|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 5, 2012 3:08:17 GMT 3
Kõik oli rohkem kui imeline, Alexi jaoks vähemalt. Ta oli seda kõike, neid suudlusi, Gregori poolt aru pähe võtmist ja ka praegu toimuvat nii kaua oodanud, ja, mis seal salata, seda korduvalt ka ette kujutanud, aga reaalsus oli palju parem. Ka Sassi käed liikusid meest hellalt puudutades mööda tema keha ja ta huulilt vabanesid järjekordsed oiged. See oli lihtsalt nii hea.
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 5, 2012 19:37:14 GMT 3
Kõik see kestis kokku natuke rohkem kui pool tundi, Gregor ei pidanud kauem vastu lihtsalt, sest ta ei olnud nii kaua kellegagi olnud ja nüüd pingutas ta niigi endast viimase välja. Aeglaselt vajus ta rätikutele pikali, hoides Alexit enda kaisus ja lihtsalt vahtis lakke, üritades hingamist korda saada.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 5, 2012 19:42:29 GMT 3
Alexander põimis oma käed ümber Gregori ning naeratas talle õrnalt. "Ma armastan sind," teatas ta jälle vaiksel häälel ja vajutas mehe põsele õrna armastava musi. Oi kuidas armastas. Nii palju armastas, et läheb suurest armastusest katki varsti.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 5, 2012 19:43:35 GMT 3
Gregor suudles Alexit otsmikule ja lausus siis siiratl: "ja mina armastan sind. Rohkem, kui midagi muud siin maailmas." Mees naeratas Zabinile. Nii hea oli olla seal kahekesi, kus keegi neid segada ei saanud.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 5, 2012 19:46:54 GMT 3
Sass naeratas õnnelikult. Gregor armastas teda... see oli parim üldse, mida ta kuulnud oli. "Ma olen nii õnnelik..." õhkas Zabini ning puges rohkem Gregori kaissu, peites enda näo tema rinnale. "Ärme lähme kunagi siit ära."[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 5, 2012 19:59:06 GMT 3
Gregor hoidis Alexsit tugevalt enda kaisus. "Mis oleks, kui vaheajal tuleksid mulle külla?!" pakkus mees välja. "Ma loodan, et sa saad enda vanemad kuidagi ära rääkida, midagi neile valetada, sest tõtt ju ilmselgelt me veel rääkida ei saa." Greks sasis kergelt Zabini juukseid. Mehe näol oli selline naeratus, mida seal juba ammu näha ei oldud, kui üldse kunagi oli.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 5, 2012 20:03:57 GMT 3
Alex kergitas pisut üllatunult kulmu ja tõstis pead, et mehele otsa vaadata. "Tõsisel? Nüüd, talvevaheajal?" küsis noormees natukene uskumatult, aga oli sellest mõttest väga elevil. "Muidugi ma tahaks tulla!"[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 5, 2012 20:13:10 GMT 3
ot: kevadvaheajl ilmselt, sest balli teema on jaanuaris  "Jah, sellel vaheajal, mis tuleb varsti," vastas Gregor ja naeratas. "Mul on Londonis korter," lisas ta. "Seal saaksime segamatult aega veeta." Gregor ei tahtnud seda endale tunnistada, kuid ta oli kaalunud selle paari minuti jooksul juba seda, et nii, kui Alex kooli lõpetab, lahkub ka tema töölt. See oli ainus võimalus, kuidas nad said normaalselt elama hakata, nagu korralik paar. |
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 5, 2012 20:25:37 GMT 3
OT: Ignome siis talvevaheaega... 
Alexander naeratas pisut. "Jaa. Ma mõtlen midagi oma vanematele välja. Ma võin öelda, et ma tahan kooli jääda vaheajaks." Kõige lihtsam variant. Aga seda ta küll ei tahtnud, et Greg töö lõpetaks... ei. Ta võib ise tööle minna ju! Zabini noh.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 5, 2012 22:51:27 GMT 3
"Olgu, peaasi, et nad sind ususkid ja midagi kahtlustama ei hakkaks," lausus Gregor ja naeratas, suudeldes siis Alexit kriglikult huultele. "Sellest tuleb parim puhkus eales," ütles ta pärast suudlust ja viis silmad lakke, unistades juba igasugustest asjadest mida nad ette võisid võtta. "Me saame vabalt enda välimust veidike muuta ja nii ei pea me terve vaheaja mu korteris istuma, kuigi ega mul selle vastu ka midagi ei ole." Greks libistas käega üle Zabini keha.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 5, 2012 23:01:05 GMT 3
Alexander noogutas ning joonistas õrnalt mehe kehale sõrmedega mustreid. "Tahaks kohe minna... millal see vaheaeg hakkab?" Ta peab vanematele kirjutama. Mis ta vabanduseks toob... mingi essee kirjutamine näiteks.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 15, 2012 17:34:46 GMT 3
Gregor vaatas Alexit armunud pilguga ja muigas. "Sinna on kuu veel aega," vastas ta siis ning tapias seejärel, et ta tahaks isegi nii väga, et see vaheaeg juba täna hakkaks. Nüüd märkas mees, et nad on ju vannitoas, mis oli tal vahepeal juba meelest ära läinud. "Lähme vanni," pakkus ta välja. Tema arust väga hea idee. Eriti, kui vann oli nagu minibassein. Mees kergitas lõbusalt kulme. Üldse oli ta kahtlaselt mitteüldsegi enda moodi. Tavaliselt ta nii ei käitunud. Pigem oli ta morn ja FML tüüp.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 15, 2012 17:38:55 GMT 3
Kuu aega... see tundus nagu terve igavik. Aga Alexander võis ju aeg-ajalt nõiajookide tundi minna, ja peale tunde tema juurde ja... kasvõi mingigi lahendus. "Vann kõlab hästi..." muigas Alex selle peale ning vajutas mehe huultele õrna suudluse, ja ajas end siis püsti. Alex oligi armunud sellesse Gregorisse, kes kõiki endast eemale tõrjus ja nii külm oli, sest ta tahtis teada, milline Greg tegelikult on. Ja tema rõõmus pool... Alex ei pidanud pettuma.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 15, 2012 17:41:46 GMT 3
Gregor ajas ennast samuti püsti ja keeras järgemööda siis kõik vanni kraanid lahti, millest igastühest hakkas erinevat värvi vett välja voolama ning mõndadest üldse vannivahtu, täites vanni üsna kiirelt. Samal ajal, kui nemad äärel seisid ja seda vaatasid, pani Gregor enda käed ümber Alexi, seistes ta seljataga. Ta suudles poissi kaelale.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 15, 2012 17:45:33 GMT 3
Vägev... Alexander polnud ju varem käinud ei professorite ega koolivanemate ja prefektide pesuruumis, seega ta ei teadnud sellisest vannist... Pool-veela huulile ilmus armas naeratus, kui ta Gregori käsi enda ümber ja tema huuli enda kaelal tundis. Tõesti, kes oleks võinud arvata, et karmis slytherini majavanemas selline armas pool oli... "Sa viid mu mõtted kõik ära..." muigas Alex end ettevaatlikult ümber pöörates ja silmi Gregori omadesse suunates. Jah, ta ei suutnud Grgeori juuresolekul tegelikult peaaegu üldse millelegi muule, kui talle, keskenduda.[/color]
|
|
