|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 27, 2011 19:18:26 GMT 3
Danielle kuulis sõbra lauset ning puhkes seejärel naerma. "Shit happens. Jääd elama ehk," muigas Amity, näol lõbus muie mänglemas, muutes kallistuse veel tsipakene tugevamaks. Ta polnud tükk aega nii õnnelik olnud kui ta praegu oli. Viimaks eemaldus ta Rolandist veidi, näol lumivalge naeratus mänglemas. "Aga ma igaks juhuks ei hakka riskima. Ma eelistaksin sind siiski veel rohkem elusast peast," muigas Dani ning hetk hiljem sasis ta huffelpuflase juukseid. Amity näol oli kerge naeratus ning erkroheliste silmade pilku ta mehelt eemale ei viinud. Ta lihtsalt istus seal ning vaatas Rolandit, naeratus näolt hetkekski kadumata.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 27, 2011 19:33:29 GMT 3
Noormehe selgroog ragises valjult, kui tütarlaps teda veel tugevamini kallistas. Isegi tema luud olid nõrgad ja kuigi ta nautis seda kallistust, oli see ikkagi kuradi valus. Rolandi käed langesid Amity kõrvale ja ta üritas hingata. Alguses ta kartis, et tüdruk hoiab temast ehk liiga kaua kinni ja ta jääbki lämbuma, kuid sama järsku, kui Danielle temast kinni haaranud oli, oli näitsik koolivanemast lahti lasknud ja poiss tegi sügava hingetõmbe:"Ma vannun, et kui sa ühineksid Surmasööjatega, kasutaksid nad sind oma salarelvana!" Valust hoolimata suutis Roland muiata ja Amity poole tänulikult vaadata. Jumal tänatud, et tal oli nii hea sõber olemas!
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 27, 2011 19:48:19 GMT 3
Ragin oli suutnud aga kuidagi Amy kõrvadest mööda minna, mistõttu ei olnud ta isegi võinud mõelda selle peale, et Rolandil võiks valus olla. Mehe kommentaari kuuldes, muigas Danielle kergelt. "Ma olen meelitatud, et sa minust nii hästi arvad," lausus Dani lõbusa turtsatusega. "Aga ma rõõmustan sind. Nüüd oled sa mul ju olemas ning saad valvata, et ma nii lolli otsust ei teeks, et Surmasööjatega liituksin," lausus noor neidis lumivalge naeratusega, erkroheliste silmade pilk Rolandil. "Ja isegi kui ma liituksin, siis sina ühineksid minuga, eksole? Mulle on siiski lapsehoidjat vaja ning ma ei oska mõelda, kes sobiks sellesse ametisse paremini kui sina," lausus Danielle lõbusa muigega, naeratav pilk noormehel. Mnjahh.. Tal hakkaks üksi seal igav ning pealegi mõte, et ta peaks kellegi ära tapma, oli piisavalt vastumeelne, et isegi mitte kaaluda Surmasööjatega ühinemist.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 27, 2011 19:58:20 GMT 3
"Väkk!" tegi Roland. Mitte sellepärast, et Amity "kaalus" enda jutus Surmasööjatega liitumist. Ta ei saanud ju hukka mõista neid, kellel olid omad ideoloogiad, kuigi tapmine oli ka talle väga vastumeelne. Oleks see lihtsalt oma organisatsioon oma maailmavaadetega, suhtuks Roland neisse normaalselt. "Mina sinu mähkmeid küll vahetama ei hakka!" Kortsutas koolivanem kulme ja tõmbus pisut eemale. Kuigi oli täiesti võimalik, et kui Amity liituks nendega, teeks seda ka Roland. Tal polnud ju mitte midagi ohverdada. Oma asi oli see, kas teda sinna ühingusse keegi vastu võtaks. Ta ei olnud eriti rikas ja ta ei olnud puhtavereline võlur.
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 27, 2011 20:08:54 GMT 3
Danielle kuulas sõpra ning puhkes naerma. "Oleks sul siis tõesti midagi selle vastu, kui ma paluksin sul enda mähkmeid aeg-ajalt vahetada?" küsis Amity, tehes võimalikult kurva näo pähe, puhkedes hetk hiljem naerma. "Aga nooh.. Viimati kontrollides ei kandnud ma veel mähkemid ning isegi kui ma kannaksin, saaksin ma nende vahetamisega ise ka hakkama.. Vist," lausus Amity, näol lõbus muie, erkroheliste silmade naeratav pilk kindlalt noormehele suunatud. "Ning kui ma olengi vana ning nõder, siis vajadusel sa ikka ulataksid mulle oma abikäe, eksole?" küsis Dani kerge muigega, tehes parimad kutsikasilmad, mida ta teha oskas.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 28, 2011 14:15:10 GMT 3
Roland vaatas ringi, justkui üritaks vastust kusagilt saada, näiteks Peksja pajult, kuid peagi peatus tema pilk taas Amityl ja noormees noogutas:"Ma jätaksin selle vahele, kuid ära muretse, ma olen üsna veendunud, et seal leidub keegi, kes vahetaks vabatahtlikult sinu mähkmeid!" vastas Hufflepufflane laia ja särava naeratusega.
Amity oligi vist ainus inimene, kelle juures ta nii avalikult ja rõõmsalt naeratada suutis. Tütarlapse enda naeratus oli lihtsalt nii nakkav ja tema positiivsus oli lihtsalt liiga kaasahaarav. Roland isegi ei mõelnud enam nende eelmisele teemale. "Ma ulataksin sulle oma jalutuskepi," pomises poiss, ajades huuled prunti ja pilutades Amity poole silmi.
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 28, 2011 21:31:23 GMT 3
Danielle kuulas noormeest ning turtsatas seejärel kergelt. "Kes oleks osanud arvata, et Surmasööjad nii nunnud, head ja armsad on, et oleksid valmis vabatahtlikult minu mähkmeid vahetama," lausus Amy lõbusa muigega, tõmmates käega läbi oma tumedate juuste, erkroheliste silmade pilk kindlalt Rolandil. "Kuigi nohh.. Ma pettusin sinus.. Ma arvasin, et sa oleksid esimene inimene, kes tahaks minu mähkmeid vahetada. Jookseksite kõik tormi ning kakleksite, et kes seda teha saaks," lausus tütarlaps lõbusalt, puhkedes seejärel lõbustatult naerma. Ilmselgelt oli neil täiesti "tõsine" jututeema. Kuulnud nüüd, et Rolandi talle käe asemel hoopiski jalutuskepi ulataks, muigas Amy kergelt. "Vähemalt seegi. Aga ilma oma kepikeseta käiksid ju sina hoopiski kummuli," lausus Dani muigega, "ning seda ma ei taha kohe kindlasti. Sina oled siiski minu nunnu kullakallis." Amity näol oli lai naeratus ja hetke pärast sasis ta noormehe juukseid.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 28, 2011 21:49:13 GMT 3
Noormees laiutas käsi. Tegelikult ta isegi ei teadnud, millised Surmasööjad oma iseloomult on, kuid kindlasti olid nad kohutavamad, kui Slytherinlased. Nad tapsid ja piinasid inimesi ilma igasuguste süümekateta ja Rolandi arust olid veel õpilastel need olemas. Pealegi, mitte iga Slytherinlane ei läinud ju nende poole üle. Mõni läks lihtsalt oma elu edasi elama ega puutunudki kokku mingisuguste väesalkadega. Slughorn oli ka ju Slytherinis käinud ja Snape ka ning mõlemad olid üsnagi lojaalsed olnud ja mitte kumbki ei olnud kuri.
"Sul on liiga kõrge ego," teatas Roland, tuues kuuldavale pika 'Aww!" kui tüdruk teda enda nunnu kullakallikeseks nimetas ja tema juukseid sasis. "Ja sina oled minu linnupoeg."
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 28, 2011 22:19:49 GMT 3
Kuulnud nüüd, et tal on liiga kõrge ego, puhkes Danielle naerma. "Ma ei oska seda kommenteerida. Ma ei tea millest sa räägid. Ma olen eelkõige siiski tagasihoidlik maalaps, you know," lausus Amity, näol lõbus muie mänglemas. Eriline egoist ta just ei olnud, kuid tagasihoidlikust maalapsest oli asi ikka üsnagi kaugel. Rolandiga oli lihtsalt hea niisama lolli mängida ning tundus, et Roland ei pannud seda ka pahaks, või vähemalt mitte praegu. Noormehe aww'i peale puhkes Dani naerma. Roland seesugust häälitsust tegemas.. See oli midagi uut. "Ma olen meelitatud, et sa raatsisid mulle seesuguse armsa hüüdnime omastada," lausus Amy, näol lumivalge naeratus mänglemas, pilk noormehel.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 28, 2011 22:31:45 GMT 3
Roland noogutas aeglaselt, üritades teha võimalikult sellist nägu, mis ütleks Amityle "Muidugi ma usun sind!", kuid kukkus selles osas läbi. "Peadki olema," arvas Hufflepufflane. Ta jagas väga harva kellelegi selliseid komplimente. Põhimõtteliselt oligi Amity ainus, keda ta võis enda linnupojakeseks või kiisuks nimetada ilma, et tüdruk teda valesti mõistaks või teda ahistajaks kutsuma hakkaks. "Kuid ära sellega ära harju." Lisas noormees kiirelt, pilk üsnagi hoiatav, peaaegu, et ähvardav isegi.
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 28, 2011 23:13:09 GMT 3
Mehe nägu nähes puhkes Danielle naerma ning noormehe sõnade peale noogutas Amity agaralt. "Selles sa ei pea kahtlema. Kindlasti olen," lausus Dani lõbusa muigega. Mehe viimase lause peale, manas neidis võimalikult kurva näo ette. "Miks? Sellega võiksin ma vägagi vabalt ära harjuda. Mulle meeldib sinu linnupojakene olla," lausus tütarlaps, kurb näoilme asendunud lõbusa muigega, tõmmates käega läbi oma tumedate juuste, roheliste silmade pilk Rolandil. "Aga noohh.. Meil on nüüd vähemalt imelised 50 aastat vaja üheskoos ära veeta, seega ma saan hakkama... Ehk," lausus Danielle, näol rõõmus naeratus. Ta vist ei väsigi kordamast, et neil on nüüd 50 aastat aega üheskoos aega veeta. Nii palju kui tema teadis, saab Rolandiga kõik korda ning nad elavad happily ever after.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 28, 2011 23:22:06 GMT 3
Nad? Nad ei olnud ju abielus, ega? See oleks ju kohutav olnud! "Ah, tule siia!" Roland naeratas ja haaras Amity omale kaissu:"Ma otsin omale kunagi kassi üles ja lõikan su tükkideks ning söödan su talle, kas nii sobib?" Tema kuri ja ideaalne plaan! Nüüd oli ainult üles leida parajas mõõdus kass, kes suudaks ühe korraga Amity ära süüa. Roland ei jaksaks vaest looma nii kaua toita; kassil võiks väga vabalt allergia tekkida kui ta nii palju ühte ja sama liha sööb!
"Ma arvan, et ma viskan esimese kümne aasta jooksul sussid taevapoole püsti, kui me kokku kolima peaksime," tähendas koolivanem tõsisel toonil.
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 28, 2011 23:56:24 GMT 3
Danielle naeratas kergelt kui noormees ta omale kaissu tõmbas. Olgugi, et see oli veidi valus, ei kaotanud Amy naeratust näolt. Dani asetas oma pea noormehe õlale ning muigas kergelt. Kuulnud Rolandi lauset, turtsatas tütarlaps lõbustatult. "Su lahkus ning heasoovlikkus on ikka piiritu," lausus Amity lõbustatult. "Aga ma olen siiski tsipakene meelitatud, et sa pead mu liha piisavalt heaks, et arvad, et ma kõlban ikka su kassikesele õhtusöögiks," lausus tütarlaps kerge muigega. "Mõtle kui odavalt sa läbi saad, kui sa mind oma kassikesele söödaksid. Kulud kassitoidule väheneksid märgatavalt," naeris Amity. Kuulnud nüüd Huffelpuffi koolivanemat ning tema hääletooni, oli neidis taaskord sunnitud naerma puhkema. "Nii nõrk oledki. Kõigest pisikesed kümme aastat?" uuris Amy muigega, viies enese erkroheliste silmade pilgu Rolandile.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 29, 2011 0:11:40 GMT 3
Noormees naeratas laialt. Vähemalt nii hea ta ikkagi oskas olla. Ta libistas oma sõrmedega läbi Amity pehmete juuste ja sasis neid siis kiirelt, üritades neidise soengu võimalikult sassi ajada. "Mitte heaks, mul on lihtsalt rahast kahju ja kui võimalus tuleb, siis ma kasutan selle ju ikkagi ära, mitte ei hoia ennast tagasi. Pealegi ma usun, et see kass oleks hiljem mulle isegi tänulik, et ma sind talle sisse söötsin. Nad on siiski kiskjad ja armastavad inimliha." Lihtsalt parem oleks, kui see loom talle kallale ei hüppa.
Roland noogutas. Kõigest need pisikesed kümme aastat, just. "Rohkem ju vaja ei lähe?" Kergitas noormees kulme. Kaua üks paarike ikka suudaks koos elada, kui nende vahel ei toimu midagi?
|
|
|
|
Post by Amity Danielle Felicity on Dec 29, 2011 0:33:39 GMT 3
Danielle krimpsutas enese nägu, kui Roland ta juukseid sasis, hakkamata siiski sellele vastu kaklema. "Jaahh.. Ma armastan sind ka," lausus Amity, kui mees ta juukseid endiselt sasis. "Ma kujutan ette, kui seksikas mu soeng praegu välja näeb," lausus Danielle kergelt naerdes, kui Roland viimaks juuste sasimisega ühele poole sai. Kuulnud noormehe edasist juttu, viis Amy üllatunud pilgu Rolandile, jättes selle temale. "Ise võtaksid ka ikka paar ampsu? Hoiaksid veel enda toidukuludelt ka kokku. Ma oleksin kindlasti ääretult maitsev ning tervislik," muigas Danielle lõbustatult, üritades seejärel oma juukseid kuidagigi siluda.
"Läheb ikka rohkem vaja.. Mida rohkem seda uhkem, you know," lausus Amity kerge muigega, roheliste silmade pilgu tagasi mehele viies. "Seega looda sa, et sa vaid kümne aastaga pääseksid. Kuigi lihtsam oleks vist nii, et me lihtsalt ei elaks koos," lausus Danny lõbusalt, naeratavat pilku mehelt viimata.
|
|
