|
|
Post by Julia A. Swan on Dec 1, 2008 18:47:13 GMT 3
Laialt ringutades astus Julia koolimajast välja ja maigutas suud. Tegelikult pomises ta lihtsalt omale igapäevaselt tere hommikust ning hetk hiljem hingas ta sisse jahedat hommikust õhku ja hingas siis välja ja vaatas kuidas õhk halli auruna minema kandub. Oma juukseid sasinud, liikus Alecia ikka veel uniselt keelatud metsa poole kuni jõudiski selleni.
Seal võttis tüdruk lihtsalt kivi varjus istet ja sulges silmad, lastes peal rinnale vajuda.
|
|
|
|
Post by Justin McCormac on Dec 5, 2008 15:39:19 GMT 3
Lossi uksed avanesid peagi taas ning välja astus pikka kasvu tumedate juustega ning peaaegu sama tumedate silmadega pikka kasvu noormees. Ta ringutas end veidike ning vaatas seejärel üpriski unise näoga ringi. Öösel polnud ta just kõige paremini maganud. Vaikselt köhatanud, surus ta enda jahedad käed jaki taskusse ning hakkas seejärel mööda kitsast kõnnirada kõndima Keelatud Metsa poole.
Mets oli alati noormehele meeldinud. See oli salapärane, vaikne, mõnevõrra jube ning müstiline koht. Poiss oli seal korra käinud. Eelmisel nädala laupäevasel varahommikul. Kell polnud siis veel vist seitsegi ning nüüd lootis ta taas sinna minna lootes, et ta kellegile vahele ei jää.
Noormees pidi aga peagi oma mõtte maha matma, kui nägi ühel kivil kedagi istumas. Kortsutanud enda kulmu, lähenes noormees ettevaatlikult neiu seljataha ning toetas end õlaga vastu üht puud, jäädes tüdruku selga põrnitsema. "Khm-khm. Tere!" lausus noormees umbes kahe minuti pärast, näol üpriski lõbus pilk.
|
|
