|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 1, 2009 18:26:56 GMT 3
Lossist väljus Miseria, kes kandis seekord põlvedeni ulatuvat musta nahkmantlit. Jalas olid porised tossud ja tüdruku näoilme oli seekord seletamatu, nagu on olnud ka mitmetel kordadel. Pajuni jõudis ta aeglaste sammudega kuni lõpuks peatus puust mitu meetrit eemal, olles okste ulatusest piisavalt kaugel. Kuigi teda ennast ka ei huvitanud, kas puu hakkab märatsema või mitte. Ta saaks minema minna kui vaja. Pilgu keelatud metsa poole viies, kergitas ta korraks kulmu, tuletades meelde võitlust Samaraga. Sellest polnud möödunud poolteist nädalatki ja ikkagi kummitas mälus pilt tema koolivanemast kes oli verine ja lumehanged, mis olid tema verega koos. Hambad kokku surunud, libistas ta käed taskusse ja surus sõrmed ümber võlukepi, jäädes lihtsalt enda ette vaatama.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 1, 2009 18:32:05 GMT 3
Mööda üksikut kõnnirada kõndis Samara, seljas tema maani ulatuv nahkmantel, mille kapuuts pooleldi tema kaamet nägu kattis. Ta polnud morn. Ta oli õnnelikum, kui iial varem ning seda oli tüdruku läikivatest mürkrohelistest silmadest näha olgugi, et tema ilme oli tuim ning tõsine. Järsku tõstis neidis enda pilgu, isegi oskamata öelda, miks. Nähes Miseriat, tõmbusid tüdruku silmad pilukile. Ta ei kõndinud tema poole, vaid jätkas jalutamist mööda lumist kõnnirada, mis suure ringiga Pajule järjest lähemale läks. Talle meenus insitendid Lestatiga, kui nad olid tapnud Libahundi. See pani tüdrukut naeratama.
|
|
|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 1, 2009 18:34:18 GMT 3
Miseria tumepruunide silmade pilk eksles mõnda aega pajul kuid siis ta kuulis eemal krabinat ja pööras pea korraks sinnapoole. Nähes, et tegu on Samaraga, tema jaoks tähtsusetu isikuga, isegi siis kui ta koolivanem on, pööras ta tähelepanu puule, jäädes seda tühja näoga vaatama.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 1, 2009 18:43:59 GMT 3
Samara irvitas endamisi, valged hambad välkumas. Tüdruku keha oli endiseld sidemetes, kuid enam polnud asi nii hull, et haavad võiks lahti minna või midagi säärast. Ta ei kõndinud endiselt Miseria juurde, kuid Paju juurde ta samuti ei läinud. Ta uskus, et puuga madistamine ei mõjuks talle antud hetkel kuigi hästi.
|
|
|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 1, 2009 18:50:06 GMT 3
Tõmbleja, mõtles Miseria silmi pööritades ja pead raputades. Mida Samara siin tegi üldse? Tuli puud imetlema? Olgugi,et ta tegi sama ise. Lumi ümberringi oli jõudnud mõned päevad sulama hakata ning hanged olid väiksemad. Vaikselt kummardunud, võttis Miseria maast kivi ja loopis seda käes, mõeldes, kas visata paju poole või mitte.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 1, 2009 19:03:56 GMT 3
Samara vaatas tahest tahtmata uudishimust taas hetkeks Miseria poole ning nägi kivi ta käes. Ta kortsutas kulmu, kui tabas tüdruku mõtte ära. Aeglaselt kõndis ta neiuni, ketid pükstel kolisemas ning köhatas kurgu puhtaks. "Ma sinu asemel ei teeks seda, kui sa ei taha just kooli vara kinni plekkima hakata," sõnas tüdruk vaikselt, koolivanemalikult.
|
|
|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 1, 2009 19:08:30 GMT 3
Miseria pööras enda surnukahvatu näo Samara poole ja kergitas üllatunult kulmu. Isegi tema kohalolekut ei suutnud ta ära kannatada. ,,Ja sa üldse tead, mida ma teha tahan?" küsis ta kokkusurutud hammaste tagant. Talle ei meeldinud, kui keegi tuli tema juurde tarka panema. Vaikides jätkas ta kivikese loopimist.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 1, 2009 19:25:13 GMT 3
Samara turtsatas jäiselt, lõbutult. "See on ilmselge," lausus tüdruk silmi pööritades. "Ma pole loll. Sa kavatsed puud loopida sellega. Oi, kui lahe. Loobime kiviga puud," sõnas tüdruk sarkastiliselt.
|
|
|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 1, 2009 19:46:25 GMT 3
,,Oota, sa tuled jälle minuga tüli norima?" küsis ta tüdinult, välja tegemata mida Samara öelnud oli. Issand kui tüütu mõni olla sai! Hea meelega oleks ta praegu kivi Samarale vastu pead visanud ja rahulikult minema kõndinud, kuid ta tahtis , või ta oli rohkem huvitatud, mis nüüd juhtub. Järjekordne tüli ja võlukepi võitlus?
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 1, 2009 20:13:26 GMT 3
Samara irvitas vaikselt, silmad kivi puurimas. "Oh ei, ma lihtsalt räägin, et seda puud ei tohi kahjustada," lausus tütarlaps irvitades. "See puu on justkui Sigatüüka lemmikloom. Sul oleks hea, kui keegi sinu lemmikuid kividega loobiks?" päris Samara, käed sügavale taskutesse surutud.
|
|
|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 1, 2009 20:16:59 GMT 3
,,Ma pean sulle kurva uudise teatama, Samara," ütles Miseria ja pööras ennast Samara poole, vaadates tema poole, pilk sama külm ja kalk nagu tüdrukul oli olnud. ,,Mul pole lemmikloomi.." ütles ta vaikselt, huuled kõverdumas naeratuseks, mis tundus hoopis külm muie. Rahulikult jätkas ta kivikese loopimist.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 1, 2009 20:18:51 GMT 3
Samara irvitas kõveralt, paljastades enda veelgi täiuslikumad hambad, kui tal varem olnud oli. "Kas peksid need kõik kividega surnuks?" õrritas tüdruk Miseriat, käed rahulikult endiselt taskutes.
|
|
|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 1, 2009 20:22:28 GMT 3
Miseria kallutas pead korraks paremale. Üllaülla, mõtles ta natuke üllatunud olles kuid pööras pea taas sirgeks, paljastades samuti enda teravad lumivalged silmahambad, mis olid teravad ja välgatasid korraks.,,Ma pole sinusugune, kallike.." ütles ta rõhutades.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 1, 2009 20:33:21 GMT 3
Samara irvitas veelgi laiemini, kuid tema rohekad silmad tõmbusid tumedamaks. "Asoo," lausus tüdruk, surudes taskus olevad käed rusikasse. "Ja kas ma võiksin teada, milline ma siis olen? Tundub, et sa tead seda minust paremini, et oskad seda öelda," lausus tüdruk leebelt.
|
|
|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 1, 2009 20:36:37 GMT 3
,,Mm.. ikka oskan," ütles ta irvitades ja noogutas. ,,Käpiknukk, teiste poolt ära kasutatud..Aa.. ja ärgem unustagem.. sa kasutad ju teisi ise ka ära, eks?" küsis ta mesimagusal häälel. ,,Ei suuda uskuda, et mõned sind kadestama hakkavad?" tegi ta imestunud nägu. Pff, tema ei hakkaks kunagi kadestama teda! ,,Aa.. ja sina.. Huvitav.. kas sa käisid kellegile jubedalt pinda, et sind vampiiriks tehti?" küsis ta eemaloleval, uneleval häälel.
|
|
