Öösel

[Lestat Von Bloodworth]

Vajadused kutsusid ning Lestat läks metsa jahile. Õige pea leidis ta mingi looma ringi jooksmas, kelle ta üsna kiiresti maha murdis. Lõdvestunult jõi ta tema kaelast verd ning ohkas kergendunult. Esimene janu sai kustutatud. Oma mustade silmadega ringi vaadates ning soojust otsides luusis ta seal veel ringi.

[Caspar P. Wilion]

Jase tegi oma tavapärast ringkäiku samal ajal otsides toitu. Noormees oli küll tavaliselt see kes käis kaugemalt toitu otsimas kuid täna polnud tal viitsimist minna kaugele ja teades, et sellisel kella ajal kedagi inimestest metsas ei tohiks ringi luusida. Jalutas ta mööda metsa oodates mõnda olevust kes oli juba sellist nägu, et teda võiks ära süüa.

Äkitselt tundis ta aga kellegi lõhna, mis ei kuulnud loomale vaid kohe kindlasti teisele tema sarnasele. Lõhna poole suundudes leidis ta äkitselt noormehele kelle oli ta kohe kindlasti tabanud ringi luusimast ja toitu otsimast.

"Khmm... tere!" lausus noormees ning vaatas silmad vidukil poissi üritades tutvastada kes too võiks olla, tundes lõpuks ära slythernlase Lestati.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestast nuusutas õhku, kuhu oli üks sarnane lõhn lisandunud, kõrvad muutusid ärksaks ning ta pöördus hääle poole, mis teda kõnetas. "Tere," suutis ta viisakust säilitada, kuigi oli hetkel enesekontrolli üsna täielikult kaotanud. Mustade silmadega jõllitas ta teist inimest, kuid ei suutnud kedagi seal ära tunda.

[Lizzie Lovental]

Uniselt haigutades, kohendas Lizzie salli ümber enda kaela, et jahe ööõhk ei külmetaks teda. Ta ise ka ei saanud aru, mis pärast ta üldse välja tuli. Puhketoas oleks tal piisavat palju tegemist.. näiteks lugemine või lihtsalt.. olemine? Kuna pimedus oli ka ainuke asi mida ta ei kartnud, siis tundis ta ennast öösel üksinda väga vabalt. Taskutest hufflepuffi värvides kindad välja otsides, pistis ta need kätte ja jalutas vaikselt edasi, tuul tema punaseid juukseid sasimas.

Teisele poole järve jõudes, ohkas ta vaikselt ning vaatas pead kallutades sillerdavat vett. Ta pole siin kunagi käinud ja teised arvatavasti teda siia ei lubaks.. isegi mitte kellegi vanema juuresolekul. Ta oli lihtsalt liiga nõrk. Vaikselt suud endamisi maigutades, tundus talle nagu ta kuuleks kellegi vaikset jutupominat, kuid sundis ennast veenduma, et ta oli lihtsalt unine ja kujutas igasuguseid asju ette. Veelkord haigutanud, istus ta külmale rohule maha ja jäi jälle enda suurte pruunide silmadega vett vahtima.

[Caspar P. Wilion]

Poiss kergitas kulme ning vaatas poissi. See oli ütlemata arusaadav miks too teine noormees seal metsas oli. Ikka samadel põhjustel miks temagi, et leida toitu.
"Kas ainult minule tundub, või on siin läheduses kuskil inimene?" küsis Jase äkiliselt vaikust lõhkudes. Tal polnud see küll kavas, ta lihtsalt oleks soovinud teha noormehele mõne uratava häälitsuse ja siis kaduda metsa suurtesse arvarustesse kuid tundes inimese lõhna jäi noormees veel paigale.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat tõusis küürakil olekust püsti ning nuusutas õhku. Noormehe küsimusele ta veel ei vastanud, kuid hakkas liikuma suunda, kust imelik lõhn tuli. "See tundub ka minule.." vastas ta hoo pealt, kui juba peaaegu jooksis. Sülg hakkas kergelt suhu kogunema ning pupillid muutusid eriti välikseks.

[Caspar P. Wilion]

Jase vaatas poissile järgi, äkitselt mõistes mida too teha tahab. Noormees oli kahe vahel, joosta järgi ja peatada ta või lasta noormehel teha nii nagu ta soovib. 'ah ise teab kui jamadesse satub' ütles ta endale ning hakkas teises suunas kõndima, et leida mõni väiksem olevus kellega oma nälga kustuda.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat jooksis isegi enda kohta üsna kiiresti, kuid mõistus tuli enne koju, kui ta järvele üsna lähedale jõudis. Ta aeglustas sammu ning hingas sügavalt sisse, tunded selle komponente oma kopsus. Silmad pöörasid kohe õigesse kohta, kust tuli heli ning lõhn. "Lizzie?" vaatas ta hämmeldunult kogule otsa.

[Lizzie Lovental]

Lizzie hüppas püsti ja rabas koheselt peast kinni, sest see käis jubedalt ringi ning pööras ennast aeglaselt ringi, vaadates kulmi kergitades Lestatile otsa. ,,Oh.. tere.." ütles ta sobivaid sõnu lõpuks leides ja lasi käel pea juurest ära vajuda ning ta vaatas poissi ettevajunud juuste tagant.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat imestas kergelt omaette, et Lizzie teda näeb, kuid kõndis siis tema juurde. "Mida sa siin teed?" Ta peatus tüdrukust mõned meetrid eemal. "Praegusel ajal, öösel muidugi, on siin väga ohtlik. Hullem kui võimalus, et sa rõdult alla kukud," ta proovis seda öeldes muiet tagasi hoida, kuid lootis siis sellele, et Liz ei näe seda.

[Lizzie Lovental]

Lizzie surus hambad kokku ja kehitas õlgu, keerutades salli otsa ümber käe. ,,Aga pimedus on ainuke asi mida ma ei karda.." ütles ta natuke pettunult ja vaatas enda ette. Kuulnud Lestati lauset, turtsatas ta väga vaikselt ja tegi mossis grimassi,:,,Kas.. kas ma ei tohi siin olla?" küsis ta natuke jahmunult ja vaatas ringi.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat kergitas kulmu. "Kuid sa ütlesid, et sa ei karda ka pahandusi. Ja ma ütlesin sulle, praegusel ajal on siin väga ohtlik. Sa ei tea mis elukad kõik metsas elavad???" jättis ta teisele küsimusele vastamata, et teda ümber veenda lossi minema, enne kui midagi hullu veel juhtuda jõuab.

[Lizzie Lovental]

Lizzie noogutas vaikselt ja vaatas üle Lestati õla metsa poole. Ta ei saanud üldse aru mida Lestat mõtles.. Noh, kenataurid ei tule metsa aladelt kunagi välja. Nad vihkavad inimesi. Pilgu Lestatile tagasi libistanud, ei vastanud ta midagi vaid lihtsalt surus käed rusikatesse. Ta ei tahtnud talle kallale minna ega lüüa, muidugi ei teeks Lestatile üks tema löök mitte midagi. Sellest ei tuleks isegi sinikat... Hambad kokku surunud, vaatas Lizzie vaikselt enda ette.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat ei mõistnud, miks Lizzie ikka veel ei liikunud. "Kui sa arvad, et mina olen hirmutav, siis palun, lahku kohe, enne kui ma midagi jubedat teen." Ta vihkas tüdrukut hirmutada, kuid ta tõepoolest ei tahtnud, et ta siit enda otsa leiaks.

[Lizzie Lovental]

Lizzie hingas värisedes välja, vaadates nüüd taas Lestati poole :,,Aga ma ei arva enam nii.." ütles ta ausalt oma vastuse välja. ,,Ja .." Lizzie kallutas vaikselt pead. ,,Sa hirmutad mind ainult siis kui su silmad muutuvad punaseks.." ütles ta väriseval häälel. Jälle ilmusid tema silme ette needsamad Lestati punased silmad mis ballil hetkeks olid ..