|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 29, 2008 20:59:09 GMT 3
Jase oli tagasi, juba mõnda aega oli. Noormees oli kurvem kui tavaliselt, sest kõik asjad olid läinud nii nagu nad olid ja ega ta ei saanud kedagi milleski süüdistada.
Poiss avas ukse ning astus ruumi sisse, kunagi oli leidnud ta siit Sam'i tolle slythiga ilastamas. See oli esimene kord, kui nad seal treppide peal olid... koos. Noormees ohkas ja käskis endal hakata parematest asjadest mõtlema, näiteks kuidas saada lõpu eksamid 'oivalisteks' kuid ikka jalutas mõttetesse Sam, kes nüüd oli kindlalt teise inimese oma.
Noormees jalutas akenani ja sirutas ennast kuud vaatama ja ohkas uuesti. Esimest korda ta vihkas mõtteid. Noormees sirutas käe ning see krõksus vastikult. Jase ohkas vaid uuesti ja silmitses kuud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 29, 2008 21:03:40 GMT 3
Samara kangestus, kui ta nägi, kes oli just torni sisenenud. Ta tuligi.. mõtles neidis endamisi ning kergitas end veidike nii, et valgusjuga tema kaamele näole langes. "Jase," pomises Samara vaikselt, pilk noormeest puurimas. Ta ajas end maast lahti, seistes nüüd seina vastas.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 31, 2008 19:00:43 GMT 3
Noormees ehmatas kui teda oli kõnetatud, aeglaselt keeras ta ümber ja märgates seina vastus seisvat Sami. Jase ei tahtnud tema kokku joosta, mis selles ka süüdi ei olnud, ei tahtnud poiss temaga kokku saada. Kuid nüüd seisid nad mõlemad ühes tornis kuid erinevates nurkades. Võib-olla oligi parem nii? mõtiskles noormees ning ütles siis vaikselt "Sam. " noormees raputas oma juukseid silme eest ära ning vaatas siis seina mis oli tüdruku kõrval. "Tahtsin öelda, et ma ei tule teie maja õnnistus peole, või õigemini soolaleivapeole. " lausus noormees ametlikult endiselt tüdruku silmi vältides.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 19:06:46 GMT 3
Samara tõmbas selja valvsalt sirgu ning vaatas väärikalt noormehele otsa. Ta lootis tervitussõnu. Mingeidki, kuid selle asemel kuulis ta, et noormees ei tule tema soolaleivapeole ning Sam ei uskunudki, et too tulnud oleks. "Ee," alustas tüdruk, pannes käed seljataha, et too tema kiiskavat kihlasõrmust ei näeks. "Sa tulid Sigatüükasse ainult selleks, et mulle seda öelda?" päris tüdruk tõsise ilmega noormehelt, silmis mõistmatu pilk.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 31, 2008 19:15:03 GMT 3
Noormees oli juba ennem mäganud, et tüdruku sõrmes midagi säras, kuid ei komenteerinud seda. Vabad inimesed, vaba maailm. Oli noormehe kaitse reaktsioon. Kuulnud mida tüdruk lausunud oli kergitas ta kulme. "Enda teades KÄIN ma endiselt Sigatüüka seitsmendas klassis ja hakkan seda kooli poole aasta pärast lõpetama. " vastas noormees veidi sapiselt. Ning köhatas, "Nii, et millal on pulme siis oodata?" küsis noormees vihjates sõrmusele.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 19:18:39 GMT 3
Samara vaatas noormehele otsa, olles üllatunud tema jäisusest. Noormees polnud kunagi varem tüdrukuga selline olnud, kuid muidugi ei hakanud tüdruk vabandust paluma ega midagi. Kuulnud tema küsimust pulmade kohta, tundis tüdruk, kuidas tal silme eest korraks mustaks läheb. Ta möödus kiirelt Jasperist, koperdades korraks enda saabaste otsa, ning jäi seejärel aknast välja vaatama, pilk kaugustesse viidud. "Järgmisel nädalavahetusel," sõnas tütarlaps vaikselt, julgemata noormehe poole vaadata. "Kust sa muidu.. tead, et ma abiellun?"
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 31, 2008 19:31:17 GMT 3
Noormees vihastus õrnalt, kuid ei näidanud seda välja. Mis ikkagi tema asi oli, et tüdruk keda tema armastab abiellub lihtsalt sellepärast, et ta on pimestatud tüübi rikusest, vampiirid koguvadki raha.
"Ah, et nii kiiresti. " lausus noormees külmalt ja lisas tüdruku küsimusele vastuseks "See, et ma olen poolvampiir ei tähenda seda, et mu reaktsioonid ja silmanägemine ei oleks samavõrdne päris vampiiridega. "
Noormees tõmbus tüdrukust eemale kui too talle liiga lähedale tuli, noormees oli kergelt öeldes veidike solvunud, õigemini pettunud tüdruku käitumises. "Mind hakas üks asi huvitama, " lausus noormees "millal kavatsesid sa mulle öelda, et sa temaga... koos oled? Juhul kui ma ise seda teada poleks saanud?"
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 19:38:02 GMT 3
Samara tundis, kuidas ta süda kloppima hakkab.. vihast. Ning kõige hullem oli see, et tüdruk teadis, et Jasperi kirjutatud kiri oli tal endiselt alles.. Päeviku vahel. Ta pööras end ringi ning vaatas talle otsa. "Minu ja sinu vahel polnud midagi!" sõnas tüdruk salvalt, pilk pimeduses noormehe silmi puurimas. "Ta suudab mulle pakkuda seda, mida ma olen igatsenud - igavest tingimusteta armastust," lausus tütarlaps pahaselt. Ta oli ðokeeritud Jase'i käitumisest. Ta ei tundnud noormeest ära ning õigupoolest polnud ta kunagi teadnud, kui palju ta noormehele tähendada võis. Sellepärast oligi Sam nüüd nõnda üllatunud. Kas tõesti läheb poisile see nii palju korda, kellega ning millal ta abiellub või koos on. "Ma olin koos Lestatiga kogu aeg koos. Me jagasime teineteise rõõme ning muresid. Ta oleks sulle isegi ühel päeval öelnud, et kui sa minu eest ei võitle, jääd sa must ilma," lausus tüdrik kimedalt ning vihaselt, silmad välkumas. "Nii, et ära hakka nüüd mind siin süüdistama, kui sul endal suva oli," lisas tüdruk lõppu, hääl vaibumas ning käed totralt enda kõrval rusikates rippumas.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 31, 2008 19:53:24 GMT 3
Noormees sundis ennast endiselt rahulik olema, mis sest, et tegelikult oleks ta läinud kohe kellegile kallale. Kuid ta hoidis ennast, 'nad pole seda väärt' korrutas noormees koguaeg endale mõtteis, et mitte tüdrukut hammustada, või kedagi teist või veel hullem midagi muud teha. Noormees puhus õhku suust välja, ning lausus siis võlts rahulikusega, endal hääl õrnalt värisemas "Või nii... Meie vahel ei olnud midagi. Mis asi ma sulle siis olin MÄNGUKANN? Lihtsalt puhas mäng? " . Kuulnud tüdruku väidet puhkes noormees sarkastiliselt ja teravalt naerma. "Ta suudab mulle pakkuda seda, mida olen igatsenud - igavesti tingimusteta armastust" tegi noormees tüdrukut järgi "Ise saad aru kui tobedalt see kõlas. Tead, et ta on noor sel ajal kui sina oled vana mutt, kui sina sured on tema heal juhul alles kolmekümnendates. Sest nagu ma aru ole saanud, ei taha ta sind muuta aga unustas ühe ASJA, sa vananed kiiremini kui tema. "
Noormees puhus ninasõõrmetest vihaselt õhku välja mis moodustus valgeks auruks. "Ah, et kogu aeg koos! Et siis, see oli tõesti lihtsalt mäng minu vastu? Või mis asi? Ühel päeval, mäletad, et ta kutsus sind enda juurde elama sel ajal kui me olime alguses! Kinkis auto, sel ajal kui meil mingisugust suhetki veel polnud alanud! Ühel päeval, siis kui ta sinust ära tüdineb? " Noormees vaatas vankumatult aknast välja ning siis rääkis kiiresti ning ennast kaitsvalt "Kui minul suva oli! Mina olin nõus olema sinu jaoks toeks kui Lizze suri! Sa lihtsalt eelistasid teda! Siis läksin ma nädalaks minema, ja kass läinud hiirtel pidu. Tead, et ma uskusin terve see nädal, kui ma matsin oma lihase õe ja nägin kuidas vanemad lõplikult lahku läksid, et sina oled mul olemas, ootad mind sigatüükas. Kuid tulles õhtul tagasi ja kuuldes uudist, petusin ma. Sinus. SINUS. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, nädal aega tagasi kirjutad kirja, et armastad mind ja siis jõuad juba kihluda! Teise inimesega! Või õigemini vampiiriga!"
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 20:03:57 GMT 3
Samara kuulas noormehe ära ning kui too oli lõpetanud, karjatas neiu: "Lõpeta!" Seejärel virutas ta noormehele lahtise käega vastu tema jahedat põske nii, et kogu torn kajas. Hufflepufflane asetas käed ehmunult suu ette ning taganes seinani, surudes end kõvasti vastu seda, pisarad mööda põske külmale kivipõrandale kukkumas. Ta oleks tahtnud lahkuda. Oleks tahtnud lahkuda ja enam mitte iialgi noormeest näha, kuid ta ei suutnud. Miski sundis teda paigale jääma.
Jasperi sõnad kumasid tütarlapse kõrvus pikka aega. Ta kuulis kogu noormehe moraali mitu korda uuesti ja uuesti enda mälusoppides. "Ma eksisin," lausus tüdruk sosinal, pilk maha pööratud. Ta ei julgenud enam noormehele otsa vaadata. "Ma ajasin segi armastuse ja meeldimise," lisas ta seejärel ning langetas aeglaselt käed suu eest kõrvale. "See oli viga. Me mõlemad kiirustasime liialt. Sa tead seda. See oli liig," lausus tüdruk, hääl taas tõustes. Ta pööras enda pilgu noormehele ning hingas sügavalt sisse. "Mul on juba omad plaanid ja mõtted, mida teha. Arvad, et ma ei tea, et Lestat ei vanane ja mina seda teen? Ma armastan teda ja tema armastab mind. Me ARMASTAME üksteist. Sina ei tea, mis on armastus," lausus tüdruk, ise üle terve keha värisedes. Ta kartis. Esimest korda kartis ta Jase'i. Esimest korda kartis ta vampiiri.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 31, 2008 20:13:16 GMT 3
Noormehele oli see löök, ootamatu. Ootamatu tüdrukult kellese oli ta tegelikult ikkagi kiindnud. Ta nägi kuidas tüdruk kardab. Kardab teda. Noormees hingas sisse ise hindavalt ruumi silmitsedes. 'Kui Lestat nii palus, siis saab ta selle' mõtles noormees õelalt tüdrukut kuid jäi veel kohale. Liigne kiirustamine on liiast. Noormees hakkas sarkastiliselt naerma, tüdruku jutt oli jabur. Ja ainus asi mida noormees ei mõistnud oli see, miks tüdruk ise sellest aru ei saanud. 'Armastus on pime' naeris noormees mõteis ning vastas sarkastiliselt tüdrukule, kui too oli väitnud, et tal on omad plaanid "Ja praegu ei kiirusta? Vabandage väga! Nalja koht!" Noormees astus sammu akna poole olles enam vähem sirgelt tüdruku vastus, ainult teisel pool ruumi. "Kas sa ise tead, mis asi on armastus?" küsis noormees ning silmitses hindavalt ruumi, kui siis kõik täiuslikult, oli noormehe arvamus. "Räägid, et mina ei tea mis asi on armastus. Kuid kas sa ise ikka tead? Poiss ostab sind autode, majade ning heade sõnadega ära, ja sina arvad, et see on armastus. Nii naiivne ikka ei oleks! Sa oled tal lihtsalt järjekordne mängukann!"
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 20:18:38 GMT 3
Samara raputas kiirelt pead, kui oli noormehe arvamusi kuulnud. Ta sundis end kangeks, külmaks ning ükskõikseks. "Arva mida tahad," sisises tütarlaps mürgiselt noormehele. "Mulle ei lähe karvavõrki korda, mida s i n a arvad. Sina, kes sa usud nii hästi, et tead, mis on armastus. Sittagi sa tead. Kui sa mind tõeliselt oleksid armastanud, sooviksid sa mulle parimat," lausus tüdruk, hoides end vaos, et mitte karjuma hakata. "See Juhtus. Juhtus. Ja ma arvasin, et te olete sõbrad ja nüüd räägid temast nii. Ma ei luba sulle seda lõbu," sõnas tüdruk salvavalt, käed endiselt rusikas.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 31, 2008 20:27:42 GMT 3
"Arvangi. " lausus poiss veendunult. "Mina ei tea, mis on armastus. Ja veel enam ei usu, et sina teaksid mis asi on armastus. Sest hetkel käitud sa nagu viimane jobu! Mis kuradi armastus! Kuidas ma saind sind üldse armastada kui sina ühel hetkel räägid üht ja teisel hetkel teist, valelik oled sa peale selle! Ja ma soovingi sulle paremat, sel näol, et sa ei teeks seda mida sa tegama hakkad. Aga mul on tunne, et m i n u sõnad ei loe midagi, vaid minu teod. " kaitses poiss ennast häält kõvendades ning plaanides täiusliku lähenemist, ta teadis mida ta teeb.. või siis mitte. Kuid alati polegi sel tähtsust.
"Sõbrad?" karjatas noormees üllatuslikult "Kust kuradi otsast olime me sõbrad. Me ei karanud üksteisele kallale sellepärast, et me teadsime, et see poleks kasulik. Me austasime üksteist kuid üritasime võimalikult vähe kokku puutuda. Ja sina sa nimedad seda sõpruseks! Ja muideks, s õ b r a d ei löö teiselt inimeselt tüdrukut üle."
Noormees hakkas aeglaselt kuid kindlalt tüdrukule lähemale minema, nii et tema sammud ruumis kajasid. Ta teadis, et tüdruk ei saanud põgeneda tema eest. Ta oli selle jaoks liiga tugev, liiga kiire ja parema reaktsiooniga. Noormehe süda tagus, polnud poiss sellise asjaga kunagi tegelenud. 'See on sinu heaks, Sam' tuletas noormees endale meelde, kui ta tüdrukule ligenes.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 20:37:01 GMT 3
Samara ristas enda hambad ning surus end tugevamalt vastu seina. Ta kuulas noormeest ning peagi manas ta näole külma ilme. "Ära aja sellist sitta mulle suust välja!" karjatas tütarlaps, hääl tornist vastu kajamas. "Järelikult sa ei armastanud mind iial. Sa ei hooli millestki. Pole kunagi hoolinud. Nüüd ma saan aru, et mitte sina ei eksinud minus, vaid mina sinus. Ma arvasin, et sa oled keegi puhas ja siiras inimene, kuid ma eksisin. Sa oled mats, närvihaige ning ma ei tea, mida kuradit sa minust tahad. Mida sa tahad, et ma teeks? Ma ei jäta iial Lestati maha. Ning meie vahel polnud midagi," tuletas Sam talle meelde. "Ma pole iial su tüdruk olnud. See, mis meie vahel oli, oli flirt.. semmimine, kuid mitte tüdruku-poisi suhe. Kui sa seda arvad, siis sa eksid," lausus tüdruk, kurk kuivaks muutumas.
Peagi nägi ta noormeest endale lähenemas ning tüdrukul hakkas äkitselt palav. Tema põsed kuumenesid ning tema jalad muutusid nõrgaks. "Ä-ära tule mulle lähemale," sõnas tüdruk vaikselt, silmad endiselt mürki pritsimas. Aeglaselt libistas tüdruk enda käe rüü alla, olles valmis sealt võlukepi välja võtma.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 31, 2008 20:43:59 GMT 3
"Ise ka mõistad mida sa räägid? Ühel hetkel üht, teisel hetkel teist. Kurat võtaks otsusta ise ära mida sa räägid! Lausa südant ajab pahaks see kuidas sa ühel hetkel räägid üht ja siis teist. Ise ei tea midagi, ja siis süüdistab teisi. Tead kelleks ma sind nimetaks? Mängijaks. Sa mängisid Elveniga, siis minuga ja nüüd Lestatiga! Hetkelist hakka või Lestatile kaasatundma, et ta sinu suguse mõrra endale majja tõi!" vihastas lõplikult noormees ja ligines tüdrukule. "Kardad?" küsis poiss naerdes ja lisas "Peaksidki. Kuid ära näe vaeva selle võlukeppiga, mind ei saa tappa. Mäletad?"
Poiss oli päris tüdruku juures ning tõmbas äkilise liigutusega tüdruku rüü alt võlukepp ja viskas selle eemale, samuti ka enda oma. "Nüüd oleme võrdsed või mis?" küsis noormees tüdrukult ja haaras temast tugevalt kinni, laskmata tal põgeneda.
|
|
