|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 20:51:10 GMT 3
Samara vaatas kokkusurutud hammastega noormehele otsa, silmad süsimustaks tõmbunud. "Kuidas sa julged?" sisises tütarlaps ning virutas uue litaka pikki noormehe põske. "Kui sa midagi ei tea, siis ära räägi. Oled, jah, kibestunud oma õe surma pärast, kuid mina ei ole selles süüdi. Ela enda viha kellegi teise peal," lausus tüdruk mürgiselt, pilk noormehe silmi puurimas. Ta ei tundnud enam tõesti noormeest ära. Mis tal ometi oli? Samara vaatas abitult, kuidas noormees tema võlukepi eemale heitis. Ta ei julgenud enam liigutada. "Ma pole sind iial kartnud, miks ma nüüd peaksin, Jasper?" päris tüdruk vaikselt, kibedalt. Ta teadis, et noormees on vampiir, kuid ta oli kindel, et noormees ei teeks talle midagi. "Kahjuks ei saa sind tappa, kuid ole valvas, ühel heal hetkel löön ma su jäisesse südamesse vaia!" lausus tüdruk kindlalt. Ta ei suutnud end noormehe haardest vabastada - noormees oli liialt tugev. "Lase mind kohemaid lahti, Jasper!" sõnas tüdruk taas häält tõstes. Ta kuulis taas omaenese sõnu tornis vastu kajamas.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Jan 1, 2009 19:15:49 GMT 3
"Julgen ja kuidas veel, " urises noormees tüdrukule vastu. "Ma ei ütleks, et kibestunud vaid kättemaksu himus, ja mitte tema vaid sinu pärast. " Jase vaatas tüdrukut tuletades, endale meelde, et ta teeb seda kättemaksuks, kuid kas Lestat oli seda väärt? Oli. Noormees oli selles kindel. Noormees tegi seda sellejaoks, et lihtsat kättemaksta. "Sa oleksid pidanud mind kartma esimest hetkest, kui teadsid mis asi ma olen. " urises poiss ja lähenes tüdruku kaelale, tüdruk lõhas meeldivalt. Lausa suurepäraselt, "Sul pole mõttet karjuda, keegi ei kuule sind nii kui nii. Siin oleme sina ja mina. Lihtsalt. " lausus noormees ning lõi oma teravad hambad tüdruku kaela.
Veri voolas tüdruku kaelalt ning noormees tundis mõnu selle joomisest, kuid mida rohkem ta joonud oli, tundis ta ennast süüdi. Äkitselt noormees tõmbas ennast tüdrukust eemale ning eemaldus teise ruumi serva jälgides silmadega tüdrukut.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Jan 2, 2009 22:20:33 GMT 3
Lestat tundis, et miski kutsub teda astronoomia torni, kust ta Sam'i leida võis, kuid seekord ei olnud asi selles, midagi oli viga. Ku ita sinna jõudis, oli tal õigus. Ta vaatas hirmunud näoga Sam'ile ja Jase'le kordamööda otsa, ent nägi ka hambajälgi, mille järel ta kiiresti neiu juurde läks ja seal ka maandus. Ta teadis, et ei tohi lasta tal vampiiriks saada, mitte vähemalt Jasperisuguseks. Ta hakkas mehe kihvadest tulnud mürki kahest haavast välja imema ning sülitas selle maha, kuna see tekitas temas jälkust, teise vampiiri veri, eriti, et see tema naist mürgitada tahtis. Ta võis seda puhastust teha umbes minuti, kui ta tundis ainult Sam'i vere maitset. Seejärel ta lõpetas, kuna tollel niigi vähe oli verd alles, ning sulges haavad. "Oled sa omadega korras? Sam! Püsi teadvusel!" sõnas ta ärevalt, endiselt hirmuga segunenud näoga kallimat vaadata.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 3, 2009 0:43:49 GMT 3
Samara vaatas hirmunult Jasperile otsa ning siis ta tundis seda - tema kihvad tütarlapse kaelal. "Ei," pomises tüdruk vaikselt, kuid ta ei suutnud vastu panna. Ta oli liiga nõrk. Järgmine toimus väga kiiresti. Ta kuulis Lestati häält. See hõikas täna. "Lestat," pomises tüdruk ning naeratas nõrgalt, lastes tal tegutseda. Ta ei julgenud Jasperi poole vaadata. Ta ei julgenud teda vaadata. Ta süda puperda särevalt. Siiski tegi ta nii, nagu Lestat oli palunud - üritas olla teadvusel olgugi, et see oli raske. Ta oli kaotanud palju verd. Ta oli väsinud. Kõigest väsinud ning nõrk. "Minuga on kõik korras," ütles ta lause, mida ta oli noormehele iga päev lausunud. Ta naeratas nõrgalt ning asetas enda pea tema õlale, silmad suletuna.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Jan 3, 2009 4:31:05 GMT 3
Lestat võttis Samara enda käte vahele ja tõusis püsti ,heites Jase'le põlgliku pilgu. "Vihka mind, mitte inimesi, kes nii mulle kui sulle midagi tähendavad," sõnas ta külmalt ja läks tornist alla haiglatiiba, kus lasi Promfey'l natukene neidu verd siirdada, et too vastu peaks. Lestat oli terve see aeg Samara kõrval, hoidis ta kätt ja muretses. Kõige tähtsam oligi talle verd rohkem sisse saada, muidu oleksid tagajärjed väga ebameeldivad. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, kuna Sam sai vajaliku koguse verd tagasi oma süsteemi.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Jan 4, 2009 15:03:47 GMT 3
Jase vaatas tüdrukut ning Lestati ning nohises midagi ja... kadus. Noormees kadus pimedusse ning lõpatusse. Ta oli otsustanud kaduda igaveseks. Ta oli reetnud oma sõpra, inimest keda ta armastas, ta oli haiget teinud ja käitunud väga lollisti. Jase vaatas liueldes veel tagasi torni ja teadis, et Lestat on Sam'i kõrval. Igavesti.
Jase'ist ei kuulnud enam keegi kunagi midagi, ei tulnud ta tagasi, et lõpetada sigatüügas ega polnud keegi kunagi aurorite juures kuulnud tollest noormehes. Poisist keda peeti kõige Ravenclawi kõige targemaks. Ta lihtsalt kadus. Igaveseks.
|
|
