Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 13, 2008 13:26:06 GMT 3
3. Peatükk
Kodujooks
Kui jalad taas mõttele allusid, hakkas ta taaskord jooksma. Ta tahtis põgeneda, kuid seekord kaugemale. Nõnda ta ei pannudki kogu jõudu jooksmisele, vaid sõnade lausumisele. Paar lauset ning ta jalad muutusid nõrgaks, ta kukkus maha ning kaotas teadvuse.
Silmad avanesid, ta oli taas enda uues väikeses majas, oma toas, hetkel turvalisena. Ajanud end istukile, tõi ta kuuldavalt sügava ja vabastava ohke. Küll aga jõudis talle kohale, et ta oli ängistatud, surutud pimedusse, üksindusse. Polnud hingesugulast, polnud kodukohta, polnud plaani B. Pauline tundis end liiga vanana selle noore keha jaoks. Äkitselt märkas ta, et plaat on mängimise lõpetanud. Ta ajas end voodist püsti ning kaotas hetkeks tasakaalu. Natuke ühel kohal seisnud, suutis ta taas muusikakeskuseni kõndida, et see korduse peale ning uuesti mängima panna. Seejärel otsustas ta asjade üle korralikult mõtelda. Vinnanud end taas voodisse, sättis ta padjad mõnusalt seljatoeks ning sulges silmad, et keskenduda. Nõndaks.
SEE oli seal... Kuid mida ma õigupoolest otsisin? Kas ma mitte ei tahtnudki seda? Oli ikka mu eesmärk minna puhkama? Mida tema sealt tahtis? Miks mu FANTAASIAmaailm on vallutatud? Kas loogikareeglid kehtivad ka teistpoolsusele? Miks see kõik nii keeruline on? Okei, okei. Aitab küsimustest. Nüüd aga vastused. Jah, ma läksin sinna puhkama... Enda meelest vähemalt. Kuid mida ma lootsin? Ma ju teadsin, et midagi taolist ootab ees, teadsin. Ometi oli seda valus näha. Tunnistada, et ma olen siin täiesti üksinda... Ei! Ma ei taha seda nii! Ei taha! Ma pole nõus kannatama.. Mul pole kolmandik elustki möödas, kuid ma näen ainult kannatust. See pole mu soovitud tulevik, ei, ei ole. Mul on õigus valida. Ja ma valin kiire lõpu, mitte igavese kannatuse. Kuid kas ma julgen seda ka päriselt teha? Pean julgema. Eesmärk annab mulle jõudu. Annab.. annab......
Ja ta jäi magama.
Ärgates oli ärev. Ta teadis, mis teha tuleb. Kell vasakul öökapil näitas nelja päeval. Tüdruk oli kõigest poolteist tundi maganud. Plaat mängis jätkuvalt. See rahustas veidi. Ta koondas taas oma mõtted. Hing oli veidi hirmunud, kuid valmis, julge. Ta sättis padjad taas normaalselt ning asetas pea neile. Sulgenud silmad ja midagi podisenud lebas ta keha taas elutult voodist. Ta võis tunda temperatuuri laskumist.
Plaks. Ta seisis taas oma endise, õige maja ees. Adrenaliini oli alles nüüd veres tunda ja see pani ta õhetama. Kuid mõttejõud oli piiritu ning ta suutis südame rindu võtta, seades sammud taas tuttava, kuid võõra maja poole. Ukselävel ta peatus ning mõne hetke pärast koputas ta valjult puidule. Reflekselt astus ta uksest paar sammu tahapoole ning ootas ukse avanemist. Möödusid paar sekundit, veel samapalju. Minut, teinegi. See pani Paulinet kulmu kortsutama. Ta astus taas paar sammu ette ning seekord vajutas lingile. Vaikust katkestas kerge kolin majast, mis tekitas tüdrukus hirmu. Ta astus taaskord paar sammu tagasi. Seekord uks avanes. Reageerib ainult sissetungile?? läbisid tüdruku mõtteid. Kuid see.. see MISKI seisis taas ukseavas. Aga Pauline oli valmistunud. Pilgul lasi ta aga küll kiiresti esimesel võimalusel langeda. Vaatepilt polnud sellegipoolest ilus. Tahtmata, jooksis üks pisar mööda tüdruku põske alla. Ta kuulis lühikese aja möödudes üht mühatust. See sundis taaskord teda pilku tõstma. Mida ta ka tegi. Ühtäkki, kui ta seda kuju lähedamalt vaatas, ei näinud see enam nii kohutav välja. Perspektiiv oli muutunud. Ta ei kartnud enam. Vaatepildis puutus kohutavus. Lõhn tungis tüdruku ninasse. Midagi selles oli tuttavat, mis sundis seda aina rohkem tundma. Teisalt oli see aga midagi peletavat. Pauline ei suutnud mõista, kuidas saab üks lõhn nõnda mõjukas olla. Järsku oli ta hirm kadunud. Ta jõllitas enda ees olevat... asja.. olendit. See tundus veidi häiritud olevat ning nihkus ukseavast kõrvale, tehes möödumiseks ruumi. Tüdruk mõistis vihjet ning sammus nagu oma koju sisse. Kõik oli samasugune. Äratundmisrõõm valdas teda. Olend oli sulgenud ukse ning see ehmatas Paulinet, kes vaikusega üsna kiiresti ära harjus. Ta nihkus olendi järgi elutuppa, kus diivanil istet võttis ning laualt enda eest teetassi järele ulatus. Vaikus oli piinlik. Olend istus tüdruku vastas ja jõllitas nüüd teda. Lapse nägu lõi muigele, kuna talle meenud tuntud muinasjutt „Alice imedemaal“, mis oli hetkel tema olukorrale üsna sarnane. Kuid siiski ei saanud ta sotti, miks oli koletis ta ees nõnda tuttav? Nõnda rahulik ja... hoolitsev? Ta rüüpas lonksu teest, mis oli tema üllatuseks mõnusalt jahtunud. Maitse oli tuttav. Meenutas midagi.. midagi, mida ta polnud kaua aega saanud, kuid siiski oli meelde jäänud. See ängistas teda, et ta ei suutnud juhtnööre kokku viia. Kuhugi pidi see ju viima. Kui ta pilgu joogilt tõstis, nägi ta midagi kahtlast. Võib-olla viirastust, võib-olla mitte. Kuid sellest aitas. Väike ’klikk’ käis tal peas ära ja ta jäi suu ammuli elukat jõllitama, suutmata uskuda oma mõistust, aju, tööd, tulemust.
Kodujooks
Kui jalad taas mõttele allusid, hakkas ta taaskord jooksma. Ta tahtis põgeneda, kuid seekord kaugemale. Nõnda ta ei pannudki kogu jõudu jooksmisele, vaid sõnade lausumisele. Paar lauset ning ta jalad muutusid nõrgaks, ta kukkus maha ning kaotas teadvuse.
Silmad avanesid, ta oli taas enda uues väikeses majas, oma toas, hetkel turvalisena. Ajanud end istukile, tõi ta kuuldavalt sügava ja vabastava ohke. Küll aga jõudis talle kohale, et ta oli ängistatud, surutud pimedusse, üksindusse. Polnud hingesugulast, polnud kodukohta, polnud plaani B. Pauline tundis end liiga vanana selle noore keha jaoks. Äkitselt märkas ta, et plaat on mängimise lõpetanud. Ta ajas end voodist püsti ning kaotas hetkeks tasakaalu. Natuke ühel kohal seisnud, suutis ta taas muusikakeskuseni kõndida, et see korduse peale ning uuesti mängima panna. Seejärel otsustas ta asjade üle korralikult mõtelda. Vinnanud end taas voodisse, sättis ta padjad mõnusalt seljatoeks ning sulges silmad, et keskenduda. Nõndaks.
SEE oli seal... Kuid mida ma õigupoolest otsisin? Kas ma mitte ei tahtnudki seda? Oli ikka mu eesmärk minna puhkama? Mida tema sealt tahtis? Miks mu FANTAASIAmaailm on vallutatud? Kas loogikareeglid kehtivad ka teistpoolsusele? Miks see kõik nii keeruline on? Okei, okei. Aitab küsimustest. Nüüd aga vastused. Jah, ma läksin sinna puhkama... Enda meelest vähemalt. Kuid mida ma lootsin? Ma ju teadsin, et midagi taolist ootab ees, teadsin. Ometi oli seda valus näha. Tunnistada, et ma olen siin täiesti üksinda... Ei! Ma ei taha seda nii! Ei taha! Ma pole nõus kannatama.. Mul pole kolmandik elustki möödas, kuid ma näen ainult kannatust. See pole mu soovitud tulevik, ei, ei ole. Mul on õigus valida. Ja ma valin kiire lõpu, mitte igavese kannatuse. Kuid kas ma julgen seda ka päriselt teha? Pean julgema. Eesmärk annab mulle jõudu. Annab.. annab......
Ja ta jäi magama.
Ärgates oli ärev. Ta teadis, mis teha tuleb. Kell vasakul öökapil näitas nelja päeval. Tüdruk oli kõigest poolteist tundi maganud. Plaat mängis jätkuvalt. See rahustas veidi. Ta koondas taas oma mõtted. Hing oli veidi hirmunud, kuid valmis, julge. Ta sättis padjad taas normaalselt ning asetas pea neile. Sulgenud silmad ja midagi podisenud lebas ta keha taas elutult voodist. Ta võis tunda temperatuuri laskumist.
Plaks. Ta seisis taas oma endise, õige maja ees. Adrenaliini oli alles nüüd veres tunda ja see pani ta õhetama. Kuid mõttejõud oli piiritu ning ta suutis südame rindu võtta, seades sammud taas tuttava, kuid võõra maja poole. Ukselävel ta peatus ning mõne hetke pärast koputas ta valjult puidule. Reflekselt astus ta uksest paar sammu tahapoole ning ootas ukse avanemist. Möödusid paar sekundit, veel samapalju. Minut, teinegi. See pani Paulinet kulmu kortsutama. Ta astus taas paar sammu ette ning seekord vajutas lingile. Vaikust katkestas kerge kolin majast, mis tekitas tüdrukus hirmu. Ta astus taaskord paar sammu tagasi. Seekord uks avanes. Reageerib ainult sissetungile?? läbisid tüdruku mõtteid. Kuid see.. see MISKI seisis taas ukseavas. Aga Pauline oli valmistunud. Pilgul lasi ta aga küll kiiresti esimesel võimalusel langeda. Vaatepilt polnud sellegipoolest ilus. Tahtmata, jooksis üks pisar mööda tüdruku põske alla. Ta kuulis lühikese aja möödudes üht mühatust. See sundis taaskord teda pilku tõstma. Mida ta ka tegi. Ühtäkki, kui ta seda kuju lähedamalt vaatas, ei näinud see enam nii kohutav välja. Perspektiiv oli muutunud. Ta ei kartnud enam. Vaatepildis puutus kohutavus. Lõhn tungis tüdruku ninasse. Midagi selles oli tuttavat, mis sundis seda aina rohkem tundma. Teisalt oli see aga midagi peletavat. Pauline ei suutnud mõista, kuidas saab üks lõhn nõnda mõjukas olla. Järsku oli ta hirm kadunud. Ta jõllitas enda ees olevat... asja.. olendit. See tundus veidi häiritud olevat ning nihkus ukseavast kõrvale, tehes möödumiseks ruumi. Tüdruk mõistis vihjet ning sammus nagu oma koju sisse. Kõik oli samasugune. Äratundmisrõõm valdas teda. Olend oli sulgenud ukse ning see ehmatas Paulinet, kes vaikusega üsna kiiresti ära harjus. Ta nihkus olendi järgi elutuppa, kus diivanil istet võttis ning laualt enda eest teetassi järele ulatus. Vaikus oli piinlik. Olend istus tüdruku vastas ja jõllitas nüüd teda. Lapse nägu lõi muigele, kuna talle meenud tuntud muinasjutt „Alice imedemaal“, mis oli hetkel tema olukorrale üsna sarnane. Kuid siiski ei saanud ta sotti, miks oli koletis ta ees nõnda tuttav? Nõnda rahulik ja... hoolitsev? Ta rüüpas lonksu teest, mis oli tema üllatuseks mõnusalt jahtunud. Maitse oli tuttav. Meenutas midagi.. midagi, mida ta polnud kaua aega saanud, kuid siiski oli meelde jäänud. See ängistas teda, et ta ei suutnud juhtnööre kokku viia. Kuhugi pidi see ju viima. Kui ta pilgu joogilt tõstis, nägi ta midagi kahtlast. Võib-olla viirastust, võib-olla mitte. Kuid sellest aitas. Väike ’klikk’ käis tal peas ära ja ta jäi suu ammuli elukat jõllitama, suutmata uskuda oma mõistust, aju, tööd, tulemust.
