|
|
Post by Christian Borg on Jun 5, 2013 19:38:52 GMT 3
Ka Christian ei mõistnud, miks need kaks maja ei võiks oma sajandite pikkuse jagelemise lihtsalt lõpetada. Kas üldse tänapäeva nooremad Gryffindorlased ja Slytherinlased enam teavadki, millest algselt see vastuolu tekkis? Kindlasti mitte kõik. Noormeest see igatahes väga ei huvitanud ja ta suhtles, kellega iganes nii kaua kuni ka nemad temasse hästi suhtusid.
Armand võttis tütarlapse kõrval istet ning võttis lauale mõned tähtsamad asjad nagu veidi pärgamenti ja sule. Küsimuse peale noormees turtsatas ja vaatas korra juba kohal olevate majakaaslaste poole, kes ühtlasi olid ka ta klassikaaslased, kuid viis siis pilgu tagasi punapeale enda kõrval. "Ma olen aastate jooksul andnud neile palju paremaid põhjuseid, miks mu poole kahtlaselt vaadata," lausus ta lõbusalt. "Pealegi mind ei huvita, mida inimesed arvavad. Suhtlen ja istun kellega tahan." Selline pohh yolo tüüp ta oligi. Ta tegi, mida tema enda hing ihaldas, kuna ta ei elanud ju, kellelegi teisele vaid ainult endale.
"Ootad sa juba väga oma esimest tundi?" küsis Chris vampiiritarilt, jälgides teda tähelepanelikult.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 5, 2013 21:53:37 GMT 3
Christiani vaba suhtumine sellesse kõigesse tekitas tütarlapses julgust ning juba mõne hetke pärast suutis ta istuda sirge seljaga nagu ühele vampiirile kohane. Tema taevasinised silmad vaatasid lõbusalt ringi, kuid juba mõne hetke pärast olid need sellegi poolest koondunud noormehele enda kõrval. Ta ei olnud aastakümneid suhelnud nii paljude inimestega, kui ta oli seda teinud Sigatüükas. Ning just nimelt inimestega! Tegelikult ei meeldinud inimesed tütarlapsele, kuid Christianiga oli asi teistmoodi. Too polnud ju päris... inimene.
"Mis need põhjused siis on? Sest sa oled ju suurepärane," ütles tütarlaps avameelselt, kergitades üllatunult kulme. Christian oli tark, võiks öelda, et lausa intelligentne ning ka tolle välimus oli jahmatamapanev (tüdruk endiselt uskus, et selles on süüdi vampiirigeenid, sest ükski inimene ei saanud nii hea välja näha!). Noormehe küsimuse peale Delilah aga noogutas. "Jah, aga samas ma olen ka väga närvis. Ma ju pean asjadega järgi jõudma, sest ma olen enda elu rohkem koondanud selle peale, k e s ma olen, mitte võlukunstile. Kuid ma arvan, et ma saan hakkama," lausus Mag tasa, üritades olla võimalikult optimistlik. Antud olukorras ei saanud argpükslikult käituda.
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 5, 2013 22:28:19 GMT 3
Christian naeris kergelt neiu öeldu peale. Selle käigus läksid ta silmad üsna kissi ja välja ilmusid ka ta põselohud. "Ma küll väga tänan, aga tead ma võin olla ka paras tola vahel," nentis noormees lõbusalt kui ta oli suutnud naeru ohjeldada. "Enamik põhjuseid tekib aga siis kui ma olen sigalakku täis, aga neid juhtub ka kainena. Ma vahel olen lihtsalt natuke liiga ekstsentriline." Jah Chris oli tark, aga see ei tähendanud, et ta oma tarkust alati targalt kasutaks või üldse kasutaks. Vahel tuli ka oma tarkus riiulisse panna, riske võtta ja lihtsalt elada.
"Ma usun, et sa hakkama saad. Nõiajookide puhul on küll mõningad eelteadmised kasulikud, aga selleks on kindlasti ka raamatukogus raamatuid nende algteadmiste kohta nagu näiteks, mis on enamike nõiajookide antidoot, mis muide on besoaar, või mis taimi ei peaks kunagi kokku panema ja nii edasi," püüdis Armand olla võimalikult abistav. Ta ei teadnud küll päris hästi, miks, aga tal oli tahtmine Delilaht võimalikult aidata. "Muidugi kui sa ükskõik, millega abi vajad, siis ainult küsi," pakkus noormees oma abi ka pikemas perspektiivis.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 5, 2013 22:40:23 GMT 3
Tütarlaps kergitas üllatunult kulmi, sest tal polnud aimugi, milline võiks Christian sigalakkutäis peaga olla. Vampiir ise oli ka vahel päris hea viskisõber ning olgugi, et ta oli vampiir, hakkas talle see ka pähe. Ta oli siis vabam ning unustas ära emotsioonid, mida ta üritas vaos hoida. Uueks eesmärgiks oli kunagi Christian täis joota ning siis temaga lolli möla ajada!
"Usu mind, teoreetiliselt ma peaks kõike teadma, ma arvan. Ma lugesin vaheajal mitu raamatut koos retseptidega läbi, kuid see on hoopis teine küsimus, kuidas ma praktiseerima seda kõike hakkan," lausus neidis kerge turtsatuse saatel. Ta libistas käega kiirelt üle enda juuste ning noogutas seejärel tänulikult. Abi oli ikka vaja, eriti veel Christiani oma, sest Christian oli ainus, keda Delilah peale victoria usaldas. Ning Victoria ei hakanud ometi talle nõiajooke õpetama.
|
|
|
|
Post by Nichole Claribel on Jun 5, 2013 22:46:55 GMT 3
Nichole sisenes ühes teiste õpilastega nõiajookide klassi ning valis endale koha klassi keskosas. Tütarlaps pani oma koti laua kõrvale maha ning jäi üleliigse kohmitsemiseta rahuliku ilmega klassi algust ootama. Kui on vaja, saab tunniks vajalikud asjad ka õpetaja käsu peale välja võtta. Tegelikult käis Slytherinlasele isegi närvidele, kui keegi arvas, et peab iga viimse kui paberilehe enda ette lauale asetama, muidu ei ole tema tunniks valmistumine korda läinud.
Nichole pani käed enda ette lauale ning vaatas ootavalt õpetaja poole.
|
|
|
|
Post by Lewin Ulric on Jun 5, 2013 22:58:47 GMT 3
"Vaikust nüüd," sõnas professor Ulric laisalt ning lukustas võlukepiviipega ukse. Vangikoopast möödujad võisid sellel näha suurt graveeringut, mis teatas, et ruum on suletud tunniks ning igasugune segamine on täiesti mitteaktsepteeritav. "M i n a olen professor Ulric ning ma kavatsen igal viisil teie teadmisi nõiajookide peenest villimisest proovile panna," seletas ta, mõningaid sõnu rõhutades. Tahvlile ilmunud kiri oli mõistetamatu ning paistis, nagu seisaksid seal lihtsalt tähed, ilma mingi loogilise järjekorra või sõnade moodustamiseta.
Laua tagant püsti tõusnud, tegi ta paar sammu tahvli poole ning komistas kergelt. Hetkeks tardunud, kuid koheselt tasakaalu tagasi saanud, ajas mees selja sirgu. "Mitte mingit tobedust ega lollust ei taha ma näha," Lewin libistas pilgu ühest klassiotsast teise, "ega kuulda. Kas on arusaadav?" Pärast pikemat pausi, mil ta märkas mõnd noogutavat õpilast, ta ohkas ning sirutas selga.
"Alustame. Selle asemel, et täna midagi ise kokku segada, palun ma teil võtta pärgamendi ning sule ning luua t e o r e e t i l i s e l t ehk kirjalikult jook, mis muudaks teie pikkust üheks ööpäevaks." Kui meesterahvas uuesti loiult võlukepiga tahvli suunas ühe poolringi tegi, vahetasid tähed pisut oma asukohta ning ülesande kirjeldus seisis peagi ka seal. "Aeg läheb käima nüüd. Alustage. Ma peatan teid siis, kui arvan, et aitab." |
|
|
|
Post by Clara Hunt on Jun 5, 2013 23:10:49 GMT 3
Clara vaatas jahmunud ilmel vangikoopas ringi, et näha, kas ka teised olid sama kohkunud kui temagi. Midagi sellist polnud ta küll uuest õpetajast oodanud. "Suze, mis toimub?" küsis ta enda kõrval istuvalt sõbrannalt, samal ajal sulge kergelt värisevasse kätte võttes ja pärgamenti ette tõmmates.
"Jeerum, mis ma siia kirjutan siis? Esimesed koostisained, mis mulle meelde tulevad? Sest midagi asjalikumat mulle küll pähe ei tule!!" ütles ta närviliselt pomisedes ning üritas õpikut võimalikult kiiresti lehitsedes vähemalt midagigi kasulikkugi leida.
"Esimene tund ja ma juba kukun läbi... Ma saan niimoodi veel närvivapustuse," sosistas ta omaette ning sirvis nüüd õpiku sisukorda, lootes sealt mingit vihjet leida, mis võiks teda käesoleva ülesande juures aidata.
"Mis kurat seal tahvli peal kirjas on," küsis ta nüüd Susannah'i käest, pannes sule korraks maha ning ohates sügavalt, üritades natukenegi rahuneda.
|
|
|
|
Post by Nichole Claribel on Jun 5, 2013 23:25:43 GMT 3
Nichole pilgutas paar korda silmi. Sellist ülesannet ei olnud ta oodanud. Neiu võttis sõnagi lausumata kotist paberi, pani selle enda ette lauale, ning sule, mida ta hakkas sõrmede vahel keerutama. Kergelt huuli torutades vaatas ta õpetaja liikumist klassi ees. Tal ei olnud tõesti mitte ühtegi mõtet.
Silmanurgast vaatas ta kiirelt, kas teised inimesed klassis olid juba kirjutama hakanud. Lastes oma Slytherinlase instinktidel võimust võtta, kummardus Nichole oma pärgamendi kohale, teeseldes, et teeb usinasti tööd. Neiu sundis oma näoilme rahulikuks, üritades seega teisi rohkem närvi ajada, justkui ei oskaks vaid nemad ülesannet täita. vähemalt see pakkus talle lõbu.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 5, 2013 23:37:42 GMT 3
Susannah pilgutas silmi ning paistis samuti äärmiselt segaduses. Ta oli nõiajookides siiani vaid oivalisi saanud ning nüüd midagi sellist... "Ma ei tea," vastas tüdruk närviliselt ning tõmbas käega ärevalt läbi oma juuste. "Ma ei saa aru. Selliseid ülesandeid ei anta, meil ei saa ju kõik asjad peas olla ja ma pole kindel, kas mingi taoline jook on üldse olemas," selgitas ta hetk hiljem. Kuulates Clara närveerimist, muutus Suze isegi veel murelikumaks. Ringi vaadates märkas ta slytherinlast, kes midagi hoogsalt kirjutas. "Ega sa ei arva, et ta enda maja õpilastele mingi vihje andis?" tahtis ta sõbrannalt teada.
Saates meeleheitlike pilke oma majakaaslaste ning inimeste poole, keda ta rohkem kooli ümbruses näinud oli, trummeldas neiu sõrmedega närviliselt vastu lauda. Ta pea oli täiesti tühi ning õpetaja nägu hakkas talle tasapisi üha vähem meeldima. Viienda aasta meeldiv üllatus uue õpetaja näol oli parajaks õudusunenäoks saamas.
|
|
|
|
Post by Zachary Frederick Parker on Jun 6, 2013 0:26:21 GMT 3
Kuna eelmisel õppeaastal oli aset leidnud kogu see Voldy-jama, siis uuel aastal siblis koridoride vahel ringi palju uusi nägusid ja seda nii õpetajate kui ka õpilaste seas. Zac oli üks vähestest, keda need professorite vahetused väga ei kottinud, kui need just tema lemmiktundides - nagu näiteks nõiajookides - aset ei leidnud. Kuna uus nõiajookide õpetaja end esimese õhtu pidusöögil näole polnud näidanud, ei olnud siiani peaaegu keegi uut professorit ka üle kaeda jõudnud, mistõttu oli Frederick uue tunni pärast täitsa põnevil, sest siis sai ta ju ise näha, mis manti mees see mister Uric siis ikkagi on.
Noormees oli klassi sadanud mõned minutid pärast Kaylat, mis tähendas seda, et Zac mahtus enda ajastusega täpselt vahetunni sisse ja mingit respektilangust poiss kartma ei pidanud. Kiirelt pilgu üle klassiruumi visanud, jäi võlurile silma ka paar uut silmapaari, kuid sellele ta hetkel erilist tähelepanu pöörata ei viitsinud, vaid vantsis otsejoones esiridade poole, sest just sinna oli tema kallis ussitar oma pepsi juba kinnitanud. Sõbranna kõrval istet võtnud, asetas ta asjad lauale ning tervitas siis selge ja kõlava häälega enda potensiaalset uut lemmikõpsi. Kui uks paari wussari ees pauguga kinni lendas ning professor end tutvustama asus, manas Zachary huulile kergelt approveva muige, sest täpselt nii talle meeldiski. Ülesanne käes, haaras Freddie lauaservalt enda pärgamendi ja sule ning asus siis oma flawless käekirjaga ideid kirja laduma, enne kiire 'i got this shit' pilguke enda kõrval istuvale blondinkale lendamas.
|
|
|
|
Post by Kayleigh Moreno on Jun 6, 2013 1:15:52 GMT 3
Kayleigh muigas kergelt kui Zach kohe asja kallale asus ning talle sellise I GOT IT pilgu saatis. Tüdruk ise sättis kõige pealt enda ette korrektselt oma pärgamendi tükikese, haaras oma lõppematu tinditäitega sule, mille ta isa talle kuskilt toonud oli, ning lausus vaikselt pinginaabrile, sulg peaaegi pärgamenti puutumas: "Ma olen oma pikkusega rahul." Lihtsalt, et asi selge oleks, eksole. Ta ei muudaks midagi, ei üheks ööpäevaks ega üheks aastaks ega midagi. Seitsmendiku pilk eksis veel hetkeks ära tahvlile, kus ikkaveel mingi arusaamatu tekst oli, kuid laskmata sel end segada hakkas Kayleigh kenasti töökäiku pärgamendile kirja panema. Ta oli endas küllaltki kindel ning isegi kui tunni lõpuks oleks välja tulnud, et ta midagi täiesti sassi ajas, siis vähemalt oli algus tehtud. Tegemist oli ikkagi tema kõige viimase aastaga selles võlukunstikoolis. Kui ta aasta alguses midagi ei osanud, siis miks ta seda aasta lõpus oskama peaks? Praegu oli täielik all in olukord. Oskasid, siis oskasid. Ei osanud, siis olid idioot.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2013 7:31:54 GMT 3
Tütarlaps võpatas kergelt, kui tema majavanem viimaks rääkima otsustas hakata. Tundus, et too üritas end klassile väga maksapanevaks välja näidata ning see õnnestus tal kuni komistusi. Tütarlaps hoidis hinge kinni kuni mees end kogus ning seejärel naeratas ta peaaegu julgustavalt. Mees oli tema jaoks peaaegu sama tähtis kui Victoria, sest too oli ju Slytherini majavanem mitte mingi suvaline õpetaja.
Tütarlapse silmad läksid pärani, kui ta kuulis ülessannet. "Suurepärane, ei mingit praktikat!" sosistas ta ärevalt Christianile. Ta võttis välja enda pärgamrendirulli ning sulepea ning mõtlikult vajus tütarlaps enda mõtetesse, üritades meenutada, mis oli kirjas kõigis neis kolmes õpikus, mida tütarlaps enne Sigatüükasse tulekut lugenud oli. Ei midagi rasket kuni praktikani, suurepärane! Õhinal asus slytherinlane kirjutama, kujutades end veelgi pikemaks ning võimsamaks kui ta juba päriselt oli.
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 6, 2013 22:40:30 GMT 3
"No kui sa retsepti täpselt järgid, siis ei peaks väga probleeme tulema," ütles Christian Delilahle naeratusega. Hetk pärast seda alustas ka õpetaja tunniga ning kuulutas väljatunniülesande. Selle peale Armand ohkas vaevumärgataval, kuid kui see oleks olnud märgatav, siis oleks see kõlanud tiba nördinult. Kui vampiiritarile ta kõrval valmistas see rõõmu, et ei toimunud praktikat, siis Chris oli just see, kellele meeldis selle tunni praktikaline loomus. Sosistuse peale saatis noormees Delile kerge muige vaid ja võttis siis ette oma pärgamendi ja kätte sulepea. Mõelnud päris parajad paar hetke, hakkas ka tema vaikselt midagi oma pärgamendile kribama oma veidi laisas, kuid hästi loetavas käekirjas.
|
|
|
|
Post by Lewin Ulric on Jun 8, 2013 13:01:12 GMT 3
Lewin köhatas. Ja seejärel köhatas veel korra. Tal oli üha raskem ja raskem oma naeru tagasi hoida. Aga ta ei tohtinud oma külma ning kalkuleerivat muljet purustada, see oli lihtsalt aktsepteerimatu. Aga õpilaste ilmeid nähes ning nende juttukatkeid kuuldes... ta lihtsalt ei suutnud. Kiirelt sammus mees klassiukseni, lükkas selle lahti ning lõi enda järel valju pauguga kinni. Paar hetke rahunenud, tõmbas mees hinge, manas näole uuesti tõsise ilme ning sisenes peagi uuesti, rüü enda taga lehvimas. "Ma ei suutnud oma silmi uskuda, milline lollus!" sisistas ta küllaltki tasaselt, kuid ähvardavalt. Teatritunnid olid end siiski ära tasunud. Eriti pahase pilgu saatis ta Slytherini maja õpilaste poole, otsekui neile märku andes, et ootas vähemalt enda majalt midagi enamat. Professor Ulric lootis, et tema lahkumise põhjuseks paistis tõepoolest meeleheide, mitte ähvardavad naerukrambid.
"Te peaksite nüüdseks juba teadma, et antud jooki pole võimalik koostada nendest ainetest, mis meie kasutada on. Neljanda klassi õpikus mainiti seda leheküljel 394: mitte keegi peale viieteistaastase praktikaga St. Mungo iluosakonna võluritest või nõidadest ei suuda muuta inimese pikkust. Loitsude ning jookidega võime me muuta oma välimust, kuid mitte seda üht tunnust. Mitmemahlamöginaga saab seda teha, kuid siis ei muutu ainult teie pikkus," tsiteeris õpetaja peast oma lemmikraamatut. "Seega, kui ma oleksin antud ülesande jätnud kodutööks, kukuksite kõik kolinaga läbi." Külma naeratuse saatel pilgu üle klassiruumi libistanud, peatus mehe pilk ühel slytherinlasel. "Preili Claribel?" päris ta hetk hiljem, meenutades klassinimekirja. Ta oli mõnda aega eelmisel õhtul varjatult mööda lossi jalutanud ning õpilaste nägusid ning nimesid kokku viinud. "Kas te palun loeksite ette, mis te siis nii hoolikalt kirja panite?" nõudis ta, hääles koguni tülpimus.
Tähed, mis tahvlil kõige alguses segamini olid olnud ja seejärel ülesande kirjelduse moodustasid, vahetasid taas asukohta ning nii seisis tahvlil üsna pea sõnad "LÄBIKUKKUNUD" ja "KOHUTAV". Taas kergelt koperdades ning end vaikselt kirudes vajus Lewin tagasi toolile, naerupahvakut alla neelates. "Kui me oleme kuulanud ära preili Claribeli vastuse, hakkame õige tunniga ka peale," lisas ta veel.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 8, 2013 13:20:52 GMT 3
Alicia oli ka paanikas, kui professori ülesannet kuulis ja tema ei suutnudki midagi kirja panna, sest tal tõesti ei olnud aimugi, et mida peaks kasutama. Siis aga hakkas professor draamatsema ning tüdruk jälgis teda altkulmu. Vähemalt oli Alicial hea meel, et ta enda pärgamendile veel midagi kirjutada ei olnud jõudnud, kasvõi mingeid suvalisi koostisosi. Nüüd pääses ta vähemalt sellest nõmedast alandusest, mille osaks ta niigi peaagu iga tund sai. Päris stressirohked tunnid olid need nõiajoogid tema jaoks. Kas see professor ei vihanudki teisi niiväga ja ei eelistanud ainult enda maja?! Hetkel jäi küll selline mulje ja see oleks küll positiivne olnud.
|
|
