Sigatsemas

[Emma-Lyne Wonderwood]

Taaskord oli kätte jõudnud reede õhtu, mil enamik õpilasi oli pärast pikki tunde kas puhketubadesse või siis Siganurme naelutatud. Ka Emma-Lyne oli just Siganurmest tulnud, kott Zonko pilapoe kaupa täis. See oli tütarlapse lemmikpood, kus ta alati koos Hufflepuffi poistega käis. Tema maja tüdrukud olid millegi pärast alati parajad memmekad ning seetõttu nad kas ei julgenud või ei tahtnud midagi põnevat korda saata. Kuid pisike hufflepufflane oli alati natuke teistsugune olnud. Juba lapsest saati oli ta koos naabripoistega puude otsas roninud, palli toksinud ja paar aastat tagasi garaažide taga esimesed suitsud järgi proovitud. Ta oli poisilik tüdruk, kes teadis, kuidas tuleb lõbutseda ning kuidas enda aega veeta nii, et igav ei oleks.

Tütarlaps oli väga lühikest kasvu ning kummalise välimusega. Ta kandis tumepruuni lillelist põlvedeni ulatuvat kleiti, paksemast materjalist põlvikuid ning pruune kirsade-laadseid saapaid. Neidise õlgadel asus must põlvedeni ulatuv mantel ning ümber kaela oli Hufflepuff'i värvides sall. Tüdruku ronkmustad juuksed olid kahte väga tugevasse patsi punutud ning uskuge mind - neidise peanahk valutas. Need olid lihtsalt ni pingul.

Jõudnud viimaks Keelatud Metsa juurde, kükitas tütarlaps selle servale maha ning lasi kotil maas peatuda. "It's showtime, baby," pomises tütarlaps, tumedad silmad rõõmsalt säramas. Leidnud kotist terve hunnik pauguteid ning hõbedase zippo, asus tütarlaps terve ploki pauguteid süütama. Õnneks oli neil piisavalt pikk süütenöör. Viimaks, kui kõik süütenöörid põlesid, viskas tütarlaps ploki pauguteid metsa serva alla ning jooksis ise samal ajal ühe suurema kivi taha peitu. Hoides käsi kõrvadel ning lai naeratus huulil, kuulis tütarlaps summutatult, kuidas metsa all väga valjult järsku 'pommitamiseks' hakkas. Sädemeid pildus siia-sinna, pikad viled ning paugud kostusid ilmselt lossini ning kusagil eemal tõusis ehmatav linnuparv kriisates taevalaotusesse. Terve metsaserv oli paksu suitsu täis, kuid Emma-Lyne, kes endiselt kivi taga kössitas, ainult itsitas selle peale.

[Ian L. Wolfe]

Ian oli koos enda majakaaslastega samuti Siganurmes käinud, olles õnnelik, et sai nendest neljast paksust kivist kooliseinast mõneks ajaks eemale. Talle meeldis Sigatüügas nii koolina kui ka majana, kuid vahel tundub hoone rõhuvana ja sellest oli raske pääseda. Ta võis minna küll metsa äärde või järve kallast mööda kõndida, kuid see oli siiski kool seal pool seina. Aga Siganurm oli hoopis teine maailm noormehe silmis. Pisikene külakene oli tihti palju huvitavam ja põnevam koht kui London, kus Ian on üles kasvanud ja kõik need 16 aastat elanud. Mingi hetk vahetas poiss küll linnaosa, kuid elu ja majad jäid ikka samaks. Eks Siganurme muudavad tüübi silmis huvitavaks ka seal elavad nõiad ja võlurid, kes on kohati ikka palju erinevad mugudest või Londonis elavatest võluritest ja nõidadest.
Rahuliku sammuga künkast alla Hagridi majakese poole kõndides peatus Ian korraga, kui kuulis esimesi pauke, mis tulid Keelatud Metsast. Kulmu kortsutanud, vaatas noormees korra ringi, märkamata ühtegi teist hingelist, olgu viimane kas inimese või mõne looma näol, keerates end metsa poole. Kuna paugud jätkusid oli Ianil lihtne neile järgneda, kuigi mida lähemale ta metsale jõudis, seda rohkem ta kuulis paukude taga kaja, mis muutsid viimaste leidmise keerulisemaks. Jaki sisemisest taskust enda võlukepi võtnud, hoidis Ian seda kindlalt sõrmede vahel, astudes puude vahele. Kui paugud lõppesid, peatus noormees, jäädes mõneks sekundiks ringi vaatama ja kuulatama. Märganud eemalt suitsu, võttis poiss suuna viimase poole. Kerge viipega kutsus Ian esile kerge tuule, mis hakkas suitsu laiali puhkuma, andes poisile võimaluse näha, kus ta on ja ka keegi on seal. Need paugud ja suits ei teki iseenesest, isegi mitte võlumaailmas.

[Emma-Lyne Wonderwood]

Emma-Lyne hoidis käsi suu ees ning kõõksus naerust hinge kinni hoides, ise samal ajal külma kivi enda seljaga soojendades. Oi, kui naljakas see tema jaoks oli. Paugutid ning muu säärane oli pisikesele hufflepufflasele juba ammu meeldinud ning maruvahva oli näha, kuidas inimesed ehmatasid. Ega ta sellele muidugi ei mõelnud, et keegi võis arvata, et surmasööjad on pimedusest tõusnud ning üritavad nüüd Sigatüügast vallutada. Neidis ei uskunud isegi sellesse, ta oli suhteliselt kindel, et See-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada on surnud ning tema tallaalused pagendusse kadunud. Kuid tüdrukul polnud muidugi aimugi...

Hufflepufflane keeras end veidi ning piilus üle kiviselja ja seda just siis, kui keegi metsa sisenes. Kes seda tegi, seda neidis aga ei seletanud. Mõni professor äkki? Ei, too tundus liialt noor selleks. Kuid miks mitte tallegi üks prank korraldada?
Sirutanud käe enda seljakoti suunas, sobras tütarlaps veidi seal ringi ning leidnud sealt pisikese paberist volditud linnu taolise asja, võttis tüdruk kätte võlukepi ning lausus lihtsa loitsu. Paberlind sööstis pika vile saatel õhku ning lendas otsejoones Ian'i juurde, hakates ümber tolle pea tiirutama, talle näkku vett pritsima ning tolle ümbrust jõleda haisuga hajutama. Taaskord surus Emma-Lyne käed enda suu vastu, et enda naerupurskeid summutada ning vajus kivi taha istuma. Viimaks ei suutnud ta enam - hufflepufflase käed vajusid murule ning tüdruk lasi kuuldele valju naeru.