Gryffindor&Slytherin

[Samara Soul]

Tütarlaps tõstis aeglaselt enda käe ning võttis taaskord noormehe pudeli enda kätte. Ta ei olnud enam pahane, Arsen käitus jälle normaalselt, mis oli tore, sest antud hetkel ei teadnud tüdruk, kui valmis ta end kaitsma oleks. Ta ei jaksanud ega viitsinud. Võib-olla ei tahtnudki? Mis vahet sel tahtmisel on, kui Jason teda tõepoolest ei tahtnud? "Arsen, sa vist ei tunne mind üldse. Ma ei tee kompromisse. Ma teen konkreetse valiku - jah või ei. Kui talle ei meeldi, mingu perse. Ma ei saa enda maja muuta. Ma ei saa ennast ilusamaks ja targemaks ja tema väärilisemaks muuta. Ma olen mina. Simple as that," pomises ta, tõstes veidi enda pead, mis noormehe kaelal puhkas. Raske südamega ohkas tütarlaps välja. Ta ei teadnud, mis toimus, kuid hetkel oli tal kõigest ja kõigist täiesti ükskõik. Saagu, mis saab, eks ole?
"Ma ei taha midagi teha. Ma tahan siin olla ja sinuga rääkida? Kas ma võin? Ma nii tahan," lausus tütarlaps vaikselt, manades huultele õhkõrna naeratuse, kui ta tuliviski pudeli tagasi noormehe käte vahele libistas.

[Arsen Karekin]

"Tuleb välja, et sa ei tunne end piisavalt, Samara" lausus noormees rahulikult. "Aga küll sa õpid veel," lisas ta kerge muigega. "Aga olgu, sa võid küll siin olla ja minuga rääkida. Minugi pärast võid muudki teha," lisas ta poolnaljatades, sest paratamatult ta oli samuti purjus ja teda väga ei huvitanud. Tal endalgi oli suht viljand ühest ja teisest, nii et ta lihtsalt istus, sasis/paitas Sammy juukseid. Selles mõttes, ta isegi ei tunne ennast ju piisavalt. Teise käega võttis ta tuliviski ja võttis lonksu. Ta ei viitsinud isegi mõelda asjadest, millest ta tavaliselt mõtles.

Loomulikult tal käisid naughty mõtted peast ka läbi, kuid see, kuidas ta lihtsalt oli seal, nii süütu ja see kuidas tal süda otsekui murdunud oli, pani poisi lihtsalt temaga olema ja kuulama, mis too räägib.

[Samara Soul]

Üle pika aja oli Samaral sees rahu, mida ta kaua igatsenud oli. Arsen tõepoolest kuulas teda ning korraks tundus tütarlapsele, et kedagi tõepoolest see huvitab. Ta ei teadnud midagi mõtetest, mis noormehe peas ringi keerlesid, kuid hetkel tekkis tüdruku huulile nõrk naeratus. "Nii et sa arvad, et ma peaks Sigatüükast lahkuma?" küsis Sam, tõstes viimaks veidi enda pead, et slytherinlasele paremini otsa vaadata. "Või mida sa mul teha soovitad? Mida s a tahaks, et ma teeks?" küsis tütarlaps. Mitte, et ta oleks kellegi käsku nagu koer täitma hakanud, kuid oleks tore teada saada, mida noormees mõtleb ja soovib.

[Arsen Karekin]

"Ühe inimese pärast sigatüükast kindlasti lahkuma ei peaks, vaevalt, et sind lastaksegi," see oli siiski kool, mille pidid kõik läbima. Siiski pakkus ta järmist "Võta aeg maha, ära otsusta midagi ja lihtslat mõtle asjad üle. Ma ei tea sinu elu, ma ei saa sinu otsuseid teha, kuid mida sa võid teha on asja rahu..." ta pani käe suu ette, et suuremad krooksu tagasi hoida. Ta oli siiski palju joonud. Siiski suutis ta hetkl hiljem jätkata tarka juttu "rahulikult võtta ja mõelda..." ta oli impressed, et ta suutis praeguses seisus veel midagi nii tarka mõelda ja kokku panna. Ta imestas, et ta üldse rahulik oli, ilmselt piisas ainult väikesest provokatsioonist või põhjusest ja tuju muutuks. "Sa võiksid muidugi alati ka mind suu.... ah, ma olen liiga täis, ignoreeri mind," alustas ta juba loljusega.

[Samara Soul]

Samara turtsatas vaikselt, kuid ei öelnud midagi. Neidis teadis lihtsalt väga hästi, et kui ta vaid saaks, saaks ta selle aasta ka n.ö. koduõppel lõpetatud. Kaks nädalat oli juba tüdruk ära. Samas, kas tal ikka oli vaja ravitsejaks saada? Peale muusika oli see muidugi ainus asi, mis neidist rahustas, kuid siiski. Ei. Tütarlaps raputas endamisi oma mõtete peale pead. Kooli kavatses ta siiski ära lõpetada ja ta ei kavatsenud ei Jasonil ega kellelgil teisel enam enda elu mõjutada. "Sul on õigus. Nüüdsest," lausus Samara, tõustes püsti. Juba kuskilt oli ta leidnud endale uue alkoholipudeli, mille ta teatraalsete liigutustega püsti tõstis, "elan ma ainult endale."

Ning keeranud punni maha, kummutas tütarlapse pea taevasse ning kallas kanget alkoholi endale kõri. Olles niimodi, kaotas tütarlaps muidugi tasakaalu ning kukkus noormehele sülle istuma, mistõttu tütarlaps naerma pahvatas. "Mis asja? Võiksin sind suudelda, tahtsid sa öelda? Mu kallis kaaskoolivanem, ma ei ole pooltki nii purjus," lausus neidis lõbusalt, pöörates pilgu noormehele, lastes naeratusel enda huulilt vaibuda. Mida Alicia küll sellises olukorras ütleks? Lõbutse!

[Arsen Karekin]

"Jajajajaja," alustas noormees ja haaras tüdruku joogist kinni "Aitab küll, enne kui sa teed midagi, mida sa kahetsed," sest tema küll varsti teeb. See oleks juba pea-aegu et kuritegu mitte sellisest võimalusest kinni haarata. "Ja nüüd ma nihutan sind tagasi kooli magama, sest ilmselgelt sa oled joonud liiga palju," teatas ta ja üritas püsti tõusta, kuid tüdruk tema süles olemine tegi selle üsna võimatuks. "Misasja?" küsis ta siis vastu. "No, mina olen piisavalt täis ja mina võin sind suudelda!" teatas ta järsku ja pani oma huuled tüdruku omadele.

[Samara Soul]

Mis asja nüüd toimus? Järsku olid noormehe huuled tüdruku omadel ning olgugi, et tüdruk teadis, et peab end lõdvaks laskma ja ehk seda olukorda nautima, siis ta ei saanud seda teha. Tema peas oli ainult üks konkreetne mõte. Jason. Sellepärast lükkaski ta kõigest väest noormehe endast eemale, kuid ei läinud ära tema sülest. Gryffindorlane ei saanud lihtsalt jalgu endale alla. Kogu maailm hakkas veelgi rohkem ringi käima ning tüdrukul oli hing kinni. "Jason, mida sa teed? Arsen, see tähendab. Ei tee nii, kurat võtaks!" lausus tütarlaps karmi tooniga, lastes enda peal vajuda tahapoole. Ta sulges enda silmad ning kortsutas kulmu. Kogu maailm käis ringi. Nii ringi, et ta ei suutnud pahanegi olla.

[Arsen Karekin]

"Psh, ma lihtsalt näitasin, et ma domineerin!!!" Teatas ta siis, kuigi ta oli unustanud juba ära, et miks. "Olgu peale!" ütles ta seejärel ja lükkas neiu enda sülest ära, natuke kõrvale. Ta ajas end kuidagi püsti ning ulatas seejärel käe "Ma aitan sind püsti ja tirin sind kuidagi lossi!" mainis ta siis muuseas.

[Samara Soul]

Kui Samara põrandal pikali oli, hakkas ta naerma ning vaatas tolmuse lae poole. Ta võis vanduda, et nägi seal ämblike ringi siblamas, mis oli muidugi võimatu, sest Seapea oli nii hämar. Tundus, et kõrtsmik oli väga harjunud, et Seapeas mingi hullamine toimus, sest ta ei teinud teist nägugi vaid puhastas edasi klaase, mis aina mustemaks muutusid. "Sa ei tiri mind kuskile, kullake," lausus tütarlaps naeru lõkerdades ning enda pead veidi kergitades, et saaks noormehe poole vaadata. "Mis viga? Solvsid nüüd või? Ei no, sa oled suht hea suudleja küll, jah," lausus tütarlaps, saamata eriti aru, mida ta üldse suust välja ajab. Ta lasi peal tagasi põrandal maanduda ning sulges enda pikkade mustade ripsmetega raamitud silmad.

[Arsen Karekin]

"Psh, see kiitmine ei tekita mingeid tundeid, mis tuleb joobes tüdruku käest, kes ei suuda isegi seista!" teatas ta siis ja ohkas kergelt. Võtnud tüdruku ümbert kinni, tõmbas ta tüdruku kuidagi imekombel diivanile istukile. 'Psh, isegi võluväe abil on lihtsam aga ilmselt ohtlikum,' mõtiskles noormees ja vajus tüdruku kõrvale istuma ja jäi toda vaatama. Ta tundis, kuidas viimase liigse pingutamisega tahtis pilt juba ära kaduda ja tüdruk juba oli sooda. Siiski üritas ta veel vastu pidada. Nüüd nad ilmselt tõesti ei kao siit kuskile minema.