With powers from hell

[Samara Soul]

Tütarlaps muheles endamisi, jälgides Jasoni reaktsiooni. Thank god, et too purjus ei olnud, sest neidis, kes üritas end kõigest väest kokku võtta, vaatas endiselt paluva pilguga noormehe poole. Ning seejärel tundis ta noormehe käsi enda ümber ning tütarlapse naeratus venis laiemaks. Tundus, justkui oleks suur kivi tütarlapse südamelt langenud. Aeglaselt ning nüüd veidi julgemalt libises neidise käsi noormehele ümber ning ta muheles vaikselt. "Nii, ja mis siis, kui siin keegi oleks? Kütaksid mu nahavahe kuumaks?" küsis tütarlaps kulme kergitades, huulil mänglev naeratus, kui ta aeglaselt Jasoni diivanile tagasi juhatas ning ta sellele pikali lükkas. Kust võttis tütarlaps sellise julguse, seda ei teadnud ta ise ka. Mida ta teadis, oli see, et noormees on tema oma, vähemalt kuni kooli lõpuni ning esimest korda mõtles tüdruk, et peaks talle andma võimaluse. Seepärast otsustas tüdruk slytherinlast usaldada. Pohhui need teised, eks ole. Tähtis on see hetk. Nemad seal. Vaatamata kõigele oli noormees ju nii palju selle kõigega vaeva näinud.

Kergitades veidi enda seelikusaba, libistas tüdruk end kaksiratsa noormehe puusadele istuma, laskmata Jasonil enam kuskile enda juurest põgeneda. Ta võttis noormehe pudeli enda käte vahele, pomisedes samal ajal midagi, mis kostus nagu "ahnepäits". Libistanud pudeli huultele, rüüpas ta veidi magusat punast veini ning ulatas seejuures pudeli tagasi noormehele. Ta ei olnud veini joonud sellest ajast saati, kui nad noormehega mugude peol reivisid, seetõttu tekitas jook ka antud hetkel temas veidi nostalgilist lähenemist. "Ma ei tea, mis toest sa räägid," pomises tüdruk mokaotsast, libistades enda käed noormehe rinnale, kummardudes talle veidi lähemale. Õhkõrnalt libistas tütarlaps huuled kuti kaelale ning suudles seda õrnalt, kuulates samal ajal, mis slytherinlasel veel öelda oli.

Koolivanem ei saanud eirata armukadedusetoone enda kõhuõõnes, kuid ta otsustas neist hetkel lihtsalt mitte välja teha. Korraks oleks ta juba selle õhtu rikkunud ning enam ei kavatsenud neidis seda teha. "Lucky girl," kommenteeris ta kõigest noormehe kõrva ääres silmi pööritades ning seejärel selle taaskord enda hammaste vahele võttes. "Ma pean endale ruttu siis uue kosilase endale leidma, kellega pärast kooli leivad ühte kappi panna saaks. Loodetavasti on ta sama nägus ja rikas, kui sina," ütles tüdruk turtsatades ning end veidi tahapoole ajades - nii sai ta jällegi Jasoni silmi vaadata. Need kaunid silmad.
Muidugi tegi gryffindorlane enda sõnadega nalja ning ta lootis, et Jason näeb, et tütarlaps tõepoolest üritab end vabaks lasta. "Vaata, et sa siis ta hambaid kurku ei löö, kui ma sind pulma kutsuma peaks ja ta mind suudlema peab." Laia naeratusega jäi ta noormehele otsa vaatama oodates, mis tol selle kõige peale kosta on. Kuid miks ka mitte. Alicia oli alati öelnud, et selleks, et teisest üle saada, tuleb kibekähku endale uus mees leida, et eelmist unustada. Kas see ka paika pidas, seda tütarlaps ei teadnudki ning väga ta seda varianti ei pooldanud ka. Inimestega mängimine ei olnud tema pärusmaa.

[Jason Coleman]

Jase kergitas oma kulmu küsivalt, ning vaatas veel kiirelt veendudes ringi. Ei olnud siin kedagi, kurat ta ise oli kogu selle töö siin ära teinud, ning keegi ei osanud ilmselgelt neid siia otsima tulla. ''Ilmselgelt mitte, miks ma peaksin seda üleüldsegi tegema?'' Ei suutnud noormees sellega koheselt kogu teemat lõpetada, kuid lasi siiski end diivanile lükata. ''Ma käitun sinuga küll igalpool samamoodi, seda ei saa sa küll ümber lükata.'' Jäi seitsmendik endale kindlaks, ning ta ilmselgelt ei lasknud seda väidet kellegil ümber lükata. Silmi neiul hoides muhelus noormehe näol kasvas ja seda märgatavalt. ''Vabandust, aga sul oli endaga küllalt tegemist.'' Lisas ta kiirelt juurde ja libistas oma käed gryffi puusadele. Noormehel oli mugav, ning ta ei plaaninudki sealt põgenema hakata. Pealegi oli ta seda juba üsna kaua oodanud, miks see nüüd järsku lõpetada.

''Vahet pole,'' jõudis ta kiirelt öelda, kui siis üsnagi üllatunud ilmel Samarat silmitses. Julgust oli neiu juba küllalt kusagilt juurde saanud, varem oli ju tema olnud see vaikne ning rahulik - nüüd tundusid olukorrad kuidagi vahetusse läinud olevat. Jase ohkas raskelt ja pilgutas paar korda oma silmi, kui siis Samara väite peale samuti oma silmi pööritama pidi. ''Teist minusarnast sa ei leia. Ja mina ka mitte.'' Jäi nooruk unistavalt lage vaatama. Ehk annab isa ümber rääkida, kui too tõesti seda kõike kunagi planeerida tahab? Jase raputas kiirelt oma mõttele pead, ning tahtis siis juba selle kõik unustada. ''Ma kutsun sind enda pulma siis ka?'' Esitas ta kiirelt küsimuse, ning ootas sellele nüüd vastust. Ilmselgelt oleks juba see kutsumine olnud suhteliselt ebaloogiline, ning kui kumbki neist peaks ka kohale ilmuma oleks see veelgi imelikum. Samas, kui see nende kahe pulm juhtuks olema? ''Kui peigmees olen mina, siis jäävad mu hambad suhu alles.'' Elas ta hetke veel unistustes, kui siis oma käed Samara ümber libistas, ning ta enda peale pikali tõmbas.

[Samara Soul]

Samara naeratas säravalt, paljastades kaks rida valgeid täiuslike hambaid. Antud hetkel oli ta joovastusest ning selles võiski ta slytherinlast enda all tänada. Ta oli õnnelik ning tüdrukul oli kuradima hea meel, et polnud Arsenit kuulanud. Too oli ilmselgelt kiuslik slytherinlane, sest miks muidu toppis ta enda nina sinna, kuhu polnud vaja. Gryffindorlase süü oli naiivsus ning lootus näha kõigis inimestes head. Kui Jasonis seda on (mis siis, et noormees seda teistele eriti välja ei näidanud), siis miks mitte ka teistes slytherinlastes, eks ole?
Endamisi selle mõtte peale kulmu kortsutanud, tuli neidis oma mullist välja ning mossitas. "Võib-olla mulle meeldib, kui sa mind nüpeldad," pomises tüdruk mokaotsast, mis võis tähendada ainult seda, et kui Coleman oleks soovinud midagi... teistsugust proovida, siis oleks tüdruk nõus olnud. Noormehe ja ka enda jaoks. Asi oli vist selles, et ta soovis noormehe jaoks olla võimalikult teistmoodi. Vaevalt, et noormeest paitüdrukud erutasid, kuid mine tea. Tüdruk pidi need aspektid veel välja uurima.

"Oh, selles ma ei ole kunagi kahelnud, et sa unikaalne oled. Ma sain sellest aru juba siis, kui minu teed esimest korda sinuga ristusid," lausus neidis põgusa muige saatel, hoides endiselt enda käsi noormehe rinnal. Tüdruk ei saanud parata, et antud hetkel liikusid tema mõtted hoopis teises suunas, kuid viimaks oli tüdrukul tunne, et ta sai end noormehega vabalt tunda. Jason oli tema ja tema oli Jasoni oma.
Tüdruk kummardus noormehele lähemale, kuid taganes taas, kui tolle sõnu kuulis. Tüdruku huuled olid mõnevõrra peeneks kriipsuks tõmmanud ning ta tundis taas seda armukadedusenooti enda sees. Tüdruk teadis, et ei ilmuks elusees Jasoni pulma kohale. Esiteks oleks seal kõik slytherinlased olnud, noormehe vanemad, Carrie. Ja noh, näha enda armastatud abiellumas teise naisega oleks ilmselt tütarlapse südame miljoniks tükiks purustanud ning ilmselt teadis Jason seda kõike.
Kuid lausumata midagi jätkas ta slytherinlase kuulamist ning korraks tundis neidis, kuidas tema süda jättis ühe löögi vahele ning sellest oli aru saada ka koolivanema puudutusest, mis sekundiks krampi tõmbus.

Viimaks ilmus aga tütarlapse huulile trotslik naeratus, kui ta Jasoni peal maandus. "Härra Coleman, kas see peaks olema ettepanek?" küsis tüdruk, samuti unistustes elades. Ta ei oleks elusees lootnud kellegagi abiellumist. Eriti Jasoniga. Kuid sellest mõelda ja rääkida oli antud hetkel tore ning tegi gryffindorlast õnnelikuks.
Lesides pooleldi noormehe peal, jalad kõverdatuna noormehe puusade ümber, toetas tütarlaps end enda paremale küünarnukile. Vasaku käe libistas Samara mööda Jasoni keha allapoole, kuni jõudis viimaks tema püksiväävlini. Õrnalt alahuulde hammustanud ning seejuures kutilt pilku pööramata libistas ta aeglaselt ja ettevaatlikult altpoolt enda käe slytherinlase pluusiääre vahelt sisse, kus see taaskord mehe rinnal peitus, seekord hoidis ta enda kätt mehe südame kohal, tundes, kuidas see sooja naha all lööb.

[Jason Coleman]

Jase üritas neiust aru saada, kuid ilmselgelt ta seda ei saanud. Gryff, kes tegelikult hoolis hoopis slytherinlaste mängudest? Jase kergitas küsivalt oma kulmi, kuid pidas paremaks seda mitte mainida. ''Kas sulle meeldiks see?'' Ei olnud ta endiselt endas kindel. Tema polnud ka väga kindel selles kõiges, kuid noh - eks paista mis edasi tulema hakkab, ning siis sai edasi mõelda, kas talle miski üleüldsegi sobib. ''Ma tänan,'' oli ta jällegi endaga rahul. Siis tekkisid noormehe pähe aga samuti mingisugused küsimused, ning ta jäi nendega isegi natuke liiga kauaks ametisse. Alles Samara kramplik käsi tõi ta uuesti maapeale, ning ta viis kiire pilgu Samara naeratusele. ''Hmm,'' alustas ta ettevaatlikult.

Ilmselt oli see nüüd natuke valesti välja kukkunud, ning ta lihtsalt ei osanud seda nüüd kuidagi parandada. ''Kui ma saaksin ise valida, oleksid sina see valik.'' Suutis ta viimaks tulla lagedale sellise lausega, mis lihtsalt pidi selle teema sinnapaika jätma. Kui Sam ta särgi alla oma käe libistas tekkisid nooruki kehale justkui mitu tuhat sipelgat korraga, kes seal ringi sibama hakkasid. Tegelikkuses oli tegemist aga külmavärinatega, mis neiu üsnagi jahe käsi tekitanud oli. ''Sa peaksid neid tihedamini soojendama.'' Mainis seitsmendik oma silmi rahulikult neiul hoides. Kuidas tolle käed küll niivõrd külmad olla said? Kumb neist nüüd õigupoolest see slytherinlane oli? ''Me oleme kuidagi oma majad vahetusse ajada vist.'' Oli kogu see olukord siin justkui pahupidi suutnud minna. Samas hetkel oli kutt rahul.

[Samara Soul]

Samara oleks tahtnud piinlikusest maa alla vajuda ning piinlik tal tõepoolest ka oli - seda oli märgata tüdruku kahvatust näost, mille põsed kergelt roosatama lõid. "Kust ma tean? Ma olen ainult sinuga olnud ja peale lugemise mul mingeid kogemusi sellega ei ole," ütles tütarlaps ausalt välja. Neidis teadis, et pooled Sigatüüka õpilastest, eriti tüdrukud, on suhteliselt kerglaste elukommetega, kuid tüdruk ei soovinud päris selliseks ka saada. Gryffindorlane pidas end natuke vanamoeliseks. Mitte, et ta kohe algul oleks plaaninud Jasonit enda üheks ja ainsaks teha, kuid nii oli see välja kukkunud. Sigatüükas ei olnud küll ühtki teist meest, kes oleks koolivanemale silma jäänud, olgugi, et Arsen mainis, et poisid jooksevad Samarale järgi. Mingi lame catch-up-line vist. "Aga kui sa tahaksid, oleksin ma valmis proovima," lausus neidis, hoides samal ajal hinge kinni. Mida Jason sellest kõigest arvata võis?

Tüdruk ei lausunud noormehe sõnade peale enam midagi, kuid see ei tähendanud, et tal sellest oma arvamus poleks. Mis kuradima 18'da sajandi seaduse järgi need Slytherini perekonnad elasid õigupoolest? Üks pidi abielluma sellega, kellega vanemad tahtsid ning teisega samamoodi? Samara oli andnud endale lubaduse, et abiellub ainult armastusest, mitte kellegi pealesurumisest, seda ka siis, kui tegu peaks muguga olema. Kuid üldiselt tüdruk siiski mugudega ei suhelnud, olgugi, et tal midagi nende vastu ka ei olnud.
Neidis pööras pilgu enda käele, mis Jasoni särgi all tolle rinnal üles soojenes ning naeratas endamisi. "Kui sa vaid mu jalgu tunneks. Sa pead mind vist tihedamini soojendama. Gryffindori puhketoas on täitsa jube, sinna sa ju ei pääse," lausus tütarlaps kõvera muige saatel.
Üllatunult oli Sam enda kulmud kõrgele ajanud ning turtsatas viimaks. Koolivanemale oli varemgi öeldud, et ta oleks Slytherini hästi sobinud, kuid millegi pärast oli sõõlamiskübar teisiti arvanud. Too vist tegi valearvestuse arvates, et inimese iseoom ajapikku ei muutu. Tütarlaps oli väga häbelikust tüdrukust seltskondlikuks ning enda arust suhteliselt energiliseks tüdrukuks muutunud. Samuti võis ta vajadusel ka väga kangekaelne olla, mis pahatihti teda pahandustesse viis. "So-soh, miks sa seda arvad?" küsis tüdruk taaskord noormehe kõrva äärde kummardudes ning jällegi sellest õrnalt hammastega kinni võttes. "Kas sulle ei meeldi midagi?" sosistas ta, lastes aeglaselt enda käel noormehe rinnalt tolle kõhule libiseda.

[Jason Coleman]

Jase silmitses oma üsnagi suurte silmadega Samarat, kuid taipas koheselt, et see tekitab neiu näole veelgi rohkem puna. Kutt libistas oma käe kiirelt neiu põsele, ning ohkas kergelt. ''Ega enne ei tea jah, kui pole proovinud. Rahu nüüd, mis sa arvad et minul on kogemusi lademetes?'' Ei andnud ta siiski piisavalt palju informatsiooni, et teda saaks pidada eriliseks seelikukütiks. Nagu äsja selgunud oli sai Jase rahulikult kinnitada seda, et tal on rohkem kogemusi, kuid ega ta seda kohe siis kuulutama ei pidanud. Pealegi ei oleks see midagi andnud, las Samara tunneb end parem hästi eksole. ''Mina ei sunni sind küll midagi tegema, milles sa kindel pole.'' Teatas ta järgmisel hetkel, ning naeratas siis õrnalt, et ei paistaks taaskord nagu Jason naeraks koolivanema üle. ''Pealegi ei ole see minujaoks üldse oluline - vähemalt hetkel mitte. Peaasi, et ma saan sinuga koos olla.'' Pidas ta eelkõige silmas seda, et siin ei pidanud ta kellegile mitte mingeid seletusi andma, ning keegi ei saanud neid segada.

Siis tekkis aga noormehe näole lai naeratus. ''Ma parema meelega ei tuleks sinna ka kunagi, kuigi mõne dorgi võiks meie puhketuppa koristama küll saata. Seal ei julge vist koristajad ka viibida - peale suve olid endiselt ämblikud kohal, ning terve ilm nende võrke täis.'' Seletas ta ilma mingisuguse mureta, et see jutt kusagile edasi liigub. Samas polnud ka sellel tähtsust niikuinii ei oleks keegi julgenud seda kontrollima tulla, vähemalt mitte nendest kellega oleks Jason seal õiendama hakanud. ''Mis su vereringel siis mureks on, et ta sind ei soojenda?'' Huvitas teda nüüseks juba midagi muud, kui nende huvitav teema puhketubadest. Küsimuse peale kehitas ta vaid oma õlgu, ning ei võtnud vaevaks isegi oma suud lahti teha, kui siis uuesti ta kõrv neiule ette jäi. Kutt kortsutas õrnalt oma kulmu, ning muigas endamisi. ''Mulle meeldib kõik mis sa teed.'' Oli vastus koheselt varnast võtta.

[Samara Soul]

Gryffindorlase kulmud kerkisid kõrgele, kui ta kahtleva pilguga noormehele otsa vaatas, kusjuures tüdruku naeratus ei kadunud seejuures kuskile. Muidugi arvas neidis, et Jasonil on kogemusi lademetes. Miks ei peakski? Kutt oli nägus, võimekas ning ilmselgelt oskas ta ka romantilisi meeleolusid tekitada - nende õhtu oli selle tunnistajaks.
Kuid neidis ei öelnud enda mõtteid välja vaid kehitas ainult õlgu, hoides pilku kutil. Mõnikord kahetses Samara, et tal oli kogemusi ainult noormehega enda vastas. Seetõttu ei teadnud tüdruk pooli asju ning puudus ka info, kuidas Jasonil olemise veelgi paremaks muuta. Kuid tüdruk usaldas noormeest ning seetõttu ka teadis, et kui on miski, mida slytherinlane tahaks, siis ta ütleks neidisele koheselt. Seetõttu jäigi tütarlaps ootama, et ta mingeid juhiseid saaks.
"Ma tean, et sa ei sunni. Ma ei kardagi, sind vähemalt küll mitte," ütles tütarlaps õrna naeratusega. Viimaks noogutas ta viimaks Jase'i sõnade peale ning libistas käe tolle pluusi vahelt välja. Tema pea leidis koha noormehe rinnal ning sulgenud enda silmad, hingas neidis sügavalt sisse. Seal oligi tema koht ning ta ei tahtnud enda kohast sugugi loobuda.

"Oh? Ma vihkan ämblike," lausus tüdruk ning üle tema õlgade läbisid hirmujudinad. "Kui ma väike olin, siis mu kasuvend leidis kuskilt purgitäie ämblike, mis ta kõik mu krae vahele sokutas. Sellest ajast saati on pisike foobia." Avanud enda silmad, kergitas gryffindorlane õrnalt enda pead, et saaks noormehele otsa vaadata. Jeesus, tal ei saanud vist kunagi sellest küll. Need näojooned olid laitmatud. Noormehe silmad, need kangekaelsed juuksed, mis ei olnud vist kunagi kammi näinud ning tolle lõug, mida tüdruk nüüd õrnalt ka enda nimetissõrmega puudutas. "Olen vist külmavereline," naeratas tütarlaps, "või siis vampiir." Tüdruk muidugi ei uskunud sellistesse olenditesse, olgugi, et MJVK tunnis oli ta neist paar aastat tagasi ka õppinud. "Mulle meeldib seda kõike sinuga teha. Mulle meeldib siin sinuga olla. Viimaks ometi omavahel," sosistas Samara viimaks ning tema pilk uppus noormehe silmisse.

[Jason Coleman]

Jase ei saanudki päristäpselt kinnitust sellele, kas Samara nüüd uskus teda või oli endiselt kahtleval seisukohal. Isegi tolle näol olev armas naeratus püsis seal lakkamatult. Viimaks Jase lihtsalt lasi oma käel langeda, ning hingas sügavalt sisse. Ta pilk oli küll neiul, kuid mõtted ilmselgelt mööda ilma ringi rändamas. ''Äkki hoopis peaksid?'' Turtsus kutt järgmisel hetkel ka ise sellepeale naerma. Ilmselgelt ta ei pidanud seda tegema, kuid tore oleks olnud teada, et isegi Sam ei ole temasuhtes just kõige julgem. See muutis mehe lihtsalt haavatavaks, ning seda ta ju ometigi omale lubada ei saanud. Samas sai seitsmendik alati pugeda oma nime, ning külma suhtumise taha. Mitte, et seda oleks vaja olnud, kuid kunagi ei tea ju ette. ''Sa teed ometigi nalja eksole.'' Naeris noormees, temajaoks olid ämblikud justkui vestluskaaslased. Ilmselt tänu sellele, et nende puhketuba nendest kubises, ning seal väga kedagi ei olnud, eriti siis kui Jase end sinna mugavalt oli sättinud.

Saanud viimaks aru, et neiu ei teegi nalja kadus ka noormehe näolt kiirelt see üsnagi lõbus olek. ''No siis peaks su vennale vist tagasi tegema, või sa juba tegid seda?'' Sai ta viimaks teada, mis neiu puhul selle põhjustanud oli. Nojah, ilmselgelt kerge pang kuhu sisse kutt just astunud oli. ''Kuidas mu külmavereline madudesse suhtub?'' Esitas ta siis täiesti teadlikult küsimuse, mis talle huvi pakkus. Selle vampiiri lasi ta üldse oma kõrvust mööda, ning järgnevale ei pidanud ta vajalikuks lihtsalt vastata. Vastus tuli kallistuse näol, mis neiule mugavama asendi andis, ning Jase jättis oma käed viimaks rahulolevalt ka ümber Samara. Nii võis end täitsa hästi tunda ju.

[Samara Soul]

Tütarlaps kergitas enda silmi ning vangutas keelt naksutades pead. "Ainult siis, kui sa mind peksasid. Mulle meeldiks enda nina alles jätta, aitäh," naljatas neidis, meenutades korda, mil slytherinlane kotkapoisi läbi peksnud oli. Tolle ninaluu oli ribadeks olnud ning ilmselt jäi sellest päris kena kõverik alles. Mitte, et tüdruk oleks teistele halba soovinud, eriti Christianile, kuid võrdlusmomendiks kõlbas see olukord küll.
Järgmiseks muutus tema meel tõsiseks ning aeglaselt raputas ta pead. Ilmselgelt meeldisid Jasonile ämblikud, maod, ilmselt ka skorpionid, tarakanid ja muu selline. Kuid neidis oli üsna argpükslik. Viimaks ta aga turtsatas vaikselt. "No üks madu meeldib mulle kohe kindlalt," ütles ta, kinkides noormehe huultele korraks kiire naeratuse. Ning seejärel tundis ta taas kuti käsi enda ümber, mis neidise õndsalt ohkama pani.

"Tead, vahelduseks kaklemisele on sinuga siin päris tore nõndamoodi olla. Sellega võib lausa ära harjuda," pomises neidis end küünarnukile üles tõstes, et kutti paremini näha. Samal ajal ei saanud ta enda vaba käe tegemisi kontrollida. Aeglaselt ning ettevaatlikult, justkui kartes, et kutt võib selle eemale lükata, libistas tütarlaps enda käe noormehe rinnale, taaskord südame kohale. "Jason, ma luban sulle, et hoian seda. Ükskõik mis ka ei juhtuks," lausus ta mõnevõrra tõsisemaks muutes. Tõsine teema ka. Kellegi südame ja tunnete kulul nalja juba ei tehta, vähemalt koolivanema jaoks ei olnud see tavaks. Vastupidi. Tüdrukut oli õpetatud vanade traditsioonide järgi: tuli austada enda vanemaid ning olla lugupidav endast vanematega, tuli austada enda kaasat ning armastada enda lähedasi. Ning just seda kavatses Samara ka teha. Neidise vanemad olid olnud koos koolist saati ning nii palju, kui koolivanem teadis, olid nad õnnelikud olnud ka surres. Vahel aga tüdruk vihkas saatust, et see oli nii õnnetult tütarlapse vanemad talt ära võtnud enne, kui neidisel oleks olnud võimalus neid tundma õppida. Muidugi oli ka sossist onu ja tema kasupoeg lahedad, kuid kasupoeg võis olla paras percert ja siga, see häiris neidist ning seetõttu ta eriti Sigatüükast väljaspool enda vaheaegu ei pidanud ka. Suvel ta muidugi pidi seda tegema.

[Jason Coleman]

Jase ei saanud nüüd päristäpselt aru, kuid ilmselt oli see tingitud selles, et ta tihti kakles, ning nii mõnelgi korral oli kellegil siis ninaluu katki suutnud minna. Õnneks mitte Jasonil, tema oma hoidis oma vormi veel päris hästi, ning ilmselt hoiab ka edaspidi. ''Sa reaalselt suudad uskuda, et ma tulen sulle kallale?'' Kergitas noormees küsivalt üht oma kulmudest, kui siis pilku Samarale kinnitada üritas. Siis pidi Jase aga kiirelt turtsatama. ''Ma pidasin silmas neid päris madusid, mul on üks selline, lemmikloom noh.'' Teatas ta täiesti tõsiselt oma viimase lausepoole, kui siis neiult vastust ootas. Kuigi tal oli see lossis kaasas liikus madu vaid öösiti, ning kindlasti ei olnud teda keegi märganud - pigem hoidis Jase nii oma koolikaaslastel silma peal, ning omas nende kohta üsnagi mahlast infot. Jase muheles vaid oma mõtte peale.

''Võib jah?'' Tahtis ta koheselt veel üht kinnitust saada, kui neiu ribisid siis vaikselt vajutades üle lugema hakkas. Seda tehes ta muidugi naeris üsna kindlameelselt. Siis tuli seda kiirelt muuta muidu ta ei saagi enam kuri ja paha kusagil koolipeal olla, kui Sam sellega veel ära plaanib harjda. Siis noormees aga peatas oma sõrmed, ning lasi neil lihtsalt neiu kehale maanduda. ''Ma tahaksin sama lubada.'' Teatas ta ühel hetkel täiesti rahumeelselt. Miks luua illusioone, isegi kui need hetkel nii ahvatlevad tundusid. Pealegi oli siis kukkumine palju valusam, ning seda ei tahtnud ta ometigi. Jase raputas kergelt oma pead, poleks ta ometigi sellisest perekonnast pärit. Kuid samas ta võis proovida isaga rääkida, ning ilmselt selle vestluse ka jõuludel ette võtab. Varem seda lihtsalt näost näkku teha ei saanud, ning kirja jutt see just ka polnud.

[Samara Soul]

Samara raputas kiirelt pead, sest mine tea, mis Jason muidu arvata võinud oleks. Tüdruk oli juba ammu aru saanud pisiasjast, et slytherinlane oli suhteliselt tundeline ning ei võinud kunagi teada, mil too lihtsalt minema jalutanud oleks. "Ei, ma ei mõelnud nii. Ma mõtlesin rohkem... eee... seksis või nii," lausus gryffindorlane piinlikustundega. Kui keeruline oli sellest kõigest rääkida, olgugi, et tegemist oli kahe (võlumaailmas) täiesti täisealise inimesega, kes ei olnud üksteise kehadega just mitte kõige võõramad. "Miks ma su lemmikloomaga tutvunud ei ole? Ma ei tea, kui hästi Lucifer temaga muidugi läbi saaks. Ning ei - ma ei lase sinu maol teda ära süüa," lausus neidis kiirelt, taaskord mossitades, üritades samal ajal ka noormehe sõrmi enda roitelt eemale lükata. Ka läbi kleidi oli tütarlapsel kõdi.

Gryffindorlane ei lausunud enam midagi vaid uppus taaskord noormehe silmadele, reisides mõttes ajast tagasi. Nad olid koolis olnud vähem, kui kolm kuud, kuid juba olid nad nii palju läbi elanud. Kaklused, draamad, seiklused. Mida iganes veel. Kuid nüüd olid nad seal. "Jason," lausus gryffindorlane vaikselt ning kummardus noormehele lähemale. "Ma tahan, et sa teaks, et ma-," vakatas neidis, huuled noormehe omadest kõigest millimeetri kaugusel, "käin korra ära." Endamisi itsitades ajas ta end noormehe pealt püsti ning lükates kiire käeviipega juuksed enda seljale, kõndis ta aeglaselt laua juurde. Seal veidi ringi vaadanud, leidis tütarlaps laualt vaagna roheliste viinamarjadega. Ühe kobara enda sõrmede vahele leidnud, pöördus tüdruk ringi ning kergitas viinamarjakobarat enda pea kohale. Mängleva naeratusega libistas ta samal ajal enda teise käe selja taha ning aeglaselt tõmbas ta lahti enda kleidiluku. Samal ajal võttis ta ühe viinamarja enda hammaste vahele ning seda õrnalt enda keelega maitstes, suundus tütarlaps tagasi Jasoni juurde, seljatagune lukk täiesti lahti. Õrnalt endamisi huulde hammustades libistas neidis viinamarja kobara noormehe huulte kohale ning ulatas selle talle kätte.

Samal ajal ajas tütarlaps end taaskord sirgu ning tehes kindlaks, et slytherinlase pilk on ainiti neidisel, tõmbas Samara aeglaselt musta sametkleidi mööda enda keha alla, kus see ümber tütarlapse jalgade maha kukkus. Seal ta seisis - üleni tumedas pitspesus, kaela ümber mustade kivikestega kaelakee ning süda ärevalt puperdamas. Nii ärevalt, et seda oli reaalselt neidise naha all tunda.

[Jason Coleman]

Jase sundis oma näole kiirelt rahuloleva naeratuse, ning hoidis end üsna kõvasti tagasi, et mitte päris naerma hakata. Sellega suurepäraselt hakkama saanud vangutas kutt lihtsalt oma pead. ''Teeme nii, et sa ei mõtle lihtsalt niipalju, eksole.'' Noogutas ta kiirelt kaasa, ning kinnitas silmad Samara omadele. Need olid vahepeal ringi rändama läinud, ning kutile see ei meeldinud. Siis kehitas ta kiirelt oma õlgu, ning lisas muigega. ''Sa lihtsalt ei tea, et sa temaga kohtunud oled. Tema on teie kõigiga kohtunud.'' Naeratas noormees kiirelt, ning üsnagi rahulolevalt. ''Ta valib oma toitu üsnagi hoolikalt, nagu peremees.'' Suurenes mehe rahulolu korraga üsna palju, ning siis jäi ta noogutades neidu kuulama. Too tahtis midagi ütlema hakata, kuid kaugenes siis kiirelt, ning liikus üleüldsegi minema.

Raskelt välja ohanud raputas noormees oma pead, ning keeras end viltu, et neidu silmitseda. Too liikus laua juurde, ning võttis sealt viinamarju. Jasoni hämming kasvas, ning too ei suutnud seda ka varjata. ''Mis sa mulle tegelikkuses öelda tahtsid?'' Liikus koolivanem tagasi tema juurde, ning siis sai ka Jase viinamarju oma põske toppima hakata. Silmad olid kindlalt neiul, ning järgmisel momendil oli Samara juba vaid pesuga. ''Mmm,'' nohises kutt, kui end silmapilkselt püsti ajas, ning viinamarjad käes Samara juurde sammus. Suu tühjaks mälunud neelas ta kogu kupatuse ka alla, ning avas siis oma käsi Samara külgedele libistades viimaks ka suu. ''Oli see alles ära käimine.'' Nentis ta kiirelt oma fakti, ning õppis siis oma kätega kiirelt neiu igat keharakku tundma, kui kindlalt oma huuled tema omadele asetas, ning nõudlikult teda suudlema asus.

[Samara Soul]

Samara hingas silmi pööritades sisse, kuid nõustus viimaks. Kogu see teema oli niigi liialt piinlik, selleks, et sellel natuke pikemalt peatuda. Kuid viimaks tõmbus tüdruk krampi. "Sa ei saada teda öösel Gryffindori puhketuppa nuuskima!" lausus koolivanem hoiataval toonil, viibutades seejuures enda sõrmega kuti nina all. Tema silmad helkisid aga lõbustatuna, kui ta kujutas ette, millise südamerabanduse ta saab siis, kui öösel lambist üles tõuseb ning vett jooma läheb ja järsku Jasoni lemmikuga kokku põrkab. Ehmatus oleks ilmselt suur olnud. "Gryffindori puhketoas olevad rotid talle siis vist ei meeldi, sest need luusivad ikka vahel seal ringi ning segavad mu iluuinakut," naljatas neidis.

Viimaks muutus tütarlapse ilme aga tõsiseks, kui ta slytherinlase küsimust kuulis. Pagana päralt, nad olid ennustamise tornis sellest rääkinud ning tol ajal oli see kõik väga negatiivselt lõppenud. Gryffindorlane ju ei teadnud, mismoodi oli Coleman talle vastanud siis, kui tüdruk juba lahkunud oli. "See ei ole tähtis," vastas koolivanem viimaks naeratades. Tegelikult see oli tähtis, vähemalt Sam'i jaoks, kuid see asi võis ka oodata.
Tütarlapse silmad liikusid noormehele ning tema hing jäi kinni. Nad seisid mõlemad ning ta noogutas hingeldult kuti kommentaari peale. "Vabandust, et ootama pidid," lausus tütarlaps ning astus sammukese noormehele lähemale. Tundmata külma, libistas ta aeglaselt enda käed slytherinlase puusadele ning järgmisel hetkel kohtusid nende huuled. See võis tunduda nagu klišee, kuid tüdruk tundis end justkui seitsmendas taevas olevat. Tal ei olnud sugugi külm, sest kaminatuli nende kõrval soojendas kogu telki piisavalt. "Ma armastan sind, Jase," lausus tüdruk viimaks need sõnad, mida Jason enne kuulda tahtnud oli. Saagu nüüd siis saab - tüdruk tahtis, et slytherinlane teaks, et viimane kord, mil neidis neid sõnu noormehele lausus, mõtles ta neid ka tõsiselt.

[Jason Coleman]

Jase kergitas vaid oma üht kulmu, ning libistas oma käsi Samara kehal ringi liikuma. ''Mitte, et ta seal juba aastaid ei oleks käinud eksole.'' Tähendas seitsmendik silmapöörituse saatel, kui siis oma käed sujuvalt Samara pesu vahele libistas, ning need sinna paigale jättis. ''Rotid on rotid - need ei meeldi kellegile.'' Täiendas ta neiu öeldut omapoolse arvamuse, ning kallutas siis kergelt pead. Sam oli praktiliselt juba alasti, kuid Jasoni riideid olid täiesti seljas. Õrnalt muhelenud kinkis ta neiule uue suudluse, kuid seekord oli see üsnagi lühike. ''Kui sa nii arvad ja ütled.'' Mainis ta ettevaatlikult neiust hetkeks eemaldudes, ning oma laupa tema oma vastu toetades. Siis kukkus Sam aga vabandama, ning Jase pööritas vaid oma silmi kiirelt. ''Ma olen sind juba aastaid oodanud, see natuke aega ei ole midagi.'' Täiustas ta lauset uuesti, ning naeratas siis õrnalt, kui oma silmad koolivanema omadele kinnitas.

Siis ütles Sam aga, et armastab kutti, ning tema silmad kiskusid üsna kiirelt vidukile. Ohanud otsustas ta siiski vaikida. Kuidas ta olekski saanud midagi öelda, kui ta ei teadnud ise ka mis see armastus täpsemalt on. Selleasemel tõstis ta ettevaatlikult Samara oma kätele, ning liikus temaga tagasi diivani juurde, mis oli vaid sammukese kaugusel. Neiu sinna peale lasknud vajuda hakkas ta tema kaela üsnagi harjumuspäraselt suudlema. Ilmselt ei pidanud nad nüüd enam üleüldsegi rääkima. See oleks ilmselt jällegi nende kahe vahel vaid uue tüli suutnud tekitada.

[Samara Soul]

Samara kissitas noormehe poole silmi, hoidku see madu temast eemale! Neidisel ei olnud küll mingeid probleeme madudega, kuid nad võisid üleüldiselt... jubedad olla. Nende nahk oli kare ja soomuseline, nende liuglemine oli judinaidtekitav ning sisin kurjakuulutav. Olgugi, et gryffindorlane midagi selle kohta ei öelnud, pelgas ta natuke madusid sellegi poolest. Tüdruk pidas end loomaarmastajaks küll, kuid eelistas loomi, millel oli kasukas seljas (see ei takistanud kuidagi neidisel omamast sfinksi tõugu kassi). Lisaks kassidele meeldisid tüdrukule väga ka metsloomad - hundid, karud... Kuid ühte neist ta Sigatüükasse ometi kaasa võtta ei saanud, olgugi, et gryffindorlasel poleks vast midagi selle vastu olnud. Neidis oleks hea meelega hundi endaga tundidesse kaasa võtnud ning takistanud nõndamoodi slytherinlasi, kes gryffindorlasi kiusata soovisid. Selle mõtte peale õrnalt muianud, pööras tüdruk enda pilgu Jasonile.

'Aastaid oodanud'? Kui kaua siis? Neidise sisemust hakkas painama uudishimu, sest tema uskus, et enne suve ei olnud midagi, kuid nüüd sai tüdruk aru, et nende ühiseltveedetud suvi oli kõigest nende loo algus.
Vastust enda öeldule tüdruk ei saanud. Selle asemel märkas ta aga kuti reaktsiooni ning neidise süda jättis löögi vahele. Korraga kahetses ta enda öeldut ning ta sulges nukralt enda silmad. 'Mida sa siis lootsid? Et ta ütleb seda vastu? Idioot', manitses neidise sisemus ning ta raputas mõttes pead.
Ilmselt ennustas ka Jason tüdruku tujulangust, sest juba peagi oli neidis õhku tõstetud ning tema naeratus venis taas laiemaks. Põiminud enda käed ümber slytherinlase kaela, et ta jumala eest ei kukuks, lasi koolivanem end noormehel diivanile viia ning sinna jõudnud, tundis neidis sooja diivanikatet enda selja all.
õhku ahmides sulges Samara enda silmad, ajades pea veidi tahapoole kaldu, et noormehel enda kaelale parem ligipääs tekitada.

Niimodi mõnda aega olles, liikusid tüdruku käed mehe seljal ringi, kuni ta tolle pluusiservast kinni võttis ning kutist veidi eemaldudes selle temalt üle pea tõmbas. "Sa oled väga meelierutav vaatepilt, Jason," lausus neidis sosinal, uppudes taaskord kuti silmadesse ning enda huuled slytherinlase omdele surudes. Kui see tunne, mida tüdruk antud hetkel tundis, ei olnud armastus, siis ei teadnud ka tema, mis tunne see täpsemalt olema peaks.