|
|
Post by Sophie Longshadow on Jun 11, 2015 23:45:21 GMT 3
Sophie pruunid silmad jälgisid kitsast jalgrada, mis kivist silla juurest künkast alla peksja pajuni ja sealt edasi keelatud metsa poole läks. Õues oli juba parajalt hämar, kuid mitte nii pime, et naisel oleks lisavalgust vaja, metsa taha loojumist ootama läinud päikese viimased kiired pakkusid õnneks veel nii palju valgust. Kuigi Sophie oli juba teist aastat Sigatüükas õpetaja ametis ja eemal enda põhitööst, milleks oli tagaotsitavate mustade võlurite tabamine, ei saanud naine veel lahti vanast harjumusest teha õhtul kooli ümber üks tiir ja kontrollida, et poleks kedagi luurel või valmis rünnakuks. Surmasööjate viimane rünnak koolile, mis oli ühtlasi viimane katse Mustal Isandal uuesti võimule tulla, polnud ju nii kaua aega tagasi ja ministeerium oli teadlik, et kuskil pimedas nurgas peidavad end veel surmasööjad, oodates enda isanda tagasitulekut või uue tõusu. Kalasaba punutist, mis algas peaaegu naise juuksepiirilt ja mis lõppes poole selja peal pisikese pintsliharjakesega, väljajäänud tumepruunid lokkis salgu kõrva taha lükanud, peatus auror Peksja Paju juures, hoides puuga täpselt parajat distantsi, et viimase oksad ei suudaks teda puudutada. Kooli ajal oli naine puuga mitu korda riidu läinud. Saapasäärest enda võlukepi võtnud, hoides seda igaks juhuks näppude vahel, et ta ootamatus olukorras halba seisu ei jääks, jäi naine Keelatud Metsa silmitsema, oodates kasvõi pisematki liikumist, mis sunniks teda enda võlukeppi kasutama. Eks aurorina on Sophie harjunud pideva ohuga ja lihtsalt ei suuda ilma selleta. Muidu tuulevaiksesse õhtusse tungis korraga kerge tuuleiil, mis lisaks üksikutele lehtedele pajul, pani liikuma ka naise seljas oleva eest lahtise tumeda riidest tuulejaki hõlmad, mis oli keskkohalt kummiga krookesse tõmmatud, olles nõnda rohkem kehasse, ja üksiku lahtise juuksesalgu naise peas. To Eric Ramiréz |
|
Eric Ramiréz
Personal 
Sigatüüka ravitseja || 23. aastane
Posts: 83
|
Post by Eric Ramiréz on Jun 12, 2015 7:24:57 GMT 3
Viimaks ometi suutis Eric enda lapse hooldusõiguse ainult endale taotleda ning olles selle üle vägagi õnnelik, suundus noormees Seapeasse, et seal natuke tuliviskit mekkida. Seda ta ka tegi ning pärast paari pitsi, mil kutt veel kusjuures vägagi kaine oli, naases ta Sigatüüka aladele, mõeldes koheselt, millal minna direktori juurde ning talle uudistest rääkida. Mehe tütar oli kõigest viiene, seega Sigatüükasse õppima ta veel ei sobinud, kuid sellegi poolest teadis Manuel, et enda tütre peab ta Sigatüükasse kaasa võtma. Londonis elas kutt üksinda ning ta külastas enda korterit niikuinii alles siis, kui oli vaheaeg.
Õrn vile huulil ning käed sügaval tumesiniste teksade taskus, seadis kutt enda sammud lossi suunas, kuid seisatas korraks, kui nägi, et temast vasakule poole jääv Peksja Paju on veidi rahutu. Hämaruses enda tumedaid silmi kissitanud, märkas kutt, et Paju pole sugugi üksi. Selle läheduses oli veel keegi ning nii palju, kui Eric aru sai, oli tegemist noore naisterahvaga. See kõik tundus kahtlane ning ohtlik, seega otsustas kutt natuke maad uurida.
Jõudnud Sophie selja taha ning saades viimaks naisele ka parema pilgu, tundis ta enda kolleegi ära. "Tere õhtust, Sophie," lausus ta mahedal toonil, silmad rõõmsalt naise poole helkimas.
|
|
|
|
Post by Sophie Longshadow on Jun 13, 2015 9:47:33 GMT 3
Sophie pruunid silmad jälgisid nii tähelepanelikult metsa, et ta unustas paariks sekundiks selja taha vaadata, magades nõnda maha ka Ericu saabumise. Võlukeppi näppude vahel keerutanud, jäi naine silmitsema metsaserval olevat tumedat kogu, mis võis kuuluda nii kaugelt vaadatuna ükskõik kellele või millele, kuid kuuldes mehe häält enda selja taha ja võpatas, mis järgnes, viis auror silmad üle õla mehele, kellega ta esimest aastat Sigatüükas koos töötab, kuid eelnevalt ministeeriumi kaudu teab. Mees on samuti auror. "Õhtust, Eric," sõnas naine vaikselt, pöörates pilgu tagasi metsale, kuid kogu, mida ta ennist jälgis, oli kadunud või ei suutnud naise silmad seda enam eristada. Ta hakkab vaikselt lohakaks muutuma ja seda ei saa Sophie endale lubada. Ta võib olla teist aastat küll õpetaja rollis, kuid see ei vabasta teda kohustusest kooli ja selle õpilasi kaitsta. Teised õpetajad võivad olla temast küll vanemad ja elukogenenumad, kuid naine on siiski auror, kes on pidanud piisavalt Surmasööjate ja teiste võlumaailma inimeste näol tegemist olevate õudustega toime tulema, et anda talle automaatselt paarkümmend aastat kogemust juurde. "Mis sind välja tõi?" küsis Sophie vaikselt, keerates end küljega mehe poole. Nii oli tal hea pilku peal hoida nii Ericul kui ka metsal.
|
|
Eric Ramiréz
Personal
Sigatüüka ravitseja || 23. aastane
Posts: 83
|
Post by Eric Ramiréz on Jun 13, 2015 11:15:25 GMT 3
Eric pööras korraks enda pilgu keelatud metsale ning jäi selle pimedaid puid silmitsema. Juba aegade ammusest saati oli see koht veidi noormeest hirmutanud, kuid sellegi poolest oli ta sunnitud paaril korral enda jalga sinna tõstma. Korra vist isegi kooli ajal, kui uudishimu oli temast võitu saanud ning ta oli vaevu eluga sealt pääsenud. Teised korrad oli ta metsa läinud vajalike ürtide leidmiseks, mida meditsiini eesmärgil kasutada. Siiski ei läinud kutt kunagi liialt sügavale vaid jäi alati võimalikult serva lähedale.
"Käisin Siganurmes. Oli vaja ühed sotid sirgeks seada, kuid asi läks õnneks. Ma olen ametlikult enda tütre ainuhooldaja," lausus Eric ning üle tema näo lävis uhkusepuhang. Viimaks hingas ta sügavalt sisse, mõeldes kogu sellele jamale, mida ta viimasel ajal üle elanud pidi. See hoor ei väärinud ühtki Ericu senti ega ka nende viieaastast tütart. "On mingeid uudiseid olnud? Tundub, et sa oled siin... valves," tundus Eric murelik, kui ta taaskord keelatud metsa poole piilus. See tundus rahulik nagu tavaliselt, kuid keegi ei teadnud, mida see endas tegelikult peitis.
|
|
|
|
Post by Sophie Longshadow on Jun 16, 2015 15:15:10 GMT 3
"Seda on tore kuulda," lausus Sophie vaikselt, hoides enda tumepruune silmi metsal, viies need seejärel Ericule. "Sinust saab hea isa," lisas naine õrnal naeratusel, keerutades korra võlukeppi sõrmede vahel, libistades selle siis tagasi saapasäärde. Aurorina oleks mehel olnud raskem pisitütrega tegeleda, aga nüüd kui ta on ravitseja, peaks olukord olema lihtne mõlema jaoks. Vähemalt pole mees pidevalt ohus. "Ei ole. Lihtsalt rutiinne jalutuskäik. Kuigi paju on täna natukene rahutum kui tavaliselt ja ka mets on valvsa olekuga. Või olen ma lihtsalt natukene paranoiline," sõnas Sophie õrna pearapitusega lõpus. Ta lihtsalt ei suuda ilma pideva ohu või tegutsemiseta olla, kuigi õppejõu kohale ei sundinud keegi teda. Talle tehti ainult pakkumine ja naine võttis selle vastu. Ei mingit kohustust või muud põhjust, miks ta peaks töö aurorina mõneks ajaks tahaplaanile panema.
|
|
Eric Ramiréz
Personal
Sigatüüka ravitseja || 23. aastane
Posts: 83
|
Post by Eric Ramiréz on Jun 17, 2015 8:20:33 GMT 3
Eric noogutas mõtlikult, kuid tema pilgust võis endiselt rahulolu välja lugeda. Pärast Sigatüüka lõpetamist oli kutt auroriks õppinud ning seejärel sellena ligi poolteist aastat ka töötanud, kuid selleks ajaks oli mehe pisitütar juba sündinud ning elas esialgu emaga. Mida rohkem Eric nägi, seda enam oli ta aru saanud, et see naine ei ole sobilik last kasvatama. Kuid nüüd, mil mees oli hakanud hooldusõigust taotlema, pidi ta enda tööst loobuma ning Sigatüüka ravitsejaameti vastu võtma. See ala oli aga olnud miski, mis oli mehele juba kooliajast meeldinud. Teiste eest hoolitsemine. "Sügiseti ongi nii," lausus mees, muutudes isegi tõsisemaks, kui ta enda tumedad silmad pimedale metsale viis. "Tema-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada on juba ammu surnud ning tema käsilased laialivalgunud. Ei usu, et midagi toimuma hakkab," üritas Eric olla optimistlik, kuid ka tema teadis, et midagi on siiski toimumas.
|
|
