I tund

[Gregor Zimmer]

Kell hakkas saama pool viis õhtul ning õpilastel pidi järjest tulema kaks ennustamise tundi korraga. Ennustamise torn oli seekord suhteliselt hämar. Akende ees olid pikad tumepruunid kardinad ning eemal olev kaminavalgus hõõgus mahedalt. Laudadel, kappidel ning kummutitel põlesid küünlad. See kõik oli muidugi selleks, et inimeste meeli ergutada, et nad tõeliselt enda sisse näha võiks.
Iga ümmarguse laua taga oli kaks mugavat tugitooli ning laua keskel oli klaaskuul. Nii et õpilased võisid muidugi arvata, mis tänase tunni teemaks tulema pidi.
Tunni alguseni oli jäänud viisteist minutit ning professorit ei olnud veel klassis.

[Jason Coleman]

Kaks tundi seda õudust, Jase pööritas oma silmi, ning ronis viimaks õige kiirelt üles. End tugitoolile lösakile visanud kinnitusid noormehe silmad klaaskuulile, mis tema laual end uhkes üksinduses hästi tundis. Igas klassis oli Jasonil juba välja kujunenud koht, ning reeglina ei julgenud mitte keegi ka seda hõivata. Seetõttu ilmselt oli ta alati ka üsna viimaste seas kes klassi kohale vantsis, kuid mitte seekord - nagu tal viimasel ajal kombeks oli saanud. Isegi professorit ennast polnud veel olemas.

[Carmella J. Cameron]

"Lihtsalt fantastiline," sõnas Carmella endale mõrudalt, kui ta kõndis mööda keerdtreppi üles torni, kus pidi varsti algama ennustamine. Ta lihtsalt vihkab seda tundis, aga ometigi oli ta selle vabatahtlikult valinud. Oleks keegi teda, surmaneedus võlukepi otsas tiirutamas, sundinud sinna tundi registreeruma ja seal käima, aga ei. Kuigi neidis tunnis sakib 120%, olid tal vähemalt kodutööd õigeks ajaks tehtud ja läbi ei peaks ta kukkuma. Kui tüdruk ruumi sisenes, pani sealne lämbe ja magus aroom näitsiku kergelt köhima. Õpetaja püüdis neid kas tappa või uimastada. "No trolli kasvase tagumiku fantastiline," oigas CC endamisi. Pagana kristallkuulid ja siis oli veel Jason. Tüdruk oleks heameelega ringi keeranud ja tagasi jalutanud, kui samal ajal poleks ruumi sisenenud kari huffi ja kotka piigasid. Mõttes vandunud, sammus ta ühe tagumiste laudade taha istuma. Loodetavasti Arsen ikka tuleb, sest muidu jookseb CC lihtsalt siit klassist välja.

[Jason Coleman]

Jase viis oma suletud silmad Carriele, kui too midagi üsna pahameelselt väljendades temast mööda vuhises. ''Nonoh,'' kergitas kutt küsivalt oma kulmi, kui siis korralikult istuma sättis. Raskelt ohanud ajas ta end üsti, ning saatis dorgikarjale ühe ähvardava pilgu. Carrie juurde jõudnud asetas ta oma käe neiu laubale. ''Kes sind hammustas? Palavikku ju pole..'' Pidi noormees kiirelt käsi laiutama, kui siis lauale end istuma sättis. Kus Arsen on?

[Carmella J. Cameron]

Carmella võpatas kergelt, kui Jasoni käsi korraga tema laubal oli. "Ma olen ennustamise tunnis ja täna pean jälle poolteist tundi klaaskuuli jõllitama, püüdes sealt olematut infot välja lugeda. Pole just ühtegi teist põhjust vaja halvaks tujuks," turtsatas CC pahaselt, vaadates laual olevat klaaskuuli nii pingsalt, nagu püüaks seda mõttejõul purustada. No kui see ei õnnestu, siis teine võimalus on alati selle kuuliga õpetaja pead sihtida ja püüda pihta saada. Enda sinised silmad üles Jasonile tõstnud, kui noormees lauale istus, varjates täpselt tüdruku eest klaaskuuli, jäi ta tüübile küsivalt otsa vaatama.

[Jason Coleman]

Jase viis kiirelt oma silmad ruumis ringi rändama. Tõstis oma võlukepi sõrmedele, ning otsis ohvrit - leidnud selle ühe neljandiku dorgi näol hõljutas ta nooruki nende ette. ''Mis me temaga teeme? Muudame klaaskuuliks ja siis lõhume ära?'' Esitas ta pingsalt neidu silmitsedes. Tema tuju aitas see alati parandada, kui dorke piinata. Jase oli nõus ka Carrie tuju nii parandama.

[Carmella J. Cameron]

Carmella sinised silmad saatsid neljanda aasta dorki, kes paanilisel ilmel nende juurde hõljus, vaadates poissi ükskõikse pilguga. "Mulle piisab nendest nõmedatest klaaskuulidest, mis lauale pandud on ja mida ilmselt kolme kordses koguses kuskil laos on," sõnas CC, viies enda pilgu dorklaselt laual olevale kuulile. Jason võis tema ja kuuli vahel istuda, kuid see ei päästnud kuulikest Cameroni mürgisest pilgust. Miks ta üldse vaevus täna siia tundi tulemast?

[Jason Coleman]

Jase pööritas aeglaselt oma silmi, ning lennutas kutti veel paar korda lakke ja tagasi. Siis lasi ta võlukepil langeda, ning kummardus veidike ettepoole. ''Aga hävitame nad kõik ära,'' Lennutas kutt klassis olevad kuulid kõik luugist alla. Kas nad just katki lähevad, vähemalt on paras segadus, kui professor kohale lendab. ''Palju parem,'' hõõrus noormees oma käsi kokku, kui vahtivatele dorkidele ühe mürgise pilgu viis.

[Samara Soul]

Ennustamine oli tund, mis gryffindorlasele eriti ei meeldinud. Võib-olla oli asi selles, et tütarlaps uskus sellesse, mis on käega katsutav ning silmaga nähtav. Ja maagiasse. Kuid sellesse, et keegi võis enda tuleviku ette teada, tütarlaps ei uskunud. Mineviku - võib-olla. Kuid sellegi poolest ei kavatsenud ta tunnist poppi panna - eeskujulik koolivanem nagu ta oli.

Hinganud sügavalt sisse, libistas Samara enda käed redelile, mis luugist üles viis. Samal hetkel luuk avanes ning enne, kui tütarlaps kuidagi moodi reageeridagi suutis, lendasid mitmed kuulid luugist välja, otse tema pea suunas. Veel enne, kui tütarlaps tasakaalu kaotas ning redelilt alla lendas, kisas ta ehmatusega: "Jason!" Kes siis veel...
Järgmisel hetkel lebas tütarlaps teadvusetult maas redeli all, otsaesisel suur lõikehaav, mille küljes rippus üks klaaskuuli kild. Kõikjal tema ümber asetsesid killud ning tütarlaps ei tundunud kuidagi meelemärkusel olevat.

[Jason Coleman]

Jase oli oma silmad üsna kindlalt kinnitunud Carriele, kui keegi peale luugi sulgemist tema nime karjus? Keskurat nüüd jälle vihaseks oli aetud? Jase pööritas oma silmi, ning jälgis kuidas pisikesed dorgid luugini jooksid ja siis seal midagi segast seletama hakkasid. Kõrvu jõudsid ainult koolivanem ja verine. ''Keskurat nüüd ei oska ette vaadata?'' Lükkas ta karja gryffe eest, ning pistis oma pea luugist läbi. ''Joppenpuhh,'' haaras kutt oma võlukepi, ning juba kükitas ta Samara kõrval maas, kui teda erinevate loitsudega kiirelt ravida üritas. Saanud näo korda, ning verejooksu peatanud pidi neiu hakkama nüüd ärkama. Jase libistas kiirelt oma pöidlaga üle ta näo, ning püüdis aru saada, kas on haiglatiiba vaja või ei. Tubli poiss!

[Samara Soul]

Samara polnud päris meelemärkust kaotanud. Peaaegu. Kõva puupea, võis tütarlapse onu selle kohta öelda. Kuid tema pea valutas ning süda oli paha olla. Ilmselgelt oli tegu peapõrutusega, mis vajas kiiresti ülevaatlust.
Tütarlaps tundis kellegi häält, meeldiv ja kutsuv hääl. Keegi hoolitses tüdruku eest ning see tekitas tütarlapse huulile naeratuse, mis Jasoni varust paistiski ainult noormehele endale. "Selle eest sa hiljem veel saad," sosistas tütarlaps mängleva naeratusega noormehele, avades viimaks enda silmad, vaadates noormehele otsa.
Järgmisel hetkel lükkas ta noormehe endast eemale ning tõusis püsti. Haarates redelist kinni ning teise käega enda peast, hingas tüdruk hetkeks sisse. "Idioot. Vaadake, millega te hakkama saanud olete? Võiksite oma karmi seksi kuskile mujale toimetada," sisises tütarlaps. Ta pidi ju vaatamata kõigele kaasa mängima ning karmi koolivanemat mängima. "Miinus viis punkti Slytherinile. Reparo! Wingardium Leviosa!" lausus tütarlaps võlukeppi välja võttes. Klaaskuulid olid nagu uued ning hõljusid nüüd luugist sisse tagasi, oma kohtadele. "Nüüd, vabandust väga, ma sooviks tundi minna," nähvas neidis, eirates Jasoni pilku. Ta teadis, et ei oska valetada ning noormeest nähes kadus tema valvsus veelgi. Sügavalt sisse hingates ronis tütarlaps Jasoni ees redelist üles ning vajus istuma kohale, kus ta tavaliseltki istus. Neetud, tütarlapsel oli tõepoolest väga halb olla. Asetanud käed lauale ning pea nendele, sulges tüdruk enda silmad, jäädes tunni algust ootama.

[Jason Coleman]

Jase silmitses üsnagi suur rahulolu näol, kui neiu viimaks oma silmad avas. Siis pidi ta kiirelt oma kulmi kortsutama, ning ka dorkidele ühe kurja pilgu saatma. Keegi pidi ju selle sõnade hunniku eest koheselt ka maksma hakkama. ''Kellegil on eriti hea tuju. See klass mõjub kõigile sitasti, ehk oleks viimane aeg leebet teha.'' Raputas ta end kiirelt üleni, ning sammus tagasi Carrie juurde. Kutt raputas kiirelt oma pead, ning tõmbas sõrmedega siis läbi juuste, nii püsisid nad korralikult jällegi sassis, ning kellegil ei jäänud muljet, nagu kutt enda juuste eest võiks hoolitseda. Väga hästi.

[Carmella J. Cameron]

"Osav, Coleman, osav," muigas Carmella kergelt, toetades küünarnuki lauale, mis omakorda oli toeks tema peale, kui neidis lõua peopessa pani. Tema sinised silmad jälgisid kõike seda kommejanti, mis toimus, kui Griffide koolivanem klaaskuulidega trepist alla lendas. Ning Carrie ei tundnud end isegi halvasti, et lubas endale lõbusa muige. Tundub, et tema tuju paranes juba natukene. "Ja mida selle asemel teha? Kõik meie põhilised ohvrid on hetkel selles klassis," tõstis neidis sinised silmad uuesti Jasonile, viitsimata pead peopesalt liigutamast. Ega tüdruk ei soovinud eriti järjekordset puudutud tundi nimekirja, niigi on ta juba kolmandikest ennustamise tundidest selle õppeaasta jooksul puudunud ja ta alles tuli kooli. "Järgmisena soovid äkki kedagi otse torni aknast välja visata?" kergitas näitsik kulme, vaadates norivalt tüübile otsa.

[Jason Coleman]

Jase noogutas kiirelt, ning rahulolevalt Carriele. ''Aitäh,'' oli ta ego muidugi kordades suuremaks paisunud, ning järgneva peale ta lihtsalt ei suutnud seda mõtet teostamata jätta. Kiirelt akna juurde liikunud lükkas ta selle pauhti lahti, ning otsis seda neljandikku keda enne hõljutanud oli. Võlukepiga kuti õhku tõstnud naeris ta laialt, kui kutt paaniliselt vehkima otsustas hakata. Järgmisel hetkel oli ta juba torni kõrval aknast väljas, ning lasi end täis? Jase irvitas lõbusalt, ning suunas oma silmad Carriele. ''Sul on suurepärased mõtted.'' Oli ta juba valmis uut enda nimelist hõiget vastu võtma. Samara oli endiselt tornis. Jälle rikub kogu lõbu ära.

[Samara Soul]

Samara tõstis koheselt enda pea ning tõstis mürgised silmad Carriele. Tütarlapse nägu oli kaame ning huuled paokil. Ta oli Jasoniga kokku leppinud, et too võib vahel gryffindorlasi kiusata, kuid ei kaasa sellesse koolivanemat. Antud hetkel oli Samara aga seal ning nüüd pidi ta vaatama täpselt mida? Kuidas Jason selle pisikese poisi mõrvab?
Neidis viis enda klaasistunud silmad tagasi Jasonile ning raputas vaevumärgatavalt pead, pilgutamata kordagi silmi. Tütarlaps oli enda käe libistanud rüü taskusse ning haaranud sealt võlukepi. Veel enne, kui ta seda aga haarata jõudis, lausus ta kõva häälega: "Mis viga, Coleman? Ei saa endavanustega hakkama, et pead väikseid kiusama?"

Aeglaselt tõusis Sam enda kohalt püsti ning kõndis slytherinlaste poole. Väljakutsuvalt pööras ta aga enda pilgu hoopis Carriele, sest teadis, et Jason niikuinii talle midagi ei teeks. Kuid kuidas käituks noormees siis, kui Carrie oleks see, kes Samarat piinaks? Kelle poolt kutt siis oleks? Las see vaimne trauma olla siis noormehele õppetunniks. Sam oli selleks valmis, sest teadis, et Alicia tuleb varsti tundi. Ja õpetaja. "Nooooh?" venitas Samara ning tema huuled kaldusid magusaks naeratuseks. Jason kindlasti teadis seda võtet - koolivanem provotseeris. "Olete nii kõvad mehed, siis tehke seda minuga. Vastasel juhul olete lihtsalt argpüksid." Tütarlapse pilk oli täis pettumust, kui ta selle Jasonile viis.