Peksja paju

[Roland Stark]

"Ära vingu, see näeb täiesti normaalne välja," ütles Roland ja eemaldas viimaks käe Amity juustest, viies koheselt pilgu oma imelisele tööle. Olgu, või siis ka mitte. Oli selline mulje, et sinna oli mõni metsloom omale viimaks ometi hea pesa teinud ja ennast sinna elama sisse seadnud. Kuid talle tõesti sobis see. "Ei. Ma arvan, et ma hakkaks ajutiselt taimetoitlaseks enne, kui ma sinu liha sööma hakkaksin," kortsutas koolivanem eemaletõrjuva pilguga kulme. Ja ta ei olnud mingisugune kannibal, kes inimeste lihasöömist naudiks.
"Ma arvan, et see oleks ka väga hea lahendus. Me võiksime naabrid olla. Mina elaksin kusagil Siberis ja sina Alaskal. Saaksime üksteisele iga hetk külla tulla kui tahaksime."

[Amity Danielle Felicity]

"Kas ma vingusin või? See oli kompliment sinule! Sinust saab kunagi veel tipptasemel juuksur. Ja siis ma olen sinu esimene püsiklient," muigas Amity, erkroheliste silmade pilku Rolandile viies. "Aga ma saan ikka sõbrahinnaga, eksole? Ma ikka seesuguste tippjuuksurite juures muidu ei jõua käia," lausus tütarlaps lõbustatult, pannes enese pea noormehe õlale tagasi, näol naeratus. Rolandi edasise jutu peale puhkes Dani naerma. "Ma pean tunnistama, et see vastus mulle isegi meeldib. Mõte sinust minu liha söömas... Njahh.. Mitte just kõige meeldivamate killast," lausus Amy turtsatusega, pead endiselt noormehe õlale toetades, tundes ennast vägagi mõnusalt hetkel.
"Eieiei.. Sa tahad, et ma surnuks külmuksin?" torises Danielle, tõmmates käega läbi oma tumedate juuste. "Ja naabrid tähendab seda, et me elame ikka vähemalt samal ruutkilomeetril," lausus Amity lõbusa muigega. "Nii, et nii lihtsalt sa ikka päris ei piisa," lisas neidis, pilku Rolandile viies.