Ilusa ilmaga järve ääres.

[Gerard O'Neil]

Lumine ilm. Külm ning lumine ilm. Lumi kattis enda alla paljut. Peksja Paju juures oli lumi põlvini, kuid siiski oli kõikjale tallatud lumiseid teeradu. Tundus, et Filch on korralikult oma tööd teinud. Taevas oli pilvitu - täiesti päiksepaisteline ning korralikult sinine. Sellise ilusa ilmaga olid päris paljud Sigatüüka õpilased väljas. Osad neist mängisid lumesõda, osa neist ehitasid kindlust. Mõni neist hoopiski lihtsalt jalutas ning mõned istusid ühe suure tamme all lumest puhtaks pühitud pingil ning lugesid mõtiskledes raamatut või ajasid üksteisega juttu.

Peagi avanesid taas Sigatüüka kahepoolsed rasked rauduksed aeglaselt ning välja astus pikkade kuldsete kiharatega ning peresiniste silmadega noor tütarlaps. Ta vaatas õnnelikult naeratades ringi, päike pimestas ta silmi. Seejärel koukis ta taskust enda roosad karvased käpikud ning pistis need kätte. Sättinud veidike valget baretti enda peas, ohkas tüdruk ning vaatas mõnda aega, kuidas ta hingeaur külmas õhus eemale liigub. Seejärel kehitas ta õlgu ning hakkas mingit kaunist viisikest ümisedes mööda lumist teerada kõndima, pilk ümbrust uurimas.

[Hysteria Hellraise]

Mõni aeg peale seda kui kooli uksed avanesid, lükkas üks heleblondide juuste ja tumepruunide silmadega tüdruk raske ukse lahti ja vaatas ringi. Päike paistis üpris eredalt ning seetõttu kissitas Miseria silmi enne kui enda päikeseprillid taskust välja võttis ja need ette pani. Parem, mõtles ta muiates ja vaatas ringi. Rahvast oli seekord üpris palju ning see üllatas natuke tüdrukut. Tavaliselt oli ta alati jõudnud sellel ajal välja kui õpilasi enam õues ei olnud.
Mustad kindad kätte toppides võttis ta lund enda peopessa ja valmistas sellest palli. Sulalumi. Kena. Mõne aja pärast lendaski Miseria poole üks lumepall Hufflepuffi esimese klassi õpilastelt. Sellega vastu põske saanud, näitas ta väikestele keelt ning jalutas edasi, seekord suunaks järv. Jääkiht oli silmapaistvalt paks ning sellel sai arvatavasti uisutada. Noh, jalutada, sest Miseria ei võtnud enda uiske kaasa.
Peaaegu keksleval sammul kõndis ta vaikselt ümisedes edasi. Järveni jõudes, vaatas ta lapsi kes samuti olid otsustanud jääle minna. Naeratanud endamisi astus ta ettevaatlikult jääle.

[Gerard O'Neil]

Alex jalutas edasi, käed sügavale punast värvi vatijope taskutesse surutud. Siiski ei olnud tal külm ning see oli üpriski imekspandev. Alex tegelikult vihkas külma ning kõike seda, mis külmaga seotud oli. Noh, va. jäätis. Jäätist tüdruk armastas, kuid külmaga siiski ta seda ei hakkaks sööma. Ta jätkas jalutamist, ise peaaegu jope sees sulades.

Ümisedes ning õrnalt naeratades, pööras tütarlaps enda sinised ning suured silmad järvele. Ta nägi, kuidas üks umbes tema vanune tüdruk järvele läheb. 'Huvitav, kas jää on kannatlik', mõtles tütarlaps endamisi. Tundus, et on. Õlgu kehitades sammus Alex ise samuti järvele ning vaatas seda uurivalt. Jää tundus tõesti üpriski tugev. Naeratades libistas tüdruk suurte sammudega end jääl ringi, ise kahetsedes, et ta kodust uiske kaasa võtnud polnud.[/color]