|
|
Post by Kaitlyn Chloe Connolly on Jan 9, 2009 21:36:43 GMT 3
Chloe naeratus ei kadunud ta näolt. Ta jälgis teiste lahkumist ja vaatas siis Samara poole. Ma peaksin ka varsti minema hakkama. ütles ta kurvalt. Kindlasti kohtume veel.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 11, 2009 21:53:11 GMT 3
Samara noogutas ning lehvitas nii kõvasti Hayleyle järgi, et ta õlg hakkas valutama. Seejärel vaatas ta Chloe poole ning noogutas vaikselt. "Eks näeme kunagi," lubas tüdruk ning hüppas järsult porri, muda taldade all lirtsumas.
|
|
|
|
Post by Kaitlyn Chloe Connolly on Jan 12, 2009 20:49:13 GMT 3
Chloe kallistas Samarat ja keksis siis rõõmsalt mööda teed pargist välja, ise väga sügavalt mõttes.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 13, 2009 13:31:15 GMT 3
Samara oli imestunud Chloe kallistusest. Kunagi varem polnud keegi teine peale tema vanemate teda kallistanud. Aeglaselt pööras tüdruk enda pilgu taas võõra mehe poole ning vaatas talle taas suurte silmadega otsa, valge kleit nii eest kui ka tagant porine. Järsku tundis ta kellegi kätt enda käe ümber sulgumas. See oli Samara ema pehme käsi.
"Vaata, mida sa endaga teinud oled!" lausus ema ning võttis rüü vahelt võlukepi. Ta viibutas seda ning peagi oli tüdruku kleid**e taas puhas. "Palun väga vabandust, et ta teid niimodi siin segama tuli," lausus naine Lestatile otsa vaadates.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Jan 13, 2009 15:50:55 GMT 3
Lestat muigas laialt, mõeldes, millest kõigest väikestel lastel ka lõbus ei ole. Naeratades jälgis ta veidi tüdruku ema ja viis siis veidi naljakalt pahasepilgu samuti tüdrukule, justkui kaasa noomitades. "Ei ole hullu, ma ise tulin siia ju," vastas ta plikatirtsu emale, nägu taas lõbusalt naeratav.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 13, 2009 15:53:07 GMT 3
Naine naeratas meelalt. "Nojah, aga Samaral on juba komme enda nina kõikjale toppida ja rääkida võõraste inimestega ning neid segada," sõnas naine õrnalt tüdruku patsist tõmmates. Samara puges ema selja taha ning piilus üle selle Lestati poole.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Jan 13, 2009 15:59:20 GMT 3
Samara? See on ilus nimi, mõtles Lestat endamisi, kulmud õrnalt kõrgemal. "Uskuge mind, ta ei seganud üldse. Ning pole siiani sõnakesti minuga rääkinud," pidi ta tüdrukut veidi õigustama, kuigi arvas, et nõnda olekski parem.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 13, 2009 16:07:20 GMT 3
Naine vaatas koheselt Samara poole, kulmud kergitatud. "Pole rääkinud? Tavaliselt räägib ta kõik inimesed surnuks," lausus naine naerdes. "Olgu, me peame nüüd minema," lausus naine naeratades. Ta võttis Samaral käest kinni. Tüdruk rebis eemale enda pilgu noormehest ning koos enda emaga hakkas ta kaugustesse liikuma, kadudes peagi silmapiirilt.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Jan 13, 2009 17:44:41 GMT 3
"Minule seda õnne osaks ei saanud,"sõnas ta jätkuvalt naeratades ning tegi vastava naljatava näoilme ja sõrmenipsu. "Head aega," vastas ta seejärel, jäädes vaatama neide lahkumas, neid oma pilguga lõpuni saatmas.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 16, 2009 21:17:13 GMT 3
OT: Milleks see veel vajalik on?
|
|
|
|
Post by Teddy Hart on Jan 18, 2009 16:54:35 GMT 3
Chuck oli väike poiss, kui enda rohelise rattaga mööda teed sõitis. Ta peatus pargis ja jooksis siis kiikuma. Poiss tegi endale väga suure hoo ja sulges silmad. Poisile oli alati meeldinud kiikumine ja jalgrattasõit.
ot: ei pea sulgema 
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 19, 2009 0:08:24 GMT 3
OT: mh, seal pole kirjas, et ainult Meie kohtumise jaoks. Kõik võivad seal olla, dziis  |
|
|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 19, 2009 22:18:10 GMT 3
OT: mul ka igav, tulen siia (h)
Valeria Monrow, hoides väikesel Miserial käest kinni, kes pidevalt enda juustevärvi vahetas, liikus pargi poole. Naise näol ilutses harva nähtav naeratus ning väike Miseria, kes oli muidugi väga üllatunud, et ta sai välismaal esimest korda käidud, vaatas nüüd Inglismaa pargis ringi.
Tema vanem õde Larissa, näol külm, tühi ja kalk ilme kõndis nende järel, käed mustadesse teksadesse surutud.
,,Lari, käitu nüüd ometi normaalselt!'' ütles Valeria, vaadates üle õla 12. aastase tüdruku poole. Larissa pööritas ainult silmi, olles enda sünges mõttemaailmas edasi. ,,Larissa!'' ütles Valeria vajemini. Larissa kortsutas ema poole kulmi ja liikus ühe pingi poole,kus ta istet võttis ja enda ette vaatama jäi. Valeria silitas õrnalt Miseria pead, kes oli ema käest lahti lasknud ning ringi vaatas. Tütarlaps kandis seekord tumepunaseid pükse ning musta topi, millele oli ta enda GENIAALSE käekirjaga oma nime peale kritseldanud. Muidugi oli seal kirjaviga. S täht oli valet pidi tehtud, kuid keegi tema perekonnast ei panud seda pahaks. Tema isa oli välismaal, õpetamas koolis. Kondise kehaga ja kahvatu näoga Miseria keksles vaikselt ümisedes ja pea iga käigu tagant enda juustevärvi muutmas edasi.
,,Vaata, et sa porri ei kuku,'' ütles Lari eemalt kuivalt, põrnitsedes Miseriat altkulmu. Miseria peatus porilombi ees ja pööras end ringi. Nagu tal loomuses oli, hakkas ta õde provotseerima. Ta muutis enda juuksed tumesiniseks ja vaatas Larissa poole. Nüüd oli tüdrukute sarnasus kohe silma paistev. ,,Vaata,et sa porri ei kuku,'' matkis ta õe häält järgi. Lari jaoks oli see muidugi viimane piisk, sest Miseria oli kogu tee teda kiusanud. Tüdruk tõusis püsti ja jooksis kiirelt õe poole. Miseria reageeris kiirelt ja pistis kilgates jooksu.
Hüpates kõrgelt üle lompide, vaatas ta üle õla õe poole. Too hakkas talle lähemale jõudma, silmis pahane pilk. Irvitades jooksis Miseria edasi, kuni kellegile otsa tormas. Ta kukkus küllili maha ja pööras end koheselt ringi, vaadates täiskasvanud mehele üllatunult otsa. ,,Vabandust!'' pomises ta kiirelt ja vaatas õe poole. Lari oli samuti seisma jäänud ja vaatas kulmi kortsutades kordamööda meest ja Miseriat.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Jan 19, 2009 23:18:25 GMT 3
Lestat oli mõtteisse vajunud ning lülitas välimised helid välja, kuni tundis kedagi enda vastu põrkumas. Ta viis kiiresti pilgu tuntud puudutuse suunda ning märkas väikest tüdrukut ja veidi vanemat veidi eemal. "Ikka juhtub," jäi ta diskreetseks ja naeratas tüdrukule, lootes, et too väga haiget ei saanud. Ta arvas, et see pidanuks nagu vastu kivi põrkumine tunduma, mis ta näo veidi murelikuks tegi.
|
|
|
|
Post by Hysteria Hellraise on Jan 20, 2009 18:34:01 GMT 3
Miseria tõusis püsti ja kallutas pead paremale-vasakule, nagu tema harjumuseks oli, tuues kuuldavale valjud kaelaluu raksatused. Ta küünarnukk valutas natuke ja ta oli üllatunud, et võõras sai olla nii kivikõva. ,,Pole midagi,'' ütles ta laialt naeratades. Ta kergitas kulmi, kui nägi, et võõras on murelik, kuid siiski oli tema ilme lõbus. Lari ei julgenud lähemale tulla ning see oli hea. Enda õele pirtsakalt keelt näidanud, kuulis ta vihast turtsatust. ,,Mind siin ei ole!'' ütles ta kiirelt. Ta muutis enda juuksed taas samat värvi nagu olid tema õel ja astus võõra juurest eemale. Käed porri pistnud, võttis ta sealt suure peotäie ja viskas enda õe poole. Larissa ei saanud küll pihta, ent pori riivas tema pükse. Larissa lõrises vihaselt ja võttis samuti peotäie mulda kätte. Loomulikult olid tema käed Miseria omadest kaks korda suuremad ja pori"kook" oli ka suurem. Järgmisel hetkel lennutas ta selle Miseria poole ja tüdruk sai poriga vastu kõhtu pihta. Taaskord kukkus ta pikali, seekord muru peale. Vaikselt oiatanud, tõusis ta püsti ja vaatas õe poole, juuksed punaseks muutes. Ta vaatas Larissa poole altkulmu, silmis metsik ja vihane pilk. Praegu oleks ta tahtnud enda õde ära tappa- väga võimalik. Väike 9 aastane suudab seda teha ja tallata tema laibal ning siis edasi enda rainbow dance teha, kuid siiski surus ta enda käed rusikasse, seistes koha peal nagu raudkuju. Varemgi oli ta nii olnud ja paljudele endavanustele hirmu peale ajanud.
|
|
Jun 10, 2015 9:14:34 GMT 3
Jun 10, 2015 9:14:34 GMT 3