Teema pealkiri.

[Chris Robin]

Once upon a time elas üks metamorfmaag, kes peitis enda tõelist välimust teiste eest. Praegu seisis ta poiste pesuruumi peegli ees ja põrnitses oma väsinud peegeldust. Fred hõõrus käega oma aukuvajunud põske ning ohkas tasa. Peale seda vahejuhtumit Rolandiga oli tema välimus veelgi hullem. Ta vaevu magas, veel vähem ta sõi. Ehk siis ta nägi üsnagi kohutav välja. Ta oli väga kõhn, tema silmaalused olid äärmiselt tumedad ja juuksed üldse mitte nii korralikud, kui tavaliselt. Noormees pilgutas aeglaselt silmi ja hakkas tasapisi enda välimust teiste jaoks normaalseks muutma. Äärmiselt aeglaselt.
Fred kandis vaid tumedaid teksaseid, tema T-särk vedeles koos rätikuga aknalaual, paljastades tema väga kõhna kogu, luud, mis väga selgelt tema naha alt välja joonistusid. Tema käed olid ka väga kõhnad, nagu zombiel. Ei ole üldse imestada, et ta oma täiendatud versiooni eelistab.
Ja oli öö.

Ot. kinni.

[Roland Stark]

Õnneks ei pidanud tema täna korda hoidma. Vastasel juhul oleksid Rolandi närvid juba ära öelnud ja ta läheks vist otseteed psühhiaatriakliinikusse, mitte Hufflepuffi puhketuppa rahunema.
Noormees lahkus vaikselt magamistoast, õlal rippumas kerge seljakott, kus olid tema peremisvahendid. Ainus asi, mis teda praegu lõõgastaks, oli hea ja kuum vesi ning Hufflepuffi puhketuppa ei jõudnud see alati.
Roland tegi ukse vaikselt lahti ja seisatas koheselt, kui nägi seal veel kedagi. Ta tundis koheselt ära Fredi. Millegipärast oli ta suutnud selle vahejuhtumi nende vahel kergesti unustada. Või siis ta lihtsalt sundis iseennast seda tegema; kuid nüüd, kui nad olid jälle kahekesi koos, tundis ta ebamugavust. Fred oli näinud väga haavunud välja tookord ja nüüd, enne, kui ta oma kuju muutma hakkas, sai Roland kinnitust, et noormees iseenesest ei näinud ka kõige parem välja. Ja tema ise oli käinud koolivanemale peale, et ta välja ennast puhkaks. Kus oli loogika?

Isegi kui hufflepufflane tahtis midagi noormehele öelda, siis ta ei osanud seda teha. Ta ei julgenudki. Mitte ühtegi sõna ei tulnud tema suust välja, kuigi ta oleks soovinud Slytherinlast lohutada. Just, lohutada. Ent selle asemel seisis ta paigal, pimeduses ja tardunud.

[Chris Robin]

Fred muutus rahulikult oma põski ja üldse nägu normaalsele inimesele vastavaks, kui jäsrku peeglist märkas, et keegi avas ukse. Ta ei saanud aru, kes too tüüp oli, aga valgus, mis tema tgant väga natukene tuli, valgustas Fredi rohkem. Pesuruumis muidu oli ju üsnagi pime, sest ta ei tahtnud erksat valgust. Seega ta ei teadnud, kes uksel seisis, aga tema olekust sai Fred aru, et ta oli näinud seda, mida nooruk tegi... ehk enda välimust taas normaalseks muutis. "Mida iganes sa nägid, sa ei räägi sellest kellelegi," ütles Fred külmal toonil, aga tema hääl ilmselgelt värises, kui ta enda dressipluusi võttis ja selle lihtsalt endale selga tõmbas, varjamaks kõike muud, mida ta veel muutnud polnud. Ehk siis tema väga kõhn kogu. Ja ilma peeglita ta ei osanud end valeks muuta, ainult normaalseks sai.

[Roland Stark]

Koolivanem ei öelnud midagi. Ta oli liiga rabatud sellest, et keegi tema silme ees oma kuju muutis. Viimaks ta aga noogutas kergelt; see ei olnud siiski tema asi, kas keegi oskas enda välimust muuta või mitte. Talle ju endale ka ei meeldinud, kui keegi tema asjades surkis. Korraks oli Roland isegi kahevahel. Kas lahkuda sealt või jääda sinna ning rääkida Frediga asjad selgeks. Viimast varianti kaalutledes lõi Hufflepufflane korraga kartma. Võib-olla oli see kõik olnud puhas nali ja tema oli seda uskuma jäänud? Slytherinlased olid ju kõigest võimelised! Judinad jooksid üle Rolandi selja, kui ta tundis, kuidas alandus temast võitu saab. Ent lahkuda ta ka millegipärast ei suutnud. Koolivanema jalad olid justkui põranda külge naelutatud.

[Chris Robin]

Fred hingas kergendunumalt, kui nägi, kuidas too võõras tüüp noogutas, ning haaras oma rätiku. Enda liikumisega astus ta ühe õrnalt kumava lambi eest ära ja see valgustas nüüd natukene ka uksel seisvat inimest. Fred neelatas. "R-roland?" Jah, Fred mäletas tema nime, nagu ta tahtnud oli... aga ta ei tahtnud, et ta aru saaks, milline Fred tegelikult on. Milline kuradima vare. Tema teadis Rolandi saladust, aga Roland ei saanud sinna midagi teha. Et tal vähk on. Tema sai. Ta oleks saanud süüa ja mida iganes muud, aga ta ei teinud seda. Fred surus sõrmed rätikusse, kui ise ka kergelt tardununa Rolandit silmitses.

[Roland Stark]

Enda nime kuuldes ei muutunud noormehe pilk mitte kuidagi. Ta kallutas pea küljele. Millegipärast, kui Slytherinlane tema nime välja kokutas, tundis Roland, kuidas temasse julgus tagasi sisse voolas. "Tere Fred," ütles ta sama vaikselt, justkui kardaks, et keegi kuuleks neid, kuid tegelikult ei olnud seal koridoris mitte kedagi. Üleüldse oli Sigatüügas kummaliselt vaikne täna.
"Miks sa puhketoas ei ole?" küsis Hufflepufflane viimaks, võttes ennast kokku.

[Chris Robin]

Fred lõi pilgu maha ja silmitses enda kõhnasid kondiseid käsi, mis endiselt kramplikult rätikust kinni hoidsid. "Ma tulin pesema," pomises ta tasa, kui lõpuks jälle pilgu uksel seisvale kutile suunas. "Ja sa ise?" Jätame mainimata, et Fredil ei ole und ka. Ja kiire pilk peeglisse ütles, et tal on endiselt tumedad laigud silmade all ning tema juuksed ei näinud hetkel üldse head välja. Turn on missugune. Kurat võtaks.

[Roland Stark]

Oli täiesti ilmselge, et ta oli siia pesema tulnud, kuid miks just öösel? Professorid liikusid mujal ringi ja Fred võis kergelt vahele jääda. Vangikoobastes ei olnud piisavalt head vannitoad?
Roland noogutas korraks oma seljakoti poole, mis õlal rippus. See pidi andma vastuse. Ka tema oli siia samal põhjusel tulnud, kuid nüüd ta kahtles, kas see hea idee oli. Aga samas... Keegi ju ei käskinud neil sama vanni jagada ega midagi.
Seega astus hufflepufflane edasi ja võttis kotist oma rätiku välja. "Kolmandal korrusel on kaks professorit... Lihtsalt, et sa teaksid," sõnas noormees, võttes samal ajal oma jalatsid jalast.

[Chris Robin]

"Aitäh," pomises Fred väsinult ja jälgis, mida Roland tegi. Ta ei tahtnud veel ära minna sest... tal oli ikkagi peeglit vaja, et end normaalseks tagasi muuta, ja ta kavatses seda teha siis, kui Roland pesemas oli. Tema silme all ta küll praegu oma pusa seljast ei võtaks, mitte mingil juhul. Ta nägi välja nagu täielik anorektik, see polnud just eriti kena vaatepilt.

[Roland Stark]

Põrand oli kohutavalt külm. Jalatsid kätte võtnud, suundus Roland juba palja jalu vannituppa, kus oli palju soojem. Roland pani kuuma vee jooksma ning valis sinna õunalõhnalise vahu ning võttis riidest lahti. Selleks ajaks oli vann juba veega täidetud ja hufflepufflane ronis sinna sisse ja sulges korraks silmad.
Kuum ja hästilõhnav vann aitas tõesti lõõgastuda paremini, kui näiteks muusika kuulamine. Enda ukse oli ta kõvasti kinni pannud ega kuulnud, mida Fred tegi seal. Huvitav, kas kujumuutmine oli valulik protsess või mitte?

[Chris Robin]

Fred saatis Rolandit pilguga ning veendunud, et ta ei tule sealt välja lähiajal, sikutas ta pusa seljast ning asus oma peegelpilti vaadates end muutma. Kena-kena. Näo tegi ta ka korda, ja juuksed, mis nüüd kenasti sassis olid. Siis pani ta T-särgi selga, pusa selle peale ja rätiku surus kotti. Koti võtnud, hakkas ta lahkuma, aga mõtles siis ümbes ja tatsus vannitoa poole. "Seda et..." Fred neelatas tasa. "Ma tõesti vabandan, et ma selline jobu olin sel päeval," pomises ta, kui oli sinna jõudnud ja uksel seisis, pilk maha löödud. Ta ei vaadanudki vanni poole.

[Roland Stark]

Roland tegi silmad lahti, kui kuulis Fredi häält. Ta vaatas ukse poole, oskamata alguses mitte midagi öelda. Kuid siis... Mida ta sinna parata sai? Ta ei saanud ju Slytherinlast tema orientatsiooni pärast süüdistada. "Sellest pole midagi." Kuigi need sõnad ei tähendanud ilmtingimata seda, mida ta tegelikult tundis, ei tahtnud ta veel rohkem vaest poissi solvata. Ta oli niigi näinud (ja kohkunud) tolle pärisvälimuse ees. Ta ei tahtnud ju, et keegi tema pärast surema hakkaks. Mitte mingil juhul.

[Chris Robin]

Fred surus huuled kokku. "Lihtsalt, ma ei mõelnud, mida sina arvad ja..." Noormees ohkas sügavalt. He fukced everything up. Kaotas ainsa inimese, keda ta mäletas. Aga Fred kaotaks ta nagunii, ja nagu öeldakse, parem varem kui hiljem. Siiski ta ei tahtnud Rolandit kaotada.

[Roland Stark]

"Ma juba ütlesin, et sellest pole midagi," kordas Roland vaikselt. Ta ei saanud olla see, kes Fredi üle tema orientatsiooni pärast kohut mõistma hakkab. Ta ei olnud slytherinlasele mitte keegi ja sama lugu oli Frediga. Nad olid kõigest koolikaaslased, kes vaevu tundsidki üksteist.
Hufflepufflane ohkas vaikselt ja pani käed vette ning seejärel tõmbas ta sõrmedega läbi oma juuste, lükates need nii tahapoole.

[Chris Robin]

Fred neelatas ning tema väsinud ja niigi punased silmad valgusid pisaraid täis. "Jah aga..." Noormehe hääl murdus ning ta raputas pead. "Näeme kunagi," sosistas ta ümber pöördudes ja vannitoast lahkudes. Ta läks pesuruumi peegli ette ja pani kranaist vee jooksma, et enda nüüdseks korralikuks muudetud nägu jaheda veega pesta. Nutmise ja väsimuse jäljed ära kustutada. Ta oli nii sassis omadega.