsikule, et Jason oli see mees, kellega võiks seda kõike täiesti teha. Muidugi nõudis see palju ohverdusi, selgitamist ning ilmselt ka kaklusi, kuid tütarlaps oleks selleks valmis olnud. Kuid ta ei lausunud noormehele midagi.

Kas tõesti mõtles slytherinlane enda sõnu tõsiselt? Tütarlaps pilgutas enda pikkade ripsmetega raamitud silmi ning vaatas veidi jahmunud ilmega noormeest, tahtmata olla liialt naiivne või liialt ebaõiglane. Paratamatult pidi Samara tõdema, et oli endiselt pisut skeptiline kuti suhtes. Kuidas ta saab teda usaldada teades, kui palju haiget oli Jason teistele teinud? "Kunagi meelega?" küsis tütarlaps viimaks ettevaatliku naeratusega, "aga kogemata? Kuidas see välja nägema peaks?" küsis tütarlaps, hingates sügavalt välja. Tundus, et ka tema ei teeks kunagi meelega noormehele haiget, olgugi, et Samara jõi, suutis ta isegi Arseni ligitikkuvaid käsi endalt tõrjuda. Sellele mõtlemine muutis tütarlapse hetkeks nukraks ning ta langetas enda pilgu. "Ära luba midagi, mida sa täita ei suuda, Jason, palun," sosistas ta viimaks, tõstes taas enda silmad noormehele, tõstes enda käed, libistades need noormehe põskedele. "Ma olen sinu. Nüüd ja praegu, loodan, et sellest su jaoks piisab." Ning ettevaatlikult lasi ta enda huultel noormehe omadele vajuda, kinkides suudlusesse kogu enda südame.

Taaskord kadusid neidise peas kõik probleemid, kõik inimesed, kes tegelikult tema ellu ei kuulunud. Oli ainult see hetk, see telk ning nemad kaks. Ning see oli ainus, mis tütarlapse jaoks tõeliselt midagi tähendas.

[Jason Coleman]

Jase noogutas kindlameelselt oma pead. ''Meelega kindlasti mitte.'' Andis ta uuesti sedasama teada, mida mõned hetked tagasi öelnud oli, ning kinnitas oma silmad siis Samara omadele. Nendesse võis jäädagi vaatama, midagi neist oli, kuid mis seda kutt küll öelda ei osanud. Seitsmendiku mõtted katkestas Samara, aga küsimusega millele kutt kohe ei osanudki midagi öelda. ''Khm,'' alustas ta, kuid sulges kiirelt oma suu uuesti. Mida ta ütlema peaks? Kuidas oleks see asi loogiline, ning arusaadav neile mõlemale. Jase ei tahtnud seletada kellegile midagi kunagi, ning nüüd oli ta justkui puuga pähe saanud. ''No ma ei teeks seda teadlikult ilmselgelt.'' Oli ainuke asi, mis ta öelda suutis. Siis pani neiu teda taaskord mõtlema. Mis sellel koolivanemal õigupoolest viga oli? Jase üritas pidevalt talle teada anda, et tahab neiut, ning teda ei huvita väga teised. Gryffil olid aga mingisugused omad arusaamised, ning Coleman ei saanud neist absoluutselt aru.

''Ma pole kunagi sõnu tuulde loopinud.'' Pettus ta märgatavalt, ning viis oma silmad maha. Koolivanem oli seitsmendat aastat juba Jasoniga koos koolis olnud, ning endiselt arvas ta et slytherinlane ei suuda oma sõnade taga seista. ''Ma olen alati teinud seda mida ütlen - sa ei saa minus kahelda. Ja kui sa seda teed siis oleks parem, kui sa seda kohe ütled.'' Libistas noormees oma käed neiu ümbert külgedele seisma, ning surus need viimaks ka taskutesse. Oma ilme tõsiseks sundinud üritas ta koolivanema silmadest midagi välja lugeda, kuid ka see tundus üsnagi läbi kukkunud katse moodi olevat. Jase raputas kiirelt oma pead, ning eemaldus neiust koheselt, kui too oma käed ta põskedele oli pannud, ning teda suudlema hakkas. Ta lihtsalt ei saanud niimoodi, ilmselgelt võttis õhtu teistsuguse pöörde, kui Jase seda sisimas lootnud oli. Maandunud kiirelt kamina ette istuma viis ta silmad leekidele. Carriega oli asi alati lihtne, ning loogiline olnud - nüüd pidi ta järsku teadma mida peab ütlema. Kutt sasis oma juukseid, ning vedas teki alt välja pudeli tuliviskit, mille kiirelt huultele asetas.

''Mina olen sinu olnud koguaeg, sa lihtsalt ei julgenud kunagi.'' Teatas ta viimaks pudelit enda kõrvale sättides, kui siis end pikali viskas, ning pilgu telgi lakke kinnitas. Õrnalt turtsatanud oli ta üpris kindel endas, et edaspidi ei ürita ta kellegile muljet avaldada, ning meelde jääda. Sellised asjad ja Jason ei sobinud lihtsalt omavahel kokku. ''Kas sa siis ei mäleta tõesti, et juba viiendas ei sõimanud ma sind, ning saatsin sulle vaid õrnu naeratusi, samas kui kõiki teisi oma kohalolekuga ärritasin. Ma kurat võtaks, tahtsin ainult s i n u tähelepanu saada.'' Teatas ta siis dramaatiliselt pudelit uuesti oma huultele lüües. ''Ma tahtsin alati näha mingisugust reaktsiooni, nii ka seal kuramuse saalis. Jah Carrie on mulle oluline, kuid mitte niipalju, kui sina. Mida mina saan teha, et mu isa teda paremaks peab?'' Ohkas ta viimaks, ning vajus uuesti külili, kui silmadega leeki kaminas mõrvama hakkas.

[Samara Soul]

Samara oli justkui puuga pähe saadud, kui noormees teda blokeeris ning enda käed neidisest maha libiseda laskis. Ning hetkeks ei teadnudki tütarlaps, mismoodi reageerida. Muidugi oli ta hirmul - kes ei oleks? Nad olin küll sarnased, kuid nii paganama hirmul.
Tütarlaps saatis noormeest pilguga diivanini, mis oli ilmselt nende kahe jaoks hoopis mõeldud ning kahjuks oli kutt ka pudeli endaga kaasa võtnud. Tütarlaps jäi lihtsalt nagu soolasammas ühele kohale seisma, tundes end nagu narr. Mida kuradit ta nüüd oleks pidanud tegema? Noormees oli nüüd tõsiselt pettunud, ehk isegi solvunud või vihane ning tüdruk ei julgenud kunagi kutti puutuda, kui too seda oli. Kõige enam tegi tüdrukule haiget see, et Jason rääkis talle kõik ausalt ära, nagu alati, ning hoopis t e m a oli see, kes oli noormehes kahelnud. Kuid kas nüüd oli liiga hilja? Võib-olla oleks Sigatüükast lahkumine hoopis parem variant olnud.

Neidis naeratas mõrult, kui ta slytherinlase viimast lauset kuulis. Nii et see kõik oligi määratud nii minema. Enda puhastverd vanematele noormees ometi pettumust valmistada ju ei saanud.
Aeglaselt libistas tüdruk käed lauale ning vajus tagasi selle äärde istuma, lastes enda pilgul enda kätele langeda. Alles nüüd pani ta tähele, kuidas need õrnalt värisevad. Avades korraks enda suu, et midagi öelda, sulges ta selle ka koheselt taas ning ohkas vaikselt. Võib-olla oleks ta pidanud lahkuma? Kuid kas ta siis oleks tagasi tulnud?
Tüdruk tõstis enda pea ning taaskord ta naeratas mõrult omaenese mõtete üle. Noormehel oli kuradi lihtne seda kõike öelda, arvestades asjaolu, et tema oli korduvalt Samarat enda juurest ära ajanud. Nüüd oli kõik nii pekkis, kogu õhtu oli rikutud ning gryffindorlane teadis, et seekord oli see tema süü. Miks ta üldse antud teemat torkima oli hakanud? Oleks ta olnud vait, oleks kõik okei olnud.

"Jason, ma ei tahtnud sind endast välja ajada," lausus koolivanem viimaks vaikselt, vaadates endiselt oma käsi. "Ma lihtsalt arvasin, et oleks hea, kui sa teaks, mida ma mõtlen. Või siis kardan. Aga tundub, et kõik on juba sinu jaoks ära otsustanud. Nii et... Võib-olla oleks ma pidanud Arsenit kuulama ja temaga magama, kui ta seda tahtis. Ise olin loll ja ütlesin talle ära, sest ma armastan sind-," lausus tüdruk kiirelt, kuid vakatas siis, libistas käed suule, mida Jason ilmselt ei näinud, sest ta pikutas. Tüdruk vaatas klaasistunud ilmega eemale ning tõusis kärmelt püsti ning libistas kingad jalga. "Mis siis saab? Ütle mulle, mis siis edasi saab?" küsis tüdruk, kui oli kingad jalga saanud. Ahastunult pöördus ta noormehe poole ning jäi talle kahvatu ilmega otsa vaatama.

[Jason Coleman]

Jase kinnitas oma silmad täiesti ükskõikse pilguga kaminale. Leek kargas kord üles kord alla, ning Jase tundis, et ta on endiselt vägagi rahulik. Seal ei olnud tal küll väga põhjust komejanti tegema hakata, ning röökida, märatseda, või midagi veel hullemat teha. See kõik oli vajalik vaid dorkide juuresolekul, ning kutt ilmselgelt ei pidanud Samarat üheks neist, temapuhul oli sõõlamisel lihtsalt üks suur viga tehtud, ning nüüd tuli selle veaga lihtsalt leppida. Jase lasi pudelil maapinda puudutada, ning sasis siis kiirelt oma juukseid, et need jällegi normaalse kuju tema peas võtaksid. Samara oli samuti juba üsna pikalt vait olnud, ning oleks olnud kahju seda mõtlemishetke seal sõnadega rikkuma hakata. Pealegi ei olnud kuti peas küll mittemidagi muud, kui vaid see, et ta reaalselt oli Samaraga koguaeg aus olnud, ning vastu sai mida? Kutt raputas oma pead, ning keeras silmad hetkeks neiule. Sam istus lauataga, ning vaatles oma käsi. ''Hmm,'' Peatas ta vaikuse, ning siis avas Samara juba oma suu.

''Ma ei ole endast väljas, vastupidi - ma pole kunagi rohkem rahulikum olnudki.'' Hingas noormees sügavalt sisse, ning naeratas isegi õrnalt. Jah veider või mitte, kutt oli tõesti rahulikum kui kunagi varem - seda vähemalt kellegi teise nähes. Jase surus oma näole õrna naeratuse varjundi, ning keeras oma pilgu siis neiule. ''Arsen? Tahtis sinuga magada?'' Jäi ta teda kulm kergelt kortsu kiskumas vaatama. ''Meie kõigi jaoks on juba ammu igasugused otsused ette ära tehtud, iseasi kas me arvame, et me teame neid otsuseid hetkel.'' Pööritas noormees oma silmi, kuid ka seda rahulikult, kui oma silmad tagasi leegile keeras. ''Tore lugu küll,'' liikus pudel noormehe sõrmedele, ning sealt uuesti huultele. Tuliviski oli ainus, mis suutis noormehe tuju tõsta ja seda juba viimased aastad järjest. Ilmselgelt oli ta ka hetkel rahulik vaid tänu sellele joogile. Jase silmitses heakskiitvalt pudelit, ning noogutas justkui talle, kui uuesti pudeli oma huultele viis.

''Mis siin saama peaks?'' Keeras Jason end viimaks korralikult Samara suunas, ja üritas ta pilku püüda. Neiu oli juba ka kingad jalga ajanud. Jase ohkas, ning ajas end püsti. ''Paistab, et sina oled see kes on juba ära otsustanud mis saab, miks sa seda enam minult küsid.'' Viipas ta kingadele tüdruku jalgadel, ning maandus siis kiirelt istuma. Pead raputades jäi ta mõtlema, mismoodi nüüd seda olukorda kiirelt ja ääretult selgelt koolis uuesti paika panna. Samara oli see, kes jälle minema tormama hakkas - koguaeg jooksis tema minema. Põgene jah probleemide eest, ilmselgelt ei suudaks sa minuga neile ju vastu astuda. Kutt võttis oma mõtte peale järgmise lonksu pudelist.

[Samara Soul]

Samara oli segaduses ning ta ei saanud ei Jasonist ega ka antud olukorrast aru. Tüüp lamas endiselt diivanil ning tundus, et tal oli sellest täiesti ükskõik kas tüdruk lahkub või mitte. Ega otseselt ta ära minna ei plaaninudki, kuid neidise kingade jalgapanek võis noormehele tõesti näidata, et Samara kavatseb põgeneda. Jälle. Ning olgugi, et Arsen oli esialgselt soovitanud seda ka teha, oli tüdruk aru saanud, et ta peaks hoopis vastupidiselt teise slytherinlase ütluste kohaselt käituma. Sellepärast hingaski ta sügavalt sisse ning lausus, kusjuures äärmiselt rahuliku häälega: "No me olime purjus. Me istusime ja rääkisime. See oli siis, kui ta ütles, et kõike mõtles, kuid ta üritas mind suudelda Midagi muidugi ei juhtunud."
Neidise pilk oli ka praadides enda peas iga detellest kõigest rääkis, praadides enda peas iga detaili läbi. Arseni puudutus ei olnud see, mis oli Jasoni oma. Jasonis oli kindlameelsus ning just seda tütarlaps klassikaaslase puhul armastaski. Jason teadis, mida tahtis ning ta teadis, kuidas seda ka saada. Erinevalt teistest.

Tütarlaps pöördus ringi ning hammustas õrnalt huulde. Nii kõvasti, et tal hakkas veidi valus. "Sa oled idioot," lausus ta vaikselt, kuid rahulikult. Taaskord kõndis ta noormehe poole. "Ma ei lähe kuskile ära. Mis iganes ka ei ole, me saame sellest üle. Koos." Ning aeglaselt võttis ta kätte noormehe käed, justkui kartes, et Jason teda taaskord eemale tõrjub. Õrnalt puudutas ta enda huultega slytherinlase sõrmenukke, hoides samal ajal pilku kutil. "Anna mulle andeks, et olen selline paranoiline lollpea olnud." Tema sõnad olid sosinast veidi valjemad, kui ta aeglaselt slytherinlasele vastu astus ning hinge kinni hoides ühe noormehe käe ümber enda piha libistas. Seejärel põimis ta teised käed noormehe ümber ning aeglaselt, kuid kindlameelselt, embas ta teda, sulgedes enda silmad. Riskides sellega, et slytherinlane tüdruku taas endast eemale ajab, hingas Sam pahinal välja, justkui oleks mingi koorem tema rinnult langenud. Tema huultele tekkis õhkõrn naeratus, kuid kartis endiselt, et noormees võib ta eemale tõrjuda. Ja mis siis, kui too seda teebki? Kui kaua võib neidis Jasonit tagasi anuda enne, kui ta temast lõplikult loobub?

[Jason Coleman]

Jase üritas seda olukorda oma peas vastavalt Samara sõnadele ette kujutada. No Arseni ja Samara suhtlemist polnud ta sõõlamisest saadik pahaks pannud. Mõlemad koolivanemad, ning ilmselgelt oli neil vaja omavahel suhelda, kuid midagi sellist ei oleks ta küll kunagi ette suutnud aimata. Kusagil koos juua, ning Jase'i taga klatsida. Noormees muheles rahulolevalt, isegi siis kui teda ennast füüsiliselt kohal polnud oli ta jututeemaks! ''Hah,'' turtsatas ta lühidalt, ning siis tuli taaskord tema silmadele see hetk, kui Arsen üritab Samarat suudelda. ''Et midagi ei juhtunud.'' Kordas ta viimaks üsnagi rahulikult, kui haaret pudeli ümber kergelt tugevdas. Selle kiirelt suule viinud krimpsutas kutt vaikselt oma nägu, kui pudeli viimaks sealt võtnud oli. ''Kus nüüd tuli alles julge välja, mind ja idioodiks nimetama. Sa pead tänulik olema, et kedagi teist siin ei ole.'' Lausus ta rahumeelselt, ning naeratas isegi laialt.

Siis oligi Samara juba seal, ning võtis ta kätest. Hetke kahtlevalt neidu silmitsenud ei andnud ta veel sugugi märku, mis ta sellest asjast arvab. Samara pidi siiski arvestama, et ka slytherinlasel on tunded, ning isegi siis kui ta neid välja ei näita tuleb nendega arvestada. ''Jah tõsi, me ilmselt saame enamustest asjadest koos üle.'' Täpsustas ta neiu sõnu. Oli üks asi, mille vastu isegi nende tunded olid täiesti poisikesed, ning miski millega Jason kunagi ei saanud riskida. Koolis võis ta olla kutt keda miski ei huvitanud, kuid oli miski mis pani paika kogu tema tegutsemise - austus isa vastu, ning tema soovid. Isegi siis, kui need olid vastuvõetamatud tegi ta täpselt nii nagu tema isa seda käskis. ''No sellel sinu paranoial on vahest isegi reaalne tugi olnud.'' Kallistas ta neidu vastu, ning raputas kergelt oma pead. Mis siis, kui Samarale see nüüd ei sobi - oeh mis seal ikka. Elatakse üks kord, ning hetkel ta ei plaaninud asja sugugi ilusatada.

''Carriega on mul tõesti pidevalt olnud mingisugused suhted, oleks parem kui sa seda minult kuuled. Aga mittemidagi sellist nagu sinuga.'' Ohkas ta raskelt, ning tugevdas haaret hetkeks neiu ümber. Tal pidi olema reaalne võimalus sealt vabaneda kui ta seda ise vajalikuks peab. ''Ja noh, ilmselt olen ma suutnud jätta kodustele mulje, et ta meeldib mulle - ma isegi ei kujuta ette mis nad selle teadmisega küll peale hakkavad, kuid tundes oma vanemaid pean ma olema valmis küll kõigeks.'' Seletas ta rahulikult, ning rüüpas uue lonksu pudelist - seda muidugi üle Samara õla, sest tema vaba käsi hoidis endiselt neiu ümbert kinni.