|
|
Post by Lewin Ulric on Jun 4, 2013 19:49:25 GMT 3
"Professor. Professor Ulric," pomises professor Ulric omaette, kui ta klassiukse lukust lahti keeras ning kiiresti sisse astus ning ühtlasi käes olnud hunniku raamatuid maha pillas. "Võta ennast nüüd kokku, sa oled professor," lisas ta veel ning korjas need kibekiirelt üles. Veendunud, et keegi tema äpardust tähele ei pannud, tõmbas ta ukse pauguga kinni ning kiirustas enda laua ning tahvli juurde. See tundus juba parem. Õpetajarüüd, mida ta oli ühe kena rohelise lipsuga täiendanud, kohendades koukis ta sahtlipõhjast välja paki kriite ning pani ühe neist võlukeppiviipega midagi tahvlile kirjutama. Seejärel pöördus ta klassi poole, kus veel mitte ühtki hingelist ei istunud.
"Tere. Tere hommikust. Tere tulemast esimesse nõiajookide tundi. Tere, ma olen teie uus õpetaja. Professor." Mees kirtsutas nina ning ohkas, käsi lauaservale toetades. Hoolimata sellest, et ta polnud kõige noorem kõikidest õpetajatest Sigatüükas, oli ta siiski kõige... närvilisem? Ebakindlam? Paar korda sügavalt hinge tõmmanud silmitses mees tahvlit ning seal olevaga rahul, vajus oma küllaltki mugavale toolile. Võlukepiviipega avas ta ukseluku, mille enda järel enne mõneks ajaks uuesti lukustanud oli. |
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 4, 2013 19:57:31 GMT 3
Koheselt, kui uks oli nõksatusega taas avanenud, pistis enda pea klassiukse vahelt sisse üks punapäine tütarlaps, kes oli ise ilmselgelt sama närviline, kui professor ise. See oli tema esimene tund! Täiesti esimene tund nii Sigatüükas kui üleüldse koolis pärast seda, kui ta muundati ning noh, ütleme nii, et sellest oli ikka väga palju aega möödas ning palju oli muutunud, alustades koolivormist ning kooli temaatikast lõpetades inimestega.
"Tere, kas see on... Jah, on küll," tervitas ta professorit kogeledes. Viimased sõnad olid talle endale mõeldud, sest ta lihtsalt uskus, et oli valesse kohta läinud, kuid samas kui paljud pidasid vangikoobastes tunde?
Vangikoopad sobisid vampiirile laitmatult. Need olid hämarad ning jahedad, inimeste verelõhn ei ajanud seal neidise pead sassi ning ta oli väga õnnelik, et sai seal enda päevad veeta. Ööd veetis tüdruk siiski lossist väljas, sest ta pidi ju kuidagimoodi toituma ka ning vangikoopa rotid ei maitsenud hästi. Ka neid oli tüdruk juba järgi proovinud, sest kui ta oleks pidevalt hammustanud inimeste kaelu, oleks asi juba kahtlaseks muutuma hakanud ning astudes Sigatüükasse oli Delilah nii direktorile kui ka ise-endale lubanud, et ükski süütu inimene ei saa viga.
Magdalena võttis enda suuna mingi keskmise pingi poole ning viimaks võttis ta istet. Tüdruk kandis lühikest voltidega seelikut, musti sukkpükse ning kõrgeid platvormiga kingi. Must triiksärk oli seekord lühikeste varrukatega ning seetõttu vaatasid paljud teda imelikult imestades, et neidis külma ei karda. Pikad punased juuksed olid kõrgesse hobusesabasse seotud ning Slytherini värvides lips raamis neidise kaela. Ta oli valmis enda esimeseks tunniks, mis pidi olema nõiajookide tund Slytherini majavanemaga. Kui huvitav!
|
|
|
|
Post by Clara Hunt on Jun 4, 2013 20:06:59 GMT 3
Clara paotas aeglaselt ust ning kirtsutas kostuvate kriuksatuste peale nina. Võiks ju arvata, et ühes võlurite koolis on kõik uksed kriuksuvabad, aga nii see ei olnud mitte üks teps. Eks see oli selle süü, et kooli koristaja ja üleüldine korrashoidja oli soss, kes poleks ka kõige parema tahtmise korral suutnud ühte ust kriuksuvabaks võluda.
Aeglaselt sammus ta pinkide vahel naeratades tervituseks õpetajale, samal ajal endamisi aru pidades, kuhu ta istuda sooviks. Kõigepealt valis ta välja koha teises pingis, vasakpoolses ääres. Istudes toolile, kargas ta sealt pea sama kiiresti püsti ning asus uut kohta otsima. "Pagana pinnulised toolid ja totakas sossist Filch," mõmises ta kulmu kortsutades ning istus ühe pingi võrra tahapoole.
Uus pink oli palju mugavam ning Clara otsustas sinna püsima jääda. Ta otsis kotist kõik tema meelest vajaliku välja, asetas lauale, lükkas koti jalaga enda tooli alla ning kääris rüü käised üles, et neid mitte märkmete tegemise hoos tindiga kokku määrida. Nüüd, tegevusetult, heitis ta pilgu ainsale klassis olevale inimesele, Slytherinlasele, kes oli vist koolis uus ning nägi väja, nagu võiks ta neiuga sama vana olla.
Ta naeratas teisele tüdrukule kergelt, tahtmata ebaviisakas olla. Slytherini ja teiste majade vastasseis oli mitmete aastate jooksul hulga leebunud, kuid mitte päriselt kadunud, aga Clara pidaski seda tobedaks. Nad kõik olid ühte moodi õpilased, milleks kogu see pinge.
|
|
|
|
Post by Kayleigh Moreno on Jun 4, 2013 20:17:37 GMT 3
Nõiajoogid oli muidugi tund, kuhu ka kõige hilinemajad slytherinlased õigeks ajaks kohale jõudsid. Mitte, et Kayleigh'l sellega probleeme oleks olnud, nõiajoogid olid eelneva kuue aastaga tema lemmikõppeaineks kujunenud ning seega oli ta alati ilusti enne tunni algust kohal. Ukse taga veel oma valget triiksärki ja majavärvides lipsu kohendanud astus näitsik ruumi sisse, ütles ühe kõlava "Tere, professor"i ning suundus klassi ette vasakusse nurka istuma, saates veel ühe kulmukergituse mingi Ravenclaw tsiki poole, kes seal midagi endamisi pomises. Oma asjad lauale sättinud jäi tüdruk tahvlit silmitsema, kuhu mingi tekst parajasti ilmumas oli.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 4, 2013 20:44:54 GMT 3
Aah, jube! Alicia vihkas seda tundi maailmas kõige rohkem. Ta lihtsalt ei osanud neid asju omavahel kokku segada, nii, et sellest tuleks asjalik nõiajook. Sellegipoolest oli ta selles aines juba kuus varasemat aastat käinud ning alati pingutanud, et saada arvestatav hinne. Ja see aasta ei kavatsenud ta ka mingit erandit teha. Nüüd sammus ta mööda jahedaid vangikoopaid õige ukse poole ning astus klassi. "Tere!" lausus ta kuuldavalt ning hakkas aeglaselt mööda laudade ja toolide vahekäike edasi sammuma. Ta viis pilgu Delilahle ning saatis talle kerge sõbraliku naeratuse ja pisikese peanoogutuse, kuid võttis siiski istet lauas, mis oli veel tühi. Ta lootis, et temaga ühinevad tema majakaaslased.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 4, 2013 20:58:29 GMT 3
Susannah hammustas huulde ning sisenes kiirelt nõiajookide klassiruumi. Või oleks olnud õigem öelda koopasse. Tüdruk vaatas ringi ning tema pilk peatus mõneks hetkeks slytherinlastel, kelle majavanemaga oli professori näol tegemist. Ta oli oma vanematelt küllalt kuulnud, kuidas tavaliselt sealsed õppejõud oma majasid eelistasid ning Slytherini puhul pidi see kõige enam silma paistma. Viimaks liikus ta pilk edasi Clarale ning neiu ohkas kergendunult. Kiirelt suundus ta sõbranna kõrvale istuma.
"Hei, tõmba koomale," sosistas ta ning potsatas istuma. Õpetaja poole pisut äreva pilgu heitnud, rahunes tüdruk kiirelt. "Ta ei tundu nii jube, kui ma arvasin," lisas ta vaikselt, raamatut enda ees lehitsedes, et oma sõnu summutada.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 4, 2013 21:03:53 GMT 3
Delilah vaatas klassis ärevalt ringi, olgugi, et ta üritas maha rahuneda. For love of god - ta oli ju vampiir ning enda emotsioone pidi ta hästi vaos hoidma. Kuid ometi ei suutnud ta paigal istuda. Ta niheles enda tooli, sügas parema jalaga vasakut, klõbistas pastakaga, näris enda juukseid, näris enda huult, ohkas valjult mitmel korral ning piilus pidevalt professori poole. Oleks ta vereringe endiselt normaalselt ringi käinud, oleks ta ilmselt näost punane ning higistaks. For sure.
Kui Clara klassi sisenes, naeratas ta tüdrukule vastu, ammutades temast justkui mingit julgustust. Pealegi - tolle südamelöögid kõlasid nii ilusalt, et neidis sai hetkeks enda mõtted enda esimesest tunnist eemale. Tüdruk tervitas ka teisi enda tuttavaid vaikse heiga ning võttis seejärel kotist enda vihiku, õpiku ning veel kaks pastakat. Ta ju ei teadnud, mida tal vaja läheb. Ah jaa, katla oli ta ka ostnud ning muu vajaliku, mis tema nimekirjas olid. Viimaks pööras neidis enda pilgu taaskord enda majavanemale. Ta ei osanud oodata, et Sigatüükas nii noored ning ütleme ausalt, et ka nägusad professorid olid. Ta oli alati uskunud, et seal koolis õpetavad vanad pässid, kes olid pooled asjad ära unustanud ning raiskasid ainult õpilaste aega, aga ei, tüdruk pidi taaskord eksimist tunnistama.
|
|
|
|
Post by Cecilia M. Zabin on Jun 4, 2013 21:24:45 GMT 3
Külm vangikoobaste õhk tõi Cecilial iga kord külmavärinad üle keha, kui ta klassi poole sammus. Neiu sai sellest ainest enam-vähem küll aru, aga ta pidi ikkagi iga tund ennast sinna vägisi kohale vedama. Tema megakõrgete kontsade heli kostus juba kaugelt, kuni ta klassi astus ja õpetajat üsna tagasihoidlikult tervitas. Ta otsis endale istekohta, märgates Aliciat kõndis ta majakaaslase juures oleva lauani ja istus sinna. "Tsau! Oled siis valmis selleks tunniks?" sõnas tüdruk ja üritas manada näole võimalikult julgustava naeratuse. Noh, tema ise küll ei olnud.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 4, 2013 21:31:35 GMT 3
Alicia märkas, kuidas CC klassi tuli ning ta lootis, et tüdruk tuleb ikka tema kõrvale. Tuligi. "Selleks tunniks ei saa kunagi valmis olla," lausus ta siis kähedalt. See oli üks ainukesi tunde, kus Al üritas alati tahaplaanile hoida ja mitte üldsegi silma paista. Koguaeg siiski nii hästi ei läinud, küsimustele pidi ta peaagu, et iga tund vastama. "See võiks juba läbi olla," lisas ta siis majakaaslasele ja saatis talle kibeda muige. Vähemalt teadis tüdruk, et vangikoobastesse tules, peab ennast soojalt riidesse panema. Ta oli endale selga ajanud seeliku, paksemad sukad, madalad punased kingad, valge triiksärgi ning selle peale punase sviitri.
|
|
|
|
Post by Catherine Tyrell on Jun 5, 2013 14:20:28 GMT 3
Anna kõndis oma tavaliseltki üpris kiirel sammul nõiajookide klassi poole vangikoobastes. See oli ta lemmiktund, kuna tänu oma emale polnud ta nõiajookides nii väga äpu ja eks igaühele meeldis vast kõige rohkem see tund, kus nad hakkama ka said. See oli hea põhjus, et miski meeldida võiks. Igatahes lippas ta nüüdki selle klassi poole nagu ta juba viis aastat seda teinud oli, seljas korralik koolirüü - must kõrge pihaga seelik, mille alumises ääres oli sinine triip, valge triiksärk, millel oli küljes tumesinine lips ning peal oli musta värvi kardigan, mille paremalpool rinnas oli Ravenclaw toonides prefektimärk.
Klassi jõudes tervitas esimesena Lucia õpetajat ja siis hakkas alles vaatama, kuhu istuda. Viimaks otsustas ta istuda oma majakaaslaste - Susannah ja Clara - seljatagusesse pinki. "Hei!" ütles ta neile maha istudes, näol ootusärev naeratus.
ot. Eeek Rory Williams! : D
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 5, 2013 14:33:46 GMT 3
Ka Christian kõndis vangikoobastes nõiajookide klassiruumi poole. Sellel tunnil polnud vigagi. Mõnus praktiline tegevus. Hea vaheldus tundidele, kus pidi enamasti niisama istuma. Noormees jõudis peagi ka klassini, kuhu ukse kriuksumise saatel sisenedes ta ka õpetajat tervitas. Lasknud oma hallide silmade pilgul rännata üle klassi nägi ta ka üht teatud punapäist tütarlast. Ta otsustas oma suuna just tema juurde võtta. "Hei! Kas võib siia istuda?" küsis Chris Delilahlt kui oli tolle lauani jõudnud, näol muidugi säramas naeratus. See polnud arvatavasti päris tihe vaatepilt kui Slytherinlane ja Gryffindorlane täitsa viisakalt läbi said ja ehk ka koos kusagil tunnis istusid. Isegi kui majadevaheline sõjakus enam nii väga hull ei olnudki.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 5, 2013 15:12:47 GMT 3
ot: tuletan meelde, et ühtle lauda mahub 3-4 inimest, vähemalt filmides olid ju sellised lauad, kus nad mitmekesi selle ümber töötasid.
|
|
|
|
Post by Lewin Ulric on Jun 5, 2013 15:23:00 GMT 3
OT: Koolivormi ei pea kandma, aga laudade asetust peab jälgima?
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 5, 2013 15:33:36 GMT 3
ot: nüüd peab koolivormi kandma, tegin mõned muudatused. Sigatüüka all on kirjas kõik. Ja see oli lihtsalt sõbralik soovitus, et kui keegi sooviks rohkemate inimestega koos istuda, kui vaid kahekesi!
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 5, 2013 18:27:49 GMT 3
Delilah ei oodanud ausalt öeldes, et keegi võiks tema kõrvale tahtma istuda (sest tema lauas ei istunud peale tema kedagi). Ta tõstis enda sinised silmad ning vaatas poolvampiirile otsa, näole naeratus tekkimas. Jah, see oli tõepoolest üsna kummaline vaatepilt, et gryffindorlane ning slytherinlane koos istuda võiks, kuid tütarlaps oli uus ning ta endiselt ei jaganud matsu, miks ei võiks minevikust üle saada ning need kaks maja hästi läbi käima panna. Või vähemalt tolerantsemalt kui muidu.
"Muidugi," lausus neidis, võttes enda koti kõrvaltoolilt, asetades selle maha. Ta toetas enda pead oma käele ning jälgis poolvampiiri. "Kas sa ei karda, et su majakaaslased sind kahtlaselt vaatama hakkad, kui sa ühe slytherinlase kõrvale istud?" päris vampiir, hääles tögav toon vastu kõlamas.
|
|
