1. tund

[Brandon Robbins]

Umbes pool tundi enne nõiasõnade tunni algust astus Brandon oma klassiruumi, jäi ukse juures seisma ning silmitses kriitilisel pilgul tuba. Mees kortsutas kulmu, asetas kaasa võetud raamatud ja muud vajalikud asjad maha, otsis rüütaskust üles oma võlukepi ning viibutas seda. Otsekohe hakkasid lauad ja toolid liikuma ning kogu klassi üldmulje muutus. Nüüd olid pingid asetsetud poolkaarena, jättes pool klassiruumi vabaks.

Ta naeratas endamisi, korjas oma asjad maast üles ning läks enda laua juurde, pani asjad korralikult selle peale ning jäi uuesti klassiruumi silmitsema. Talle meeldis selline asetus rohkem, nii ei olnud kedagi viimases pingis, kõik õpilased olid mõnusasti tema silma all ning keegi ei saanud lollitada ilma, et tema seda märganud ei oleks.

Rahulikult istus ta oma laua taha, avas oma kaasavõetud raamatu sealt, kus tal see oli pooleli jäänud ning asus lugema. Tunnini oli veel kõvasti aega.

[Susannah Simon]

Lõpuks ometi pidi algama tund, mida Susannah jumaldas. Tegelikult meeldisid talle enamik tundidest, kuid kuna tegemist oli nende majavanemaga ning seega oli eriti tähtis näidata, et õppimine on sulle oluline, otsustas tüdruk selle mitteametlikult enda lemmikuks kuulutada ning hoolega tööd teha, et eksamitest korralikud tulemused kätte saada.

"Tere, professor," sõnas tütarlaps tasaselt, kui ta pisut liiga vara klassi sisenes. Valinud endale koha küllaltki poolkaare ääres - ta teadis, et Clarale ei meeldinud tunnis istuda täpselt õpetaja nina all - pani ta koti maha ning koukis sealt välja tunniks vajalikud asjad. Lisaks avas ta ka ühe raamatu, mille eelmisel õhtul raamatukogust hankinud oli, et sellele veel enne õppimise algust kiire pilk peale visata.

Samas ei saanud ta väga palju keskenduda, kuna õpetaja oli uus ning huvitav. Ilmselt oli Claral selle koha päris palju öelda ning seega üritas Susannah kiirelt võimalikult palju asju meelde jätta ning tähele panna. Paari minuti pärast leidiski ta ennast lihtsalt professorit silmitsemas, raamat unustatult laual lahti.

[Clara Hunt]

Clara astus reipal sammul klassist sisse. Kui oli üks aine, milles ta tahtis eriti silmapaistev ja entusiastlik paista, siis oli see just see. Nimelt olid nõiasõnad neiu meelest üks kõige huvitavamatest ainetest siin koolis üldse ning lisaks oli tundi andev professor Ravenclaw' majavanem, kellele Clara oleks hea meelega väga hea mulje jätnud.

"Tere hommikust," ütles ta õpetajale tervituseks rõõmsalt ning läks oma sõbranna kõrvale istuma. "Issand, mis selle klassiga tehtud on," kommenteeris ta pinkide ümberasetust Susannah'ile võimalikult vaikselt, et õpetaja ei kuuleks. Tüdruk otsis raamatu ja sule oma koolikotist välja, pani need enda ette lauale ning lükkas koti jalaga enda tooli alla, nagu tal kombeks oli.

"On hea raamat?" küsis ta, Susannah'i ees olevasse lahtisesse raamatusse kiigates. Kiiresti saatis ta pilgu ka õpetaja poole, kes oma laua taga samuti midagi lugemas oli.

[Samara Soul]

Delilah oli ilmselt ainus, kes ei teadnud, mida oodata. See oli tema esimne nõiasõnade tund üldse ning tütarlaps oli taaskord rohkem närvis, kui esialgu välja paistis. Nõiasõnad... Ta ju hoiab võlukeppi esimest korda käes! Ta oli teada saanud, et tal on mingid "võimed" siis, kui ta oli küll olnud inimene, kuid sel ajal ei saanud ta endale lubada Sigatüükasse tulemist. Sel ajal oli ta Saksamaal ning võitles ellujäämisega.

Kuid nüüd oli tütarlaps seal, klassi ukse taga, must nahast õlakott õlal rippumas. Hinganud sügavalt sisse, sisenes neidis avarasse klassi. Ta ei olnud üllatunud ruumi uue kujunduse peale, sest ta ei olnud varem niikuinii klassi näinud ning tegelikult nägi ta ränka vaeva, et see klass algselt üldse üles leida. Kuid seal ta viimaks oli, Slytherini värvides koolirüü seljas ning punased juuksed lahtiselt õlgadel looklemas.

Tütarlaps tervitas teisi ning suundus seejärel suvalise pingi poole, mis oli üsna lähedal õpetaja lauale. Ta soovis lihtsalt kuulda nii palju, kui võimalik. Enda laua nurgale jättis tütarlaps ainult enda võlukepi, sest mida muud selles aines üldse vaja kasutada on?

[Nichole Claribel]

Nichole kõndis mööda koridori ning peatus nõiasõnade klassiruumi ukse juures. Kõigepealt vaatas ta mittemidagiütlevalt ust ning astus siis üle läve. Esmalt püüdis tema pilgu õpetaja ning alles siis vaatas ta klassis ringi. Neiu hindas kiire pilguga tühjade laudade asukohti ning väheseid õpilasi, kes juba klassis istusid.
Slytherinlane istus ühele vabale toolile ning keerutas oma sõrmes ilutsevat sõrmust. Tunni alguseni oli veel aega, kuid juba vaatas Nichole õpetaja poole, nagu peaks too kohe rääkima hakkama. Tund tundus tulevat põnev ning ta ei suutnud oodata, et kuulda õpetaja esimesi sõnu.

[Lewin Ulric]

Lewin oli rahul, väga rahul. Kuna ta polnud esimese õhtu pidusöögile jõudnud, ei teadnud ilmselt nõiasõnade õpetaja teda kuigi hästi ning samuti polnud tema lähedusse sattunud ilmselt ka päris paljud õpilased. Sellest kõigest hoolimata oli professoril peas endale pisut suureks jääv müts, mis iga koolirüü juurde kuulus. Kui teda nüüd lähemalt vaatama hakata, siis kandis mees ka täiesti selget Slytherini koolirüüd ning kotti, ka tumeda ning laia raamiga prillid andsid tema näole veelgi noorust ning midagi õpilaselikku. Kergelt naeratades sammus ta klassiruumi äärde, kus väga palju inimesi veel ei olnud ning seadis oma koti pingi kõrvale.

Ausalt öeldes polnud tal õrna aimugi, miks ta seda kõike tegi. Maskeeritult nõiasõnade tunnist osa võttis. Ilmselt oleks tal lubatud seda küsimise peale ka avalikult teha, aga... Professor Ulric turtsatas kergelt naerma, kuid summutas selle koheselt köhatusega. Õpetaja nägi küll täitsa kena välja ning mees mõistis kõigi vanemate tüdrukute nihelemist ning pilke päris hästi. Huvitav, kas talle jõutakse jälile ning visatakse klassist välja? See oleks päris huvitav, kuid paneks tema reputatsioonile ilmselt paraja põntsu...

[Kayleigh Moreno]

Kayleigh oli hommikul sisse maganud, mis tähendab, et ta ei saanudki tund aega pühenduda oma perfektsele ülesärkamise rutiinile ning pidi end riidesse ajama samal ajal kui kõik teised neiud tema magamistoast. Kogu see sagimine ja pläkutamine - ei. See lihtsalt ei läinud tema rahuliku hommikuga kokku. Iseenesest mõistetavalt oli seitmendik seega jätnud vahele hommikusöögi, kus seda lora ajamist veel rohkem oli, ning selle aja veetnud vaikselt oma voodi lage silmitsedes kuni kell piisavalt palju sai, et puhkeruumi minna, kust ta Zachary leidis, kes ilmselgelt teel Suurde Saali magama oli suutnud jääda. Seda õnneks mitte kamina ees, vaid puhketoa diivanil, nii et mingi peapõrutusega Kay tegelema ei pidanud. Super. Nüüd olid nad mõlemad aga kolmandale korrusele jõudnud, Kayleigh näoilme täpselt sama mittenaeratav kui alati, kuid tuju veel kraadi võrra halvem kui tavaliselt. Kooliaasta algus ja ta oli juba suutnud sisse magada... Ja hommikusöögist ilma jääda. Ta ei kujutanud ette, mis loitse nad täna õppima hakkasid, aga tal oli igaljuhul kavas kõik lähedal olevad õpilased puuviljasalatiks muuta. Magic.

[Zachary Frederick Parker]

Nagu tüüpiline kutt kunagi, ajas ka Zachary end jalule võimalikult viimasel minutil, kuna püha mehike seal üleval oli poissi õnnistanud sellega, et ta ei pidanud end hommikuti tund aega meikima ja ilusaks tegema (cuz he perfect), sest piisas vaid kergest juuksesasimisest ja hambapesust ning nooruk oligi minekuks valmis. Nagu ikka, kandis Zac toast väljudes enda almost all black everything koolirüüd, kuna ainsad rohelised elemendid kogu kompoti seas olid tema lips ning rinnus ilutsev Slytherini vapp. Poolel teel Suurde Saali otsustas võlur, et tal ei ole kõht tühi eniveis ja läheb hoopis istub veidi puhketoas. Süütust pikutamisest kujunes välja aga magamine ja nooruk oleks seal niimoodi veel pool päeva edasi lasknud, kui tema lemmikblond platsi poleks lennanud. Nii ajasidki noored ennast kolmandale korrusele, sest just seal nõiasõnade tund uue professoriga aset leidmas oli. Klassi sisenenud, pidid slytherinlased täheldama, et näedsa - ei olegi viimaste hulgas, sest klass oli veel täitsa pooltühi. Kiirelt endale ja sõbrannale klassi parempoolsesse serva kohe esimesse pinki koha kinni pannud ning mr Robbinsit enesekindlalt ja valjuhäälselt tervitanud, võttis noormees istet, näolapp endiselt tuima padjaka sisse mattunud. Enda poolkinnised silmad tütarlapsele suunanud, vahtis ta Kaylale lihtsalt mitte midagi ütlemata otsa, suunurk kergelt kõrgemale tõustes. Jah, tsikil oli halb tuju, aga Zac'il oli savi, sest olgu Kay nii pahur kui tahes - kutt sallis teda ikka. Ja ta oli vist üks vähestest, kui mitte ainukestest inimestest selles koolis, kes suudaks tsiki bitchmodest rahulikult mööda vaadata ja temaga täie normaalsusega edasi suhelda. Sest see oli Kayleigh. Ja tema oli Zachary. Ja nad olid houmid. No matter what. Just like that. Punkt. 

[Susannah Simon]

Jun 6, 2013 1:23:53 GMT 3 Zachary Frederick Parker said:

Nii ajasidki noored ennast kolmandale korrusele, sest just seal nõiajookide tund uue professoriga aset leidmas oli. 

OT: see on siin nõiasõnad. : D

[Brandon Robbins]

Kui kell näitas tunni alguse aega, sulges Brandon oma raamatu, pani selle kotti ära ning vaatas aeglaselt klassis ringi. Vähesed olid kohal, aga see ei tähendanud, et ta oleks pidanud aega viitma ja tunni alustamist edasi lükkama.

"Tere tulemast nõiasõnadesse, mina olen professor Brandon Robbins, teie uus õpetaja. Teeme kohe selgeks mõned asjad," alustas mees, tõustes samal ajal püsti ning viibates võlukepiga tahvli poole, kuhu ilmus lühike nimekiri reeglitega, mida professor ootas, et tema klassis täidetaks.

1. Nätsu närimine keelatud.
2. Hilinemine keelatud.
3. Kõik õppevahendid peavad olema kaasas.
4. Omavahel rääkimine keelatud, kui ei ole öeldud vastupidist.
5. Kodused tööd tuleb esitada õigeks ajaks.

"Ma eeldan kõigilt nende reeglite täitmist, sest kes neid ei täida, peavad tunnist lahkuma ning ei või enne järgmist korda tagasi tulla. Muidugi see ei tähenda, et nad tunnis käsitletavat materjali ei peaks oskama. Kuidas ja millal nad selle omandavad, pole minu asi, peaasi et see tehtud oleks. Kui aga kõik reegleid täidavad, võite oodata minult lugupidavat suhtumist ning punkte oma majale. Loodan, et kõik on selge?"

Brandon jäi ootavalt oma klassis olevaid õpilasi vaatama. Üks Slytherini õpilastest tundus teistest kuidagi palju vanem ja teistsugusem, aga ta ei hakanud midagi kommenteerima, sest see poleks olnud kohane.

"Kui kõik arusaadav on, siis palun avage oma õpikud esimese peatüki kohapealt ning lugege see läbi ja palun olge valmis vastama küsimusele, kuidas muuta asju ja inimesi puuviljasalatiks."

[Zachary Frederick Parker]

ot: mhm, ma olin kell kaks öösel lihtsalt veits unine  muutsin ära

[Kayleigh Moreno]

Ka Kayleigh tervitas õpetajat klassi sisenedes, küll mitte nii kõvasti ja selgelt kui ta pinginaaber, kuid vähemalt ta üritas, eks. Poolkaare paremasse otsa end istuma sättinud kohendas ta oma musti põlvikuid, keerutas natuke oma võlukeppi ning silmitses põhjalikult kõiki klassis olevaid inimesi, sest et tegevusetult oleks ta lihtsalt laua peale pikutama jäänud, kuid ta oli Kayleigh ja tunnis magamine, isegi kui see tund otseselt veel alanud ei olnud, oli kindel ei. Viimaks peatus seitsmendiku pilk aga Zacil, kes teda pisikese muigega jälgis, mille peale tüdruk talle sellise 'ma löön sind kohe' pilgu saatis, kuid ilmselgelt ei teinud ta seda. Varsti sai nende üksteise vaatamine aga läbi, sest õpetaja pani lõpuks oma raamatu kõrvale ning alustas tunniga. Kayleigh nagu tubli viimase klassi inimene pühendas oma tähelepanu professorile, luges tahvlil olevaid reegleid, mis täielik brand new information oli, ning võttis siis oma kotist nõiasõnade õpiku. Teemat kuuldes kerkisid neidise kulmud veidi ning ta pilk lendas kiirelt Zacile. Siis tuli talle muidugi meelde, et ta ei olnud kutiga oma mõtteid jaganud ning ta pilk liikus edasi õpetajale, kuid jõllitamine oli ebaviisakas ning Kayleigh ei tahtnud kohe päris kindlasti olla see õpilane, kellele lehekülge meelde tuletatakse, nii et slytherinlane avas kenasti oma õpiku esimese peatüki juurest ja hakkas asjade puuviljadeks muundamise kohta lugema. What the...

[Samara Soul]

Tütarlaps heitis aeg-ajalt pilke üle enda õla ning jälgis, kuidas mõned õpilased veel klassi tulid. Ta märkas tuttavaid slythderinlasi ning samuti üht natuke kentsaka välimusega enda maja esindajat, kuid neidis ei pööranud talle enam suuremat tähelepanu, sest juba peagi hakkas professor rääkima ning Delilah otsustas teda kjuulata nagu iga teistki professorit. Mitte, et ta oleks soovinud endast mingi pugeja mulje jätta, ei, kuid ta soovis tagasi teha kõik need viis aastat, mil ta võlukunsti õppinud ei olnud. Eelmisel sajandil, kui tütarlaps oli veel alles inimene olnud, olid asjad teistmoodi olnud ning ka siis ei olnud ta Sigatüükasse astunud. Tal oli olemas olnud paar vana õpikut, kuid see oli ka kõik.

Neidis võttis koheselt suust enda nätsu ning püsti tõustes ning endamisi vabandussõnu pomisedes suundus tüdruk prügikastini. Visanud nätsu ära, naeratas slytherinlane laialt ning suundus tagasi enda kohale, lootes, et ta väga teisi ei häirinud. Seejärel avas ta enda õpiku ning tema kulmud kerkisid kõrgele. Pettumusest. Puuviljasalat? Päriselt? Tütarlaps oli lootnud, et nad hakkavad õppima, kuidas muuta midagi... ohtliku. Midagi põnevamat, kui puuviljasalat, noh. Kuid ta ei nurisenud vaid hakkas lugema, olgugi, et mitte eriti süvenenult.

[Mia Katherina Greyson]

Mia peatus mõneti kiiremini hingates kolmandal korrusel klassi ukse ees. Ta oli hiljaks jäänud. Tüdruk teadis seda väga hästi ning ütles endale mõttes paar vängemat sõnagi. Seejärel hingas ta aga sügavalt sisse, ajas end sirgu ning kallutas pead kiiresti venitades mõlemale poole. Olles veel mõnuga haigutanud, tõmbas ravenclaw'lane hajameelselt käega üle musta rüü ja lükkas ukse lahti.

Neiu hoidis endiselt pead kõrgel ning kõndis sammul, nagu tal oleks täielik õigus hilineda. Enesekindlus oli üks esimesi asju, mis Mia gryffindorlasest isa talle õpetas. "Käitu alati nii nagu sa teeks kõike õigesti," oli mehe lemmiklause tütrele. Siiamaani oli tüdruk selle õpetuse väga kasuliku leidnud ning ta ei kavatsenud ka oma arvamust muuta. Ei tohtinud kunagi kahelda. Üsna tihti ei kahelnud siis sinus ka teised ja just sellele taktikale rajas neiu ka praegu oma sisenemise. Võib-olla ei pane nõiasõnade professor - ja tema majavanem! - seda hilinemist tähelegi. Mia nägu ei muutunud isegi siis, kui ta nägi vilksamisi tahvlil seisvat teist reeglit. "Ole alati endas kindel," kinnitas ta mõttes.

Sellest hoolimata otsustas ta vajuda uksele võimalikult lähedal asuvasse pinki. Kuna talle aga ei meeldinud väga üksinda istuda ning uued tutvused olid alati oodatud, valis ta välja ühe slytherini vormis noormehe, keda ta kunagi näinud polnud. See fakt valmistas Miale küll natuke muret, kuna tavaliselt oli ta oma koolikaaslasi tähelepanelikkuse tõttu vähemalt nägupidi näinud, aga nüüd oli tegemist täiesti võõra inimesega. Silmi pööritades istus ta pingile, pöördus laialt naeratades kõrvalolija poole ning sosistas võimalikult vaikselt: "Hei. Ma olen Mia."

[Lewin Ulric]

Professor Ulric tõmbas keelega närviliselt üle huulte ning kummardus pärgamendi kohale, et reeglid kirja panna. Ta pidi võimalikult õpilaselik välja nägema, ning mis oleks seda rohkem väljendanud kui sulega kribimine. Samas märkas ta paari hetke pärast, et keegi teine temaga sarnaselt ei käitunud, ning jättis isegi oma tegevuse pooleli, pisut segaduses pilku nõiasõnade professorile saates. Selle käigus oli Lewini müts talle veel rohkem silmile vajunud ning ta nägi kõvasti vaeva, et seda endisesse, peaaegu normaalsesse, asendisse tagasi sättida, mille käigus tal ka prillid peaaegu eest lennanud oleksid.

Mees isegi võpatas kergelt, kui keegi Ravenclawi maja õpilastest tema kõrval istet võttis. "A-Andrew," sõnas ta viisakalt ning surus neiuga isegi kätt. Oh, kui vanana ta ennast tundis! Tal polnud järsku aimugi, kuidas käituda, hoolimata sellest, et polnud enda meelest ajal pärast kooli lõpetamist ning õpetajaks saamist väga palju muutunud ei oma välimuse ega ka iseloomu poolest. Kulmu kortsutades vaatas ta Mia poole, kuulnud nende esimest ülesannet. Kas professor Robbins üritas nalja teha? Oleks Lewin end pisut kindlamalt tundnud, oleks ta midagi küsinud, kuid sel hetkel oli avastamise hirm liiga suur.

Kotist õpiku välja koukinud kummardus mees selle kohale ning surus alla haigutuse. Plaani paika pannes ei olnud ta üldse mõelnud, et peab ka reaalselt õppetööst osa võtma.