Kupees.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat naeris seejärel Sandra kommentaari peale. "Kas ma peaksin siis teesklema, et ma jään igaveseks 18aastaseks?" küsis ta suure sarkasmiga ning hakkas laginal naerma. Ta ju jäi igaveseks nii nooreks, vähemalt välimuselt. "Tore. Sa ootad tulevikku," naeratas ta nüüd viisakalt. Tulevikku tuli vaadata. Minevikus ei saa elada. Selle õppis Lestat juba ammu ära.

[Sandra Wilson]

"Yldiselt oleks see soovitatav, sest enamus inimesi ju ei tea su vanust" muigas Sandra Lestati esimese lause peale. Teise lause peale ta aga turtsatas l6bustatult. See lause oli suhteliselt 6ige.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat muigas jätkuvalt ning noogutas seejärel ettepanegu peale. "Tõepoolest. Peangi teesklema. Oh seda õnne," lasus ta viimase lause eriti irooniliselt ning turtsatas.

[Sandra Wilson]

Sandra turtsatas samuti. "Noh, aga v2hemalt on paar inimest kelle juuresolekul sa ei pea teesklema." ytles ta 'lohutavalt'. mitte et selles midagi lohutavat oleks, kuna koolis oli ju tuhandeid 6pilasi, niiet nendest paarist ei olnud vist eriti kasu. "Kas sa siis teeksled koguaeg v?" tahtis ta j2rsku teada. "Noh, et muidu meeldiks sulle hoopis vait olla ja.. nostalgitseda?" lisas ta selgituseks, natuke murelikult muiates.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat hakkas taaskord naerma, kui oli Sandra ära kuulanud. "Muidugi mitte! Ma lihtsalt olen, ma ei teeskle. Arvatavasti ma olen lihtsalt nii ära harjunud sellega, et teeselda pole enam vaja. Pealgi, noorte seas on seda ka lihtsam teha. Tunned, et oled üks nendest," selgitas ta veidike, nüüd lihtsalt laialt muiates. Nostalgitsemiseks tal põhjust eriti ei olnud. Kui tahtis, võis ta vabalt igale poole minna. Kasvõi sealsamas kooli mõne aasta pärast uuesti käia.

[Sandra Wilson]

"Mu vanemad v6iksid ka sellised olla.. Kuigi vist ikka ei v6iks kyll, sest nad on seda yritanud" pomises Sandra, hoidudes silmi p88ritamast. Vanemad on vahest v2ga.. n6medad? kui nad yritavad nooruslikult k2ituda. "Igaljuhul on tore et sa 2ra oled harjund, see oleks vist natuke kahtlane kui sa k2ituksid nagu.. mu vanaema v6i vanaisa" ytles ta muigega.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat muigas ning noogutas, taaskord Sandraga nõustudes. "Samas, ma ei oskaks seda käituda, kuna, olenemata mu vanusest, ei ole mul selliseid kogemusi ju," lisas ta siis naerusui enda seisukohti avaldades.

[Sandra Wilson]

"Njaa.. ilmselt sul ei ole jah m2lu ja p6lvega probleeme" n6ustus Sandra. "Aga ikkagi, sa oled meist k6igist targem. Kas sulle meie.. lollused? n2rvidele ei k2i?" kysis ta kerge muigega.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat turtsatas naerma, kuna oli hoopis midagi muud selle alla mõtelnud. "Ma mõtlesin rohkem neid, mis kaasnevad vanaisaks olemisega, mitte vanamehega," sõnas ta laia muigega. "Mis lollused täpsemalt?" ei mõistnud ta hetkel mida täpselt Sandra sellega mõtles.

[Sandra Wilson]

Sandra muigas ning viis pilgu aknale. "noh.. me peaks võrreldes sinuga suhteliselt.. ei, täiesti lollid tunduma" selgitas ta oma lauset.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat noogutas seejärel aeglaselt, kui oli aru saanud, mida Sandra sellega mõtles. Kuid mitte väitega nõustumise märgiks. "Noh... Ma olen lihtsalt kogenud ning palju raamatuid lugenud. Ma olen harjunud sellega, et paljud ei tea selliseid asju nagu mina. Eriti, inimesi nende õiges tähenduses. Eriti kuulsaid. Kirjanikud pingutasid alati üle," sõnas ta ohke saatel.

[Sandra Wilson]

"Kirjanikud pingutasid alati üle? mismõttes?" tahtis Sandra täpsemalt teada mida Lestat selleall mõtles, viies pilgu Lestatile.

[Lestat Von Bloodworth]

"Otseses ikka," itsitas Lestat vaikselt korraks. "Nad idealiseerisid inimesi. Hitler oli tegelikult vahel palju viisakam. Kuigi diktatuur tuli tal päris hästi välja,"muigas ta endamisi.

[Sandra Wilson]

Sandra kortsutas kulmu. "Niiet sa tahad öelda et kirjanikud oleks pidanud Hitlerit paremas valguses näitama? et ta oli tegelikult täitsa viisakas inimene ja tappis ainult sellepärast et.. see on normaalne?" küsis Sandra, veidi sõjakamalt kui oli soovinud. Sõja teemad olid talle üldiselt huvipakkuvad, kuid samas ebameeldivad niiet ta vaidles nende üle heameelega ükskõik kui kaua.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat raputas pead. "Lihtsalt seda kunagi ei mainitud, et ta võõrustas siiski oma külalisi viisakalt ja pakkus neile alati kodust süüa," täpsustas ta enda vaateid. Tapmisega ei olnud ta mingil juhul päri.