Üksi.

[Samara Soul]

Mõtlikult istus Samara aknalaual Astronoomia tornis ning vaatas aknast välja. Tema pikad juuksed lehvisid õrnalt tuule käes ning tütarlapsel oli kananahk ihul. Tal oli aga ükskõik sellest. Ta pilk oli tõsine ning ilmselt poleks ta teinud teist nägu ka siis, kui keegi oleks praegu torni tulnud ja temaga ühinenud.

[Robert Davies]

Robert kõndis aeglaselt Astronoomi trepist ülesse, käed taskus ja avas siis ukse. ,,Hei Sam,'' sõnas poiss viisakalt, kui oli ringi vaadanud ja küsis siis: ,,Mis sa siin päris üksinda teed?'' Noormees kergitas kulmu ja jäi tüdrukut silmitsema.

[Samara Soul]

Samara heitis kiire pilgu Robertile, kuid peagi vaatas tütarlaps taas aknast välja. Tüdruk oli päevi masenduses olnud. "Tðau," sõnas tütarlaps vaikselt ning ohkas sügavalt. Kuulnud Ravenclaw'lase küsimust, kehitas tüdruk mõtlikult õlgu. "Istun ja mõtlen," lausus tütarlaps emotsioonideta. "Mis ise tuiad?" päris Huff peale seda noormehelt vastu.

[Robert Davies]

Robert kehitas õlgu ja vastas siis õrna muigega: ,,Silmitsen sind uudishimulikult, küsin küsimusi, vastan ja mõtlen. Ahjaa ma seisan kaa...'' Noormees muigas natukene laiemalt ja toetas ennast siis vastu seina, silmitsedes aknast välja. ,,Ja nüüd ma toetan ennast vastu seina ja vaatan õue. Põnev eks?'' küsis noormees irooniliselt ja pööritas silmi ja jäi taevast silmitsema.

[Samara Soul]

Samara vaatas Roberti poole ning turtsatas lõpuks. See turtsatus ei olnud aga irooniline, vaid lõbus. Samara polnud päevi naeratanud! "Ma ka istun ja hingan ja mõtlen, miks ma nii naiivne olen. Perse on istumisest valusaks jäänud," lausus tüdruk kerge muigega, kuid peagi oli ta taas tõsine ning vaatas aknast välja, justkui käiks väljas mingi vaatemäng.

[Robert Davies]

Robert naeratas ja sõnas siis: ,,Nooo sa ei pea ju istuma... Sa võid lamada, seista, kükitada, hüpata, tantsida jne. Võimalusi on palju.'' Noormees naeratas kavalalt ja lisas siis mõtlikult: ,,Kuigi sa jätad imeliku mulje, kui sa koolis ringi liigud hüpates või tantsides...'' Noormees silmitses mõtlikult maad ja ei öelnud rohkem midagi.

[Samara Soul]

Samara turtsatas taaskord. "Kui ma mööda kooli ringi roomaks, oleks vist normaalne vaatepilt?" sõnas tütarlaps kergelt muheledes. Ta pööras end aeglaselt ringi ning hüppas nõtkelt aknalaualt maha ning viskas end külmale kivipõrandale pikali. "Nii on parem. Mitte just kuigi pehme, kuid siiski parem," lausus koolivanem, vaadates nüüd kõrget lage.

[Robert Davies]

Noormees turtsatas ja kõndis tema juurde ning kükitas tüdruku ääres. ,,Võib-olla aga sa jääd niimoodi haigeks. Siis sa pead roomama mööda kooli tatise ninaga.'' Noormees raputas naeratades pead ja lisas siis: ,,Huvitav mis Filch (vms ) teeks...'' Noormees naeris vaikselt ja sulges silmad, naeratades laialt.

[Samara Soul]

Samara ohkas kergelt ning kallutas veidike pead, et paremini noormeest näha. "Ega ma päriselt ka ei hakka niimodi ringi roomama. Hetkel lihtsalt olen Astronoomia torni mopp," lausus tüdruk ning naeratas kergelt.

[Robert Davies]

Noormees pööritas silmi ja sõnas siis muigega: ,,Ma loodan, et sa nendesse riietesse liiga kiindunud pole. Sa pead need arvatavasti ära põletama peale tänast.'' Noormees naeratas ikka veel edasi, silmad suletud.

[Samara Soul]

"Miks?" küsis tütarlaps koheselt. "Need on kõigest veidike tolmused. Tolmu annab maha pesta," lausus tüdruk ükskõikselt käed pea alla pannes ning silmad sulgedes.

[Robert Davies]

Robert kehitas õlgu ja sõnas siis muigega: ,,Võimalik aga ma olen kasvanud peres, kus riideid tuleb kanda ainult korra elus ja siis ära vahetada.'' Noormees judistas ennast ja lisas siis selgituseks: ,,Mul on üks väike tüütu õde, kes on ilgem moehull.'' Noormees ohkas vaikselt ja sulges siis silmad.

[Samara Soul]

Samara muigas kergelt. "Uusrikkad.." pomises tütarlaps endamisi ning naeratas seepeale oma rohelised silmad avades. "Noh, mulle meeldivad mu riided. Ja ma ei viska neid mitte mingil juhul ära," lausus tütarlaps, kes oma metalistlike riietega suurepärane välja nägi.

[Robert Davies]

Robert pööritas silmi ja sõnas siis muigega: ,,Mina ei viska neid ära, mu õde viskab. Ainukene asi mis mu elus head on see, et ta ei käi Sigatüükas.'' Noormees naeratas õrnalt ja vaatas unistavalt kaugustesse.

[Samara Soul]

Samara kergitas õrnalt kulme. "Nüüd kannad sa samu riideid iga päev, sest õde pole siin?" küsis tütarlaps kerge turtsatusega ning ajas ed istukile, vaadates nüüd noormehega vastakuti.