|
|
Post by Roland Stark on Dec 26, 2011 19:19:41 GMT 3
Vaikne tuul sasis Rolandi tumedaid juukseid ja noormees, kes eriti külma ei kannatanud, kergitas oma mantli kraed, et jahe tuul teda veel judisema ei paneks. Teda ei huvitanud, kas ta jääb haigeks või mitte. Ausaltöeldes huvitasid teda vähesed asjad viimasel ajal. Rolandit hakkas see lõdvalt võtmine isegi natuke hirmutama. Kõik need aastad oli ta andnud endast parima, et võimalikult head hinded saada ja palju punkte oma majale teenida, kuid see aasta oli nii veider ja kummaline tema jaoks, olgugi, et mitte midagi ei toimunud. Ta oli isegi Koolivanemaks tehtud, mis oli tema vanemate jaoks tõeline uhkus. Omal ajal oli tema ema ka koolivanema rollis olnud.
Väljas kiskus hämaraks ja oma halli mantli ning sama tooni pükstega sulandus ta ideaalselt Peksja Puu taustaga, kuigi iseenesest seisis Hufflepufflane sellest viis meetrit eemal. Tegelikult oli Koolivanem alati unistanud nende okste peal sõitmist, kuid ega pannkoogiks peksmine ei olnud ka eriti mõnus tema silmis.
ot. teema kinni! ja ma ei osanud eriti hästi alustada, sorry! XD
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 26, 2011 19:44:14 GMT 3
Neidis istus Gryffindori puhketoas ning silmitses lärmakaid esimese aasta õpilasi. Kerge naeratusega meenus talle tema esimene aasta Sigatüükas, mil ta oli olnud tõenäoliselt sama lärmakas, kui mitte veel lärmakam. Vaikse ohkega tõusis tütarlaps püsti, seades enese sammud magamistoa poole, kust ta pani selga mustad teksad ning kätte haaras enese punase pikemat sorti jaki, mille ta kavatses peale visata. Ta ei suutnud enam eriti kauem selles puhketoas viibida, mistõttu otsustaski ta koolimajast väljuda - hingata pisut värsket õhku ning nautida vaiksemat keskkonda.
Amity väljus koolimajast, tõmmates käega läbi enese tumedate juuste ning pani viimaks ka enese jaki selga. Ta oli küll välja tulnud, kuid otsest eesmärki kuhu minna, see tal puudus. Mõelnud sekundi murdosa, seadis Danielle enese sammud peksja paju suunas. Tuul neidist ei häirinud ning värske õhk oli lihtsalt imeline boonus, mis kaasnes koolimajast väljumisega. Jõudnud viimaks pajuni, eristas Amity ühe inimkogu ning viimaks tundis ta ka sealse inimese ära. Tütarlaps naeratas kergelt, kui koolikaaslaseni jõudis. "Hei," tervitas Amy Rolandit, näol lumivalge naeratus. "Minu õnnitlused koolivanemaks saamise puhul," lausus Dani, pilku noormehele viies.
Ot: Palju õnne.. Soristasid välja : D
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 26, 2011 19:56:09 GMT 3
OT: *sorrsorrr....* xD
Roland jättis oma krae rahule ja pistis käed tagasi taskutesse ning jäi kauge pilguga Peksja Paju vaatama. Ta teadis sellest salakäigust, mis viis puust otse Hurtsikusse, kuid ta ei olnud piisavalt julge, et minna ise sinna ja seda puud puudutada. Kes teab, võib-olla peab ta läbi katsuma terve tüve, enne kui ta õigesse kohta jõuab. Selleks ajaks puu vist lömastaks ta pannkoogiks oma tugevate okstega. Judinad jooksid üle Rolandi selja ja ta vaatas kõrvale.
Kohe, kui ta oma mõtted suutis peast raputada, kuulis ta tuttavat häält ja noormees naeratas sunnitult:"Aitäh," pomises ta vaikselt. Ta polnud komplimentide saamisega harjunud. "Kust sa sellest teada said?" Endaarust ei olnud ta sellest kellelegi rääkinud ja esimese septembri pidusöögil koolivanemaid ka ei kuulutatud.
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 26, 2011 20:13:34 GMT 3
Ot: Haha : D. See on muusika mu kõrvadele : D
Kuulnud mehe aitäh'i turtsatas tütarlaps kergelt. "Tundub, et sa ei ole sellega just väga rahul?" uuris Danielle, viies seejärel enese erkroheliste silmade pilgu noormehele, silmades kergelt küsiv pilk. Viimase küsimuse peale naeratas Amity kergelt. "Omad allikad - omad allikad," muigas tütarlaps, mõeldes seejärel, kus kohast ta siis tõesti selle informatsiooni oli saanud. Hetk hiljem meenus talle ka vastus - ta oli Gryffindori ning Huffelpuffi majavanemate juttu pealt juhtunud kuulma, kus kohas oli just juttu olnud ka uutest koolivanematest - ühtlasi ka Rolandist. "Mis sa siis siin teed?" uuris Dani, tõmmates käega läbi oma tumedate juuste, viies naeratava pilgu Rolandile. Kaalunud hetkeks võimalust murule maha istuda, otsusas Danielle siiski püsti jääda.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 26, 2011 22:27:01 GMT 3
Noh, kas just uhke, kuid ausaltöeldes ei olnud see Rolandi unistus olnud. "Ma lihtsalt arvan, et ma pole selle rolli jaoks õige inimene," seletas noormees ja hakkas kandadel kõikuma. Ta kallutas pea kergelt küljele, kui tüdruk teda kerge huviga silmitses. Kuid siis muutus temagi uudishimuks ja Rolandi näole ilmus kerge muie. Muidugi teda huvitas, kust tütarlaps selle informatsiooni saanud oli, kuid ei hakanud pärima. Nagunii saab ta mingi aeg sellest teada.
"Seisan, nagu sa näed, ja hingan värsket õhku." Kuigi selles Londoni osas, kus tema elas, ei liikunud eriti palju autosid, arvas ta sellegi poolest, et värskest õhust jääb seal puudu. See oli üks hea osa Sigatüükas. Neid ümbritses ainult loodus, mitte mingisugused heitegaasid.
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 26, 2011 23:13:05 GMT 3
Kuulnud Rolandit, muigas Danielle kergelt. "Miks siis? Mis siis sinul puudu on, et sa koolivanemaks nii hästi ei peaks sobima?" uuris Amity naeratusega, erkroheliste silmade pilk noormehel. Järgmisel hetkel võttis neidis taskust võlukepi ning kuivatas väikese osa muruplatsist, kuhu ta sekund hiljem ka istuma potsatas, mistõttu hetkeks ka valugrimass Danielle'i näole ilmus. Vaheaeg oli siiski ju alles äsja lõppenud, mistõttu haavad olid alles värsked, kuid selle oli ta suutnud korraks unustada. Järgmisel hetkel oli valugrimass kadunud ning asendunud kerge naeratusega, mida nii tihti Dani näolt leida võis.
Kuulnud sõbra vastust, turtsatas Amity lõbustatult. "Üllatus missugune," muigas tütarlaps, viies pilgu Rolandile, kuid ometigi oli see vastus Dani küsimusele. "Miks sa seda sees, akna peal ei tee? Tsipakene mugavam oleks vist?" uuris Amity, näol kerge naeratus ning roheliste silmade pilk kindlale koolikaaslasele suunatud.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 26, 2011 23:29:29 GMT 3
"Ma lihtsalt ei usu, et ma olen selleks ametiks sobiv inimene. Hufflepuffis on kindlasti palju potentsiaalsemaid õpilasi, kes väärivad Koolivanema tiitlit," arvas Roland. Tõepoolest, miks tema, mitte keegi teine?
Kui Amity istuda otsustas, vaatas noormees tütarlast suure huviga. Tolle lähenemine iseenda mugavuse tekitamiseks oli väga huvitav. Tema poleks selle peale tulnud, kui aus olla. Roland oleks vist niiskele murule maha potsatanud ja seal rahulikult istuma jäänud. Kuid talle ei jäänud märkamata tütarlapse valugrimass ja tahtmatult tõmbusid noormehe käed rusikatesse. Ta teadis tütarlapse isast, kuidas too neidu kohtles ja teda vihastas väga see, et Amity ei võtnud mitte midagi selles suhtes ette. Ta oli nõid ju! Ja ta võis väga kergesti mugupolitseisse pöörduda! Nemad võtaksid kindlasti midagi ette.
Ent näitsiku küsimus äratas ta vihastest mõtetest ja Rolandi pilk muutus taas leebeks ja sõbralikuks. "Mulle meeldib jalutamine," vastas nooruk lõbusalt. Hetk hiljem istus ta juba Gryffindorlase vastas ja vaatas teda huvitatult. "Ja kuidas sul läinud on?" Hoolimata tolle isast, võis ju Amity päevas kasvõi üks päikesekiir olla? Mitte kõik ei olnud ju tema elus Hall?
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 27, 2011 0:27:17 GMT 3
Kuulnud Rolandi juttu, pööritas Danielle silmi. "Ära alahinda ennast. Sa sobid suurepäraselt koolivanemaks," lausus Amity ning naeratas noormehele. "Sa väärid seda, usu mind," lausus tütarlaps kerge naeratusega. Jah, Roland sobis tema arvates suurepäraselt koolivanemaks, kuid Dani ei teadnud, kuidas noormehe tervis sellele vastu peab. Neidis uskus, et kui Rolandi tervis nii hulluks peaks minema, et ta enam koolivanem ei jaksa olla, et ta siis sellest loobuks või midagi sellist.
Tütarlapsele ei jäänud märkamatuks Rolandi käed, mis rusikasse tõmbusid ning Amy oli üsnagi kindel, mis emotsioonid Rolandit valdasid. Dani ei olnud eriti kaugel sellest, et öelda - rahu, kõik on korras, kuid kui noormees tema vastu istus, pidas Amity paremaks vaikida. Polnud mõtet seda teemat üles võtta, vähemalt mitte praegu. See oli isegi omamoodi uskumatu, kui kiiresti võisid Rolandi emotsioonid muutuda ning see oligi üks esimesi asju, mis pani Danielle'i Rolandi vastu huvi tundma.
Kuulnud nüüd, et Rolandile meeldib jalutamine, muigas tütarlaps kergelt. Ta teadis seda. Ka neidisele endale meeldis see ning tegevusetult koha peal seismine ei meeldinud talle kohe mitte üldse, mistõttu oligi ta istunud. Kuulnud küsimust, hammustas Amy hetkeks huulde. "Ma arvan, et hästi või normaalselt või midagi sinna kanti," lausus Dani kerge naeratusega. No tal ei olnudki kõige hullem, kui nüüd kogu see jama tema isaga välistada, kuigi ka see ei olnud enam nii jube kui see alguses oli. Sellega harjub. "Ning sul endal? Kuidas tervisega lood on?" uuris Amy, lootes kuulda, et arstid arvavad, et nad suudavad siiski Rolandi vähki ravida, või midagi muud seesugust.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 27, 2011 0:36:28 GMT 3
Ausaltöeldes see vastus ei rahuldanud Rolandit üldse. Ta teadis ja nägi ju, kuidas tüdruk kannatas. Ta oli neidise sinikaid näinud ja koheselt asja uurima hakanud. Ausõna, kui ta Daniellest ei hooliks, oleks ta ammu tolle isa oma kätega ära tapnud! Kaua ta piinab oma tütart? Rolandi huuled kaardusid sunnitud naeratuseks ja ta üritas Amityga leppida. Ainult aastake veel ja tüdruk võib minema kolida ja alustada rahuliku eluga!
Küsimuse peale naeratas Roland veelgi. Viimane asi mida ta tahtis oli see, et keegi teine muretseb tema pärast. "Hästi. Arstid ütlevad, et ma paranen!" valetas noormees, kuid tema rõõmsatest silmadest oli seda pea võimatu välja lugeda. Ta ei tahtnud surra, ta kartis isegi seda, kuid sinna ei saanud midagi parata ja Roland oli oma saatusega leppinud. Väljapääsu otsimiseks oli juba liiga hilja. Nüüd võis ainult loota, et ta elaks kuni eksamiteni ja pärast seda võib ta rahus surra. Tema elu üks eesmärkidest oleks täidetud: Roland lõpetaks Sigatüüka kooli.
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 27, 2011 0:51:00 GMT 3
Danielle märkas, et Roland ei jäänud tema vastusega rahule ning see pani teda isegi mingil määral naeratama. Oli tore teada, et keegigi hoolis. "Rahu. Ära muretse. See ei ole nii hull nagu sa arvad," lausus Amity vaikselt, näol siiras naeratus ning erkroheliste silmade pilk kindlalt Rolandil.
Kuulnud seejärel Rolandi vastust, segunes Dani's üllatus segadusega. Amy ajul oli raske vastu võtta uudist, et noorukiga tema vastas võib kõik korda saada. "Päriselt?" küsis Amity viimaks, kui ta suutis oma hääle kuskilt üles leida. "Kui sa ütled nüüd, et see oli nali, siis on sul päris sitad naljad, kullake," lausus Danielle, näol kerge naeratus mänglemas. Ta ei suutnudki veel kindlat seisukohta võtta, kuid kui Roland nüüd oma sõnu kinnitama peaks, ei näinud Dani ainsamatki põhjust, miks ta peaks noormehe sõnades kahtlema.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 27, 2011 0:55:48 GMT 3
Isegi kui ta tahaks teda uskuda, ei teinud Roland millegipärast seda. Kunagi ta tõesti läheb neile külla ja vajadusel keerab Amity isal kaela kahekorra. "Kas tõesti?" kergitas Hufflepufflane kulme. Miks siis oli üks kaunis valugrimass ehtinud neidise nägu, kui too maha istus? Vaevalt oli see maapinna külmusest ja niiskusest.
Roland kallutas pea küljele. Nende seis oli võrdne. Nad mõlemad muretsesid teineteise pärast. "See ei olnud nali," rahustas ta Daniellet, kerge naeratus taas näole kippumas. Olgugi, et talle ei meeldinud valetamine, pidi ta seda ikkagi tegema. Lihtsalt selleks, et vaadata, kuidas näitsik rõõmustab, oli seda väärt.
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 27, 2011 1:16:42 GMT 3
"Mhh.. Päriselt. See ei ole enam nii hull," lausus Amity, näol kerge naeratus, üritades Rolandit selles tõsimeeli veenda. Danielle'i enda arvates ei olnudki see nii hull, kuna enda silmis ta vääris seda, kuid ta pidas paremaks sellest osast vaikida. Noormees oleks vaevalt rahul olnud selle mõttega, et Amy seda tõesti väärib. "Seega sul ei ole vähimatki põhjust muretseda. Pealegi, ma olen nii väikse osa ajast kodus, et see on põhiliselt olematu. Seega ära muretse," lausus tütarlaps, näolt hetkekski kerget naeratust kaotamata. Ta tahtis, et noormeest teda mõistaks.
"Ei olnudki?" küsis Danielle ning nähes kerget naeratust Rolandi näol, ilmus õnnelik naeratus Amity näole ning juba hetk hiljem embas neidis sõpra tugevasti. Ta oli juba leppinud mõttega, et ta peab Rolandi kaotama, kuid seesugune uudis tegi teda nii õnnelikuks, et seda ei suutnud ta isegi mitte sõnadesse panna. Kui ta teaks, et Roland talle praegu niiviisi valetaks, oleks Amy vägagi vihane. "Miks sa mulle seda alles nüüd ütlesid? See on ju lihtsalt suurepärane!" rõõmustas Dani, lumivalge naeratus nägu ehtimas ning isegi üks rõõmupisar mööda põske alla veeremas. Ta isegi mitte ei taibanud kahelda Rolandi sõnades.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 27, 2011 13:05:25 GMT 3
Roland ei öelnud midagi. Amity teadis küll tema mõtteid selle teema kohta. Samas, tüdruk ju teadis, et ta võis väga vabalt terve suvevaheaeg tema perekonna juures veeta. Tema ema ja isa oleksid sellega nõus ja neil oligi üks tuba hetkel vaba. Selle saaks Amity väga vabalt endale, kui ta just temaga tuba jagada ei taha. Ega selles polnud ka küsimus ju.
Kuid nüüd tundis noormees ennast süüdi. Kohe tõsiselt. Ta oli valetanud lihtsalt selleks, et näha, kuidas tüdruk tõsiselt rõõmustab. Tegelikult oli asi vastupidine. Arstid ei leidnud talle õiget ravimit, nad isegi ei teadnud, mida tema haigusega peale hakata ja talle ennustati vaid aasta, kui mitte vähem. Noormees embas Amityt vastu, ise väga tõsine püsides. "Ma sain sellest ise ka mõni aeg tagasi teada," vastas noormees, muutes oma hääle sama lõbusaks kui seda tütarlapse oma oli.
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 27, 2011 14:48:27 GMT 3
Kuulnud noormehe lauset, mängles kerge naeratus endiselt Amity näol, pühkides ära paar rõõmupisarat, mis neidise põskedele oli oma tee leidnud. "Ja ma olin juba vaikselt leppinud mõttega, et ma pean su varsti kaotama," lausus Danielle veidike vaiksemalt, sõpra taaskord emmates. "Olin ma alles loll, et ma ei uskunud, et arstid ei suuda midagi välja mõelda," lausus Amy, näol nüüdseks juba lõbus muie mänglemas, käed endiselt tugevalt ümber Rolandi. "Ja nüüd meil on nii vähemalt 50 aastat aega üksteise seltskonda nautida," muigas Dani, kujutades juba vaimusilmas ette, kuidas nad 50 aasta pärast koos istuksid ning vanu aeg meenutaksid. See mõte pani Amity turtsatama. "Ja sa ära mitte mõtlegi enne ära surra," lausus Dani lõbustatult, kuid kergelt hoiatav noot siiski hääles kõlamas.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 27, 2011 19:06:04 GMT 3
Üha enam ja enam süvenes tema süütunne. Tema surm võis ootamatult saabuda. Muidugi võis selle arstide peale süüks ajada ja öelda, et nende ravim oli liiga hilja kohale jõudnud ja Rolandit päästa oli võimatu. Ausaltöeldes ei tahtnud ta ise ka ära surra. Roland oleks nii väga soovinud näha, kuidas tema enda lapsed üles sirguvad ja hiljem, paarikümne aasta pärast, vaadata, kuidas tema lapselapsed hoovis mängivad. Kõik need olid aga tühipaljad unistused.
Hoiatavat nooti tütarlapse hääles kuuldes, muigas Roland sellegi poolest:"Kui sa mind praegu lahti ei lase, suren ma hapnikupuudusesse," hoiatas Hufflepufflane, kuid ei teinud midagi selleks, et ennast neidise haardest välja päästa.
|
|
