Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 13, 2008 0:47:45 GMT 3
et siis. ma ei tea. mõtlesin natuke enterntainmenti teha. see pole tegelikult järjekas. postitan peatükkide kaupa 
Mida on karta ühel suurlinnas elaval kümnaastasel plikatirtsul? Kui sa oled ameeriklane, vastaksid vähimagi kõhkluseta – kollid. Nad petuvad igal pool – kapis, voodi all, unenägudes, su mõtteis. Kui sa oleksid venelane, vastaksid pärast pisikest mõttepausi – ehk saab paari aasta pärast tubakas ja alkohol otsa. Kuid see lugu pole mõeldud ei venelastele ega jänkidele, ega nõrganärvilistele. Reaalses maailmas on kümnaastastel hullemad hirmud, kui olematud probleemid.
1. Peatükk[/b]
Sissejuhatus luupainajaisse
Küsimus painas väikest Paulinet juba kaua. Paari aasta eest, kui ta ema suri, oli paratamatu tulema teadmine, et nad peavad peatselt ära kolima suurest majast äärelinnas. Kahjuks või õnneks venis asi nõnda pikaks, et kartus jõudis tüdruku hinges väga sügavale pugeda.
Esmalt ei tundunud mõte kuigi halb. Saaks tsiviliseeritumasse kohta, uusi sõpru, uue elugi ehk. Kuid mida edasi aeg läks, seda rohkem hakkas Pauline kartma, et tema minevik jälitab teda. Isa ei mõistnud õnneks midagi. Jah. Aastatepikkune harjutamine oli teinud temast lausa meisterliku tunnetevarjaja.
Aeg sundis takka. Oligi aeg asju pakkima hakata. Tüdrukul ei olnud palju asja kaasa võtta. Kõigest... midagi. Ta oli lubanud isale otsast peale alustada. Kõik asjad aga seondusid tal millegi valusaga, südantrebiva faktiga – ta ema oli surnud. Parem oli ta üldse unustada.
Veok sõitis maja ette ümber väikese dekoratiivse puu hoone ees. Pauline jooksis oma punaste pidukingadega ja põlvini kleidiga isa juurde, proovides võimalikult väikseid samme võtta, et teda abistada ja teadet edasi anda. Jõudnud mehe magamistuppa, suutis ta koperdada ukse ette tõstetud väikese koti otsa. Refleksid toimisid ning ta suutis käed kiiresti ette panna. Neile toetudes tõusis ta hetke pärast püsti ning naeratas vastupandamatult armsa naeratusega. Seejärel tõttas ta isa juurde. „Auto on kohal,“ lausus ta siis oma sõnumi.
„Jah, kullake, võid oma asjad võtta ja sinna viia.“ Isa hääl oli nii abivalmis ja hooliv tol hetkel. Pauline noogutas Rogerile ning pööras ringi, hakates minema sammuma, kui ta pidi tegema järsu peatuse ja taaskord süütu näoga isa silmitsema.
„Mul pole midagi viia,“ sõnas ta vabandavalt. Isa pilk kinnitus hetkeks tütrele ning vaatas teda veidi üllatunult, kuni tal tuli meelde oma nägu kontrollida.
„Sel juhul võid võtta ukse eest minu asjad ja need sinna viia,“ tähendas ta asjalikul häälel ning noogutas ukse ees seisvatele väikestele pampudele, mille otsa tüdruk äsja koperdanud oli. Pauline naeratas pingutatult ja sammus vaikselt ukseni, kust kaks väikest kotikest kaenlasse võttis ning nendega alla läks. Roger pööras taaskord end akna poole, jäädes siseõud hetkeks silmitsema. Seni hell ja hüvastijättev nägu muutus hetkega õelaks naeratuseks, kui ta pea vasakule, uksest eemale pööras. „Kõigest paar aastat veel, kallis.“
[/color]
et jah, ma ei pea edasi postitama, kui ei taha
Mida on karta ühel suurlinnas elaval kümnaastasel plikatirtsul? Kui sa oled ameeriklane, vastaksid vähimagi kõhkluseta – kollid. Nad petuvad igal pool – kapis, voodi all, unenägudes, su mõtteis. Kui sa oleksid venelane, vastaksid pärast pisikest mõttepausi – ehk saab paari aasta pärast tubakas ja alkohol otsa. Kuid see lugu pole mõeldud ei venelastele ega jänkidele, ega nõrganärvilistele. Reaalses maailmas on kümnaastastel hullemad hirmud, kui olematud probleemid.
1. Peatükk[/b]
Sissejuhatus luupainajaisse
Küsimus painas väikest Paulinet juba kaua. Paari aasta eest, kui ta ema suri, oli paratamatu tulema teadmine, et nad peavad peatselt ära kolima suurest majast äärelinnas. Kahjuks või õnneks venis asi nõnda pikaks, et kartus jõudis tüdruku hinges väga sügavale pugeda.
Esmalt ei tundunud mõte kuigi halb. Saaks tsiviliseeritumasse kohta, uusi sõpru, uue elugi ehk. Kuid mida edasi aeg läks, seda rohkem hakkas Pauline kartma, et tema minevik jälitab teda. Isa ei mõistnud õnneks midagi. Jah. Aastatepikkune harjutamine oli teinud temast lausa meisterliku tunnetevarjaja.
Aeg sundis takka. Oligi aeg asju pakkima hakata. Tüdrukul ei olnud palju asja kaasa võtta. Kõigest... midagi. Ta oli lubanud isale otsast peale alustada. Kõik asjad aga seondusid tal millegi valusaga, südantrebiva faktiga – ta ema oli surnud. Parem oli ta üldse unustada.
Veok sõitis maja ette ümber väikese dekoratiivse puu hoone ees. Pauline jooksis oma punaste pidukingadega ja põlvini kleidiga isa juurde, proovides võimalikult väikseid samme võtta, et teda abistada ja teadet edasi anda. Jõudnud mehe magamistuppa, suutis ta koperdada ukse ette tõstetud väikese koti otsa. Refleksid toimisid ning ta suutis käed kiiresti ette panna. Neile toetudes tõusis ta hetke pärast püsti ning naeratas vastupandamatult armsa naeratusega. Seejärel tõttas ta isa juurde. „Auto on kohal,“ lausus ta siis oma sõnumi.
„Jah, kullake, võid oma asjad võtta ja sinna viia.“ Isa hääl oli nii abivalmis ja hooliv tol hetkel. Pauline noogutas Rogerile ning pööras ringi, hakates minema sammuma, kui ta pidi tegema järsu peatuse ja taaskord süütu näoga isa silmitsema.
„Mul pole midagi viia,“ sõnas ta vabandavalt. Isa pilk kinnitus hetkeks tütrele ning vaatas teda veidi üllatunult, kuni tal tuli meelde oma nägu kontrollida.
„Sel juhul võid võtta ukse eest minu asjad ja need sinna viia,“ tähendas ta asjalikul häälel ning noogutas ukse ees seisvatele väikestele pampudele, mille otsa tüdruk äsja koperdanud oli. Pauline naeratas pingutatult ja sammus vaikselt ukseni, kust kaks väikest kotikest kaenlasse võttis ning nendega alla läks. Roger pööras taaskord end akna poole, jäädes siseõud hetkeks silmitsema. Seni hell ja hüvastijättev nägu muutus hetkega õelaks naeratuseks, kui ta pea vasakule, uksest eemale pööras. „Kõigest paar aastat veel, kallis.“
[/color]
et jah, ma ei pea edasi postitama, kui ei taha
