|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 14:49:02 GMT 3
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 14:49:02 GMT 3
Samara oli lamanud terve päev teadvuseta üksikus palatis, omas voodis, keha sidemetes. Ta ei teadnud, mis päev olla võiks. Ta ei mäletanud, mis juhtunud oli. Kõik, mis ta mäletas oli Sectumsempra ja Grucio. Ta magas. Magas rahulikult ja sügavalt, keha valutamas.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 20:58:09 GMT 3
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 20:58:09 GMT 3
Lestat oli kuulnud kohutavast juhtumist ning kiirustas esimesel võimalusel haiglasse. Õnneks lasti ta sinna isegi sisse ja ta ootas, vaatas, muretses, istudes toolil voodi kõrval ning lõpuks ka magamist teeselnud. Ta ootas pingsalt, et tüdrukust mingeid paranemismärke ilmuks. Tal oli kohutav vaadata neidu sellises olukorras ning kui see oleks võimalik, oleks tal nägu kulmukortsutamisest juba väga kortsuline ja vananenud välimusega.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 22:20:36 GMT 3
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 22:20:36 GMT 3
Paari tunni pärast liigutas Samara end ning esimese asjana pidi ta enda kulmu kortsutama. Miks kuradi pärast tundis ta hetkel end nii aheldatuna? Ta keha valutas endiselt, kuid mitte enam nii hullult. Ta pööras aeglaselt enda pead, pikad ronkmustad juuksed padjal laiali laotatud. Ta avas enda silmad ning vaatas kergendunult Lestati, kui teda nägi. "Lestat," lausus tüdruk anuvalt ning piiksuvalt. Ta teadis, et noormees ei maga. Ta üritas end ajada veidike istukile, kuid sellest mõttest loobus ta peagi.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 22:25:35 GMT 3
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 22:25:35 GMT 3
Lestat avas kiiresti silmad ning vaatas Samarat, kelle kõrvale ta koheselt ka läks. "Sam!" sõnas ta rahulikult ning õnnelikult. Ta vaatas teda murest vabanenud näoga otsa ning naeratas. Seejärel suudles neiu laupa. "Oh, kuidas sa teaks, kuis ma muretsesin," sõnas ta paluva häälega. "Tahad ma kutsun õe, tahad valuvaigistit? Midagi?" küsis ta kiiresti, laskmata vahepeal tüdrukul rääkida ning eemaldus ta peast, et hingamisruumi anda.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 22:41:15 GMT 3
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 22:41:15 GMT 3
Samara naeratas leebelt, võttes noormehe käe enda kätte. Tal oli kahju, et noormees pidi teda sellisena nägema: rusutuna, haavatuna, meigita ning depressiivsena. Ta raputas kiirelt pead. "Minuga on kõik korras," lausus neiu napilt, ise noormehe hoolitsusest äärmiselt liigutatud olles. "Kus ma olen?" küsis ta alles nüüd ringi vaadates. Voodite järgi sai tüdruk aru, et ta on haiglas. "Kuidas ma üldse siia sain? Sina tõid?" päris ta seejärel, pöörates enda tänuliku pilgu noormehele. "Ning," ei suutnud tüdruk küsimata jätta. "Kuidas.. Miseriaga on?" neiu hääl muutus vaikselt, põlglikuks ning tema rohekad silmad tõmbusid tumedamaks.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 22:47:11 GMT 3
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 22:47:11 GMT 3
Lestat hoidis tugevalt Samara käest kinni. "Haiglas oled. Seda ma ei tea, kuidas sa siia said. Ma kuulsin, et sa siin oled ja tulin siia. Miseriaga on minu teada kõik korras," sõnas ta kergelt ilmet küsivaks muutes. "Mis temaga olema peaks?" ei saanud ta aru, mis Miserial viga peaks olema. Sam oli see, kes haiglas lebas, mitte Mis. Siis turgatas talle pähe, et ei teagi, miks Sam haiglas on, tagajutt on tal uurimata.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 23:08:30 GMT 3
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 23:08:30 GMT 3
Samara vaatas segaduses oleva ilme tekile, ise pinngsalt meenutades. "Sectumsempra.." pomises tütarlaps vaikselt. "Grucio.." oli järgmine, mis talle meelde tuli. "Me pidasime Miseriaga Keelatud Metsa juures duelli. Vean kihla, et minu vereloigud on endiselt seal lume sees," lausus tüdruk vaikselt, vaadates veidike hirmunult noormehele otsa.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 23:15:50 GMT 3
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 23:15:50 GMT 3
Lestati näoilme muutus hetkega kohutatuks ning hirmunuks. "Sa MIDA?!" ei saanud ta Sam'ist aru. "Kuidas sa midagi sellist teha võisid?!" ei mõistnud ta neidu lithsalt. Ta haaras oma peast ning langes põlvili maha, silmad tugevasti kokku surutud. See oli tema jaoks Samarast liiga mõtlematu ja egoistlik, teiste peale mitte mõtelda.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 23:33:46 GMT 3
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 23:33:46 GMT 3
Samara vaatas noormehe poole, näol haavunud ilme. "Mida mina tegin?" küsis tütarlaps, hääl valjemaks muutudes. "Tema saatis minu poole Sectumsempra! TEMA kasutas minu pool andestamatut needust. Poleks ma end kuidagimoodi kaitsnud, oleks ma surnud. Kas sa seda oleksidki tahtnud?!" küsis tütarlaps peaagu karjudes, silmad läikimas. Ta keeras enda pea teisele poole, vaadates alahuult närides aknast välja.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 23:38:22 GMT 3
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 23:38:22 GMT 3
"Sa võinuks mind kutsuda või lahkuda enne tüli teket," ei tõstnud Lestat pilku ning lausus vaikselt. Neiu surm oleks olnud viimane asi, mida ta tahtis. Ta ei julenud enam Samarale otsa vaadata. Mitte, kui ta nii vihane on. Lestatil oli ikka halb olla. Sam sellises olukorras. Ja seda Miseria pärast. Ta arvas temast veidi rohkemat, kui seda.
|
|
|
|
Haiglas
Dec 30, 2008 23:48:45 GMT 3
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 23:48:45 GMT 3
Samara turtsatas mõrult. "Ma ei taha sind segada asjadesse, mis sinusse ei puutu. Ma olen sind niigi tülitanud," lausus tüdruk vaikselt, kuid ta teadis, et noormees kuuleb teda. "Ja ma ei saanud lahkuda. Sa lahkud, kui sul vaenlasega asi sõneluseks läheb? Mul on oma väärikus ka. Tema alustas minu kallal loitsimist. Ma pidin end kaitsma. Ma niigi hoidsin end tagasi, et mitte talle haiget teha, sest ma olen koolivanem!" sõnas tüdruk väriseva häälega. Ta vihkas enda tiitlit rohkem, kui iial varem.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 0:23:28 GMT 3
Lestat oleks nutnud, kui ta oleks saanud. Ta langetas käed ning toetas pea madratsi küljele, silmad endiselt suletud. "Anna andeks, Sam, anna andeks..." sõnas ta väga kahetseva häälega, mis kergelt samuti värisema hakkas. Tal oli nii valus. Enne oli päev olnud meeldiv ja õnnelik, kuna ta oli kihlasõrmuse just kätte saanud. See kukkus välja veel paremini kui ta lootis. Hõbe, pealt laiem, keskele punaste rubiinidega süda kujutatud, sisse graveeritud Armastusega, Lestat. Kuid nõnda ei julgenud ta seda neiule näidata. Eriti, kui ta talle pahameelt valmistanud oli.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 0:30:57 GMT 3
Samara ohkas vaikselt ning pööras enda pilgu noormehele, kuivatades sidemes käeseljaga pisarad, mis tema silmadele tekkinud olid. "Pole viga," lausus tüdruk vaikselt, ise nukralt noormeest vaadates. Ta sai noormehest aru - too polnud harjunud selliste asjadega, et tüdruk võiks kellegagi lihtsalt kaklema minna. Samara oli pidevalt siiski rahulik naine olnud, kuid mingil ajal saab ka temal mõõt täis. "Pole viga," kordas tüdruk ning sirutas aeglaselt enda käe noormehe poole, et noormees sellest kinni võtaks.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 0:41:11 GMT 3
Lestat raputas pead. "On küll. Sa oled siin, see on juba viga," sõnas ta pead püsti tõstes ning viis pilgu Sam'i käele, millest vasaku käega haaras ja seda tugevalt ent õrnalt pigistas. Asetas selle oma põse vastu, justkui veendumaks selle olemasolus. Ta oli ikkagi nii kurb ja õnnetu. Masendunud, et ta oli lasknud sellel juhtuda.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 0:46:39 GMT 3
Samara neelatas nõrgalt, kuid siiski oli ta õnnelik, et noormees ta käe vastu võttis. Tüdruk hammustas tugevalt keelde, et mitte noormeest emmata ning nutma puhkeda, kuid siiski ei saanud ta eemale peletada pärljaid pisaraid, mis mööda tüdruku põski alla voolasid ning teki sisse kukkusid. "Aga ma olen elus ju," sosistas tütarlaps lause, mida oli ta noormehele nii paljusid kordi korutanud.
|
|
