|
|
Post by Jason Coleman on Dec 10, 2008 14:53:10 GMT 3
Väljas sadas tihedat lund, ning jäljed kattusid üsna kiirelt uue lumekihiga. Nick kes kandis Slytherini rüüd, ning üsna vaikselt vilistades edasi sammus oli võtnud oma sihiks peksja paju. Noormees tõmbas puu üksildus, ning see, et kõik teda kartsid. Võibolla seetõttu ta ka sinna täna välja jõudnud oli. Kapuutsi peast lükanud kattus poisi helepruun pealagi valge kihiga, mis õrnalt sulama hakkas. Nicholas seisis puu ees, ning vaatles tolle oksi, mis hetkel veel paigal püsisid. Ta pilk oli kindlalt puul kinni.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 10, 2008 15:13:21 GMT 3
"Miks sind paeluvad sellised üksildased kohad? Algul Huilgav Hurtsik, nüüd see. Ma imestan, et ma sind veel Astronoomia tornist leidnud pole," lausus Samara, kes ühe puu otsas, mis Pajust veidike kaugemal asus, istus. Ta pilk oli tõsine, kuid siiski võis tema silmist näha uudishimu. Tütarlapse pikad ronkmustad juuksed olid õrna lumekihiga kaetud, kui ta nõtkelt puu otsast alla ronis ning noormehest veidike eemal seisis, käed mantlitaskus.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 11, 2008 13:22:30 GMT 3
Noormees seisatas paigal pilku Samarale viimata, tüdruk ei olnud siiani suutnud taibata, et poiss kardab kõrgust, kuid armastab üksindust. ''Ja miks ma igalpool sind kohtan?'' Kergitas ta kiirelt kulmi. Nickile pakkus see tõepoolest huvi, kuid suuremat huvi, kui vaja polnud ei kavatsenud ta välja näidata. Noormehe pilk oli kinnitunud nüüdseks ärganud okstele, neid hoolikalt uurides.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 11, 2008 13:26:50 GMT 3
Samara vaatas mõtlikult noormehe selga ning peagi liikusid need puule ning ohkas vaikselt. "Ma olen koolivanem. Ma pean vaatama, et õpilased pahandustesse ei satuks," tõi tütarlaps vabanduseks oma tiitli. Tegelikult tahtis tütarlaps lihtsalt noormehe seltskonnas olla ning seda ainult sellepärast, et teda tõmbas noormehe salapärasus. Käed taskus ning selg sirge, ei sammunud tütarlaps enam ühtegi sammu, vaid silmitses taas nooruki selga, pilk tõsine ning mõnevõrra ka surnud.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 11, 2008 13:31:07 GMT 3
Alati, see tiitel käis poisi mõtetest juba läbi. Seda ta ka kuulis, ning sellepeale koheselt köhatas. Tegelikult arvas Nick ise juba eilsest saadik, et on suutnud külmetada, kuid kellegile kurta ei kavatsenud ta ammugi mitte. ''Mis on su tegelik põhjus Samara.'' Küsis ta otse, kui end ümber keeras, ning käsi taskutes kohendas. Ta silmad liikusid kiirelt Samarale, kes puuotsas istus, ning seepeale väristas Nick end kergelt. See oli siiski kõrgus, mida ta enam ei seedinud, kuid tunnistada Eddy ei kavatsenudki seda.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 11, 2008 13:34:22 GMT 3
Samara naeratas kergelt, pilk endiselt tuim ning klaasistunud. Nüüd vaatas ta noormehe selja asemel tema nägu ning peagi oli ta taas tõsine. See oli mõnevõrra kummaline, sest tavaliselt naeratas tüdruk palju, kuid nüüd oli ta justkui ümbervahetatud. "Mind paelub sinu.. Salapära. Sa oled Müstika, Nicholas," lausus tüdruk vaikselt, kuid piisavalt selgelt.
OT: Samara pole enam ammu puu otsas. 
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 11, 2008 13:38:00 GMT 3
Poiss kuulas teda hoolikalt, kuulnud vastust pidi ka tema muigama, kuigi seda välja ei näidanud. Nick armastas oma emotsioone hiljem omaette välja lasta. Näojooni rangelt kontrollinud astus ta sammukese koolipoole, kui käed seljataha viis. ''Ma ei räägi liigset, ja sa oled aus. Griff, või Huff seljuhul.'' Lausus ta kergelt taaskord turtsatades.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 11, 2008 13:43:15 GMT 3
Samara vaatas noormeest, näol märkamatu naeratusevari. "Olen Hufflepuffist," lausus tüdruk ning tema häälest ei oleks osanud aru saadagi, kas tüdruk on oma maja üle uhke või hoopiski häbeneb ta seda. "Sina oled slytherinlane, Nicholas. Üpriski erinev slytherinlane oma teistest majakaaslastest. Sa hoiad omaette, nagu ma aru saan," lausus tüdruk, langetades hetke pilgu lumele, mis maal oli. Peagi aga vaatas ta oma uudishimulike silmadega noormeest.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 11, 2008 15:10:13 GMT 3
Nick suunas enda silmad maha, ning mõtles hetke. ''Sulle tundub, nii sest sa pole mind teistega näinud.'' Lausus ta kiirelt, kui koolipoole aeglaselt jalutama hakkas. ''Sa pole kohanud mind, näiteks koos Arthuriga, siis olen ma ka sinuvastu jäine.'' Lausus ta vaikselt käsi kokku surudes, poisi näoilme ei öelnud midagi.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 11, 2008 15:29:38 GMT 3
Samara muigas endamisi. "Ma usun seda, jah. Siiski.. Majakaaslaste juuresolekul peab ju eputama," lausus tütarlaps vaikselt naerma hakates ning ohkas seejärel. Ta pilk kinnitus nüüd puule, kes ähvardavalt hetkeks oma lumiseid oksi raputas. Tütarlapse ilme muutus tõsiseks ning tal polnud enam õrna aimugi, kui kaugel Nick olla võib.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 11, 2008 15:35:03 GMT 3
Noormees jalutas kergelt muieldes edasi, ta ei keeranud silmi tagasi enne, kui ka ise lõpuks okste sahinat kuulis. Puud seejärel silmitsema jäänud surus poiss oma käed taskutesse. Veel ta lahkuda ei kavatsenud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 11, 2008 15:38:33 GMT 3
Samara ohkas kergelt ning astus paar sammu puule lähemale. Ta teadis, et puud ei tohi häirida, sellepärast ei teinud tütarlaps äkilisi liigutusi. Ta sammud olid aeglased ning väiksed, sest surma neiu saada küll ei tahtnud. Veel püsis puu vaikselt. "Mis saladusi sina endaga hoiad, Peksja Paju?" küsis tütarlaps vaikselt eikelleltki ning ohkas tõsise ilmega.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 14, 2008 21:37:40 GMT 3
Poiss vaatles teda üsna pikalt koolimaja seina vastas seistes, kuni lõpuks kaugemale sammuma hakkas, ning koolimaija sisenes.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 14, 2008 22:30:36 GMT 3
Samara ohkas vaikselt, pöörates pilgu maha. Siis aga pööras ta end ringi ning hakkas aeglaste sammudega kooli poole sammuma.
|
|
