Öösel

[Lestat Von Bloodworth]

"Kõigest huvitab, kas me oleme sarnased," lausus ta siis vabanduse oma pärimisele. "Ja oma pere jätsid maha?" küsis ta siis edasi nagu midagi poleks vahepeal olnud.

[Caspar P. Wilion]

Noormees kergitas uuesti kulme. Mis oli tollel poisil ühist temaga? Noormees vananes, polnud puhas vampiir ega muudki. Ainus mis neid tõesti sidus oli ehk võimete omamine ja himu vere järele.
"Ei jätnud, " lausus poiss ning vaatas uuesti korraks puid, mõeldes kui kiiresti ta nende tipujõuaks. "ma vist peaks täpsustama, et ma olen poolvampiir. " lausus poiss.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat üllatus. "Ja nad on su olemusega rahul? Nad on ka vampiirid?" huvitas noormeest veelgi enam. Temal muidugi sellega probleemi ei olnud, vanemad olid samasugused.

[Caspar P. Wilion]

Noormees muigas, nagu ülekuulamisel oleks. "Nad ei ole vampiirid, ja nad on harjunud sellega kes ma olen. Mind muuta ei saa, ja sellepärast on nad harjunud. " lausus poiss ning toetas ühe jala vastu puutüve.

[Lestat Von Bloodworth]

Huvitav, mõtles Lestat. "Kõlab nagu nad oleksid väga toredad," sõnas ta kergelt naeratades ning viis pilgu kaugustesse.

[Caspar P. Wilion]

Noormees naeratas kuuldes mis Lestat ütles, et tunduvad väga toredad. Ega poiss sellele vastu ei saanudki vaielda. Tema vanemad olid toredad.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat ei osanud enam midagi ütelda, kuna küsida ta ei tahtnud ja need olid ta ainukesed mõtted praegu. Nõnda ta hakkaski jalutama metsa sügavustesse.

[Caspar P. Wilion]

Noormees vaatas eemalduvat poissi ning ohkas ja hakkas uuesti lossi poole sammuma. Polnud temal vaja noormehelt küsimusi küsida. Olid need asjad ilmselged ilma selletagi.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat kergitas kulmu, kui Jas kooli poole sammus, kuid otsustas, et pole mõtet temale järgneda. Ta läks parem ämblike juurde.