Teema pealkiri.

[Roland Stark]

Hufflepufflane kortsutas kulme. Ta kuulis Fredi murdunud häält ja vaatas ukse poole. "Anna andeks, kui ma sind kuidagi solvasin," sõnas ta viimaks, hääl seintelt vastu kajamas. Kuid tundus, et slytherinlast seal enam ei olnud ja Roland tõi kuuldavale vaikse ohke. Ta oli hufflepufflane. See oli isegi loogiline, et tema oli see, kes lõppkokkuvõttes ikkagi vabandust palub, mitte Fred. Ja tema oli see, kes solvas noormeest, mitte vastupidi. Võib-olla peaks ta asja natuke lõdvemalt võtma? Mis temaga ikka juhtuda saaks?

[Chris Robin]

Fred surus nuuksatuse alla ning vaatas hetkeks vannitoa poole, ise nüüd kenasti põrandale istudes. Ta ei läinud ära, aga ei läinud sinna tagasi ka. Aga ta ei tundnud end slytherinlasena ka üldse mitte. Noormees kallutas pea taha kuklasse ning sulges silmad, kui alateadvuses ootas, et Roland välja tuleks.

[Roland Stark]

Ilmselt oligi Fred lahkunud. Roland sulges silmad ja kallutas pea kuklasse. Ta ei tahtnud omale vaenlasi; slytherinlast solvata oli väga julge, kuid rumal tegu.
Mõne aja pärast ronis Roland vannist välja ja kuivatas ennast kiirelt, pannes seejärel omale püksid selga. Kuna seal oli väga palav, ei hakanud ta omale t-särki selga ajama vaid astus palja ülakehaga välja, kott õlal. Kui ta Fredi seal märkamas, hüppas Roland ehmatusest põhimõtteliselt õhku. Ta ei olnud arvestanud, et ta kedagi nägema peaks. Ta hingas sügavalt sisse; tema süda tagus ääretult valusasti vastu tema roideid.

[Chris Robin]

Fred ei märganud Rolandit enne, kui peaaegu haudvaikuses veel kellegi südant löömas kuulis, üsna valjult, lisaks tema enda omale, aga ta ise oli vägagi rahulik. Fred avas silmad ja vaatas hufflepufflase poole. "Tegelikult sa ei solvanud mind..." Eriti. Nooruk libistas pilguga üle kuti, huuled jälle tugevalt kokku surutud. See, et ta lausa ise tajus Rolandi ehmatust, mõjus talle pisut häirivalt. Pluss veel teada, et tal selline haigus on. Fred ajas end aeglaselt püsti, pilk Rolandile kinnitatud.

[Roland Stark]

Roland hingas sügavalt sisse kui tema süda enam-vähem normaalsesse rütmi tagasi läks ja ta astus edasi. Hufflepufflane ei vastanud midagi. Tundus küll, nagu oleks Fred tema peale üsna pahaseks saanud. Ta oli väga haavunud enne. "Kuid kõige paremini sa ennast küll nüüd ei tunne?" Roland kergitas pisut kulme ja ta asetas oma seljakoti põrandale ning otsis sealt oma t-särgi välja ja tõmbas selle omale selga.

[Chris Robin]

Fred oli haiget saanud, jah, aga poiss polnud teda solvanud, otseselt. Ta sai aru, et Roland oli hetero, eks. "Mis mõttes?" küsis Fred aeglaselt, pilk Rolandit jälgimas. Kui ta tema välimus mõtles... kindlasti mitte ei mõelnud.

[Roland Stark]

"Sa väidad, et ei ole solvunud, kuid ilmselgelt oled sa haavunud," tähendas Roland. Nii palju ta ju inimesi ikka teadis, et näha nende nägu ja silmi vaadates, kuidas nad ennast tegelikult tunnevad. Fred ei olnud antud hetkel küll kõige parem näitleja. "Sa peaksid ennast välja puhkama. Kas ma saadan su puhketuppa või sa üritad ise professoritest läbi saada?" küsis koolivanem. Ta võttis välja enda pusa ning tõmbas selle ülepeakaela. Koolivormi pistis ta kotti.

[Chris Robin]

"See on minu enda probleem," pomises Fred pilku maha lüües. Kuuldes, et Roland arvas, et ta peaks puhkama, noormees turtsatas. "Sina peaksid puhkama, mäletad? Minul pole põhjust." Professorite koha pealt ei öelnud ta midagi.

[Roland Stark]

See oligi Fredi probleem, lihtsalt Roland mainis seda ja tema oli ju antud hetkel see, kes pidi seda taluma. Kuid siis tõi ta kuuldavale valju oige ja pööritas silmi. "Aitab juba minust, okei? See, et mina siin suremas olen, ei tähenda, et sa peaksid magamata, söömata või joomata olema!" See oli kohutav, kuidas üks inimene võis iseennast hävitada, kui tal oli veel terve elu ees! Oleks Roland terve, siis ta lihtsalt naudiks elu täiel rinnal, teeks igasuguseid huvitavaid asju ja lõbutseks! Nad elavad ju võlumaailmas, kus kõik on võimalik.

[Chris Robin]

Fred kortsutas pisut kulmu, kui Rolandile lähemale astus. "Tead... äkki ma tahan ka ära surra?" Yeah, miks muidu ta oma awful välimust peitis? Ta ei tahtnud, et teised teaksid ja teda sööma ja magama sunniksid. Ta teeskles heas olukorras olevat poissi, rõõmsat ja well... sügavate mäluprobleemidega. Nüüd seisis ta Rolandi ees, pilk tungivalt tema silmades.

[Roland Stark]

Koolivanem pilutas silmi. Tahtis ära surra? See oli tõsiselt jabur jutt. "Miks?" küsis noormees koheselt, toon terav ja hukkamõistev. Miks andsid kõik noored oma elu niisama lihtsalt ära? Oleks ta võimeline, annaks ta Fredile sellise jutu eest lihtsalt peksa. Kuid üheainsa löögi tagajärel võis ta ise rohkem haiget saada, kui Slytherinlane.

[Chris Robin]

Fred võpatas, kui Roland nii süüdistavalt selle küsimuse esitas. "Sest kõik on perses," ütles ta vaikselt, kui pilgu maha lõi. "Tead, ma ei ole just eriti kaugel enda lihtsast ja kiirest tapmisest. Praegu ma lihtsalt hävitan ennast aeglasemalt, aga siiski hävitan," seletas Fred pilku jälle tõstes ja seda Rolandi silmadesse kinnitades. "Aga see pole sinu asi, või mis? Sa peaksid ise puhkama."

[Roland Stark]

"Perses?" kordas Roland vaikselt. Muidugi... Fredil olid ju omad mured, mis võisid teda masendusse või isegi depressiooni lükata. Ta ohkas vaikselt, kui ta tolle edasist juttu enesetapust kuulas. "See ei olegi minu asi," tunnistas noormees üles. Ta isegi ei saanud ju hoolida sellest rumalast slytherinlasest, kes nii vabalt ennast ära tapab! "Kuid sa muudad mind selle jutuga murelikuks. Ja mis minu puhkus siia loeb? Minu väsimus tuleneb loomulikest asjadest, sina aga näljutad ennast ja ei maga meelega!" Mida arvaksid poisi vanemad sellest? Tema vennad ja õed?

[Chris Robin]

"Ära kuula siis mind," pomises Fred huulde hammustades. Muudab selle jutuga murelikuks? Indeed. Ja tema vanemad... Fred ei tundnud oma vanemaid, tema mälestused ta vanematest olid segunenud teiste mälestustega, ta ei teadnud enamuse osa ajast nende nimesidki... ja õdesid-vendasid tal polnud. Ning tema vanemad olid lõpetanud tema pärast mure tundmise, kui Fred neid peale teisest klassist naasmist platvormil ära ei tundnud ning neid reaalselt võõrasteks nimetas ja neid kartis. See solvas neid. "Loomulikud asjad? Mul on ka loomulikud asjad, kui mul on unetus ja isutus," vastas Fred käsi ristates ja tõsiselt Rolandile otsa vaadates. On ju loomulikud asjad.

[Roland Stark]

Roland tõi kuuldavale vihase ohke, kui Fred talle vastu hakkas. Ja teda veel nimetati Võimatuks? Kurat, need inimesed, kes pidasid Rolandit mingisuguseks pirtsutajaks peaksid Frediga eelkõige kohtuma ja alles siis teda hindama.
Kuid Hufflepufflane otsustas asja ikkagi rahulikumalt võtta. Ärritumine ja teiste peale vihastumine, veel vähem kallale minemine, ei olnud üldse tema ala. Noormees astus samuti kraanide juurde ning vaatas ennast peeglist. Ta nägi kahvatu välja. isegi kahvatum kui Fred, kuigi erinevalt Slytherinlasest, koolivanem ikkagi sõi midagi ja üritas magada. "Jah, kuid need on sinu enda põhjustatud, mitte kellegi teise," sõnas noormees viimaks ja vaatas poisile otsa.