Kupees.

[Lestat Von Bloodworth]

Emalt noormees noogutas, kuna ei näinud hetkel ühtki asja, mida varjama peaks. Siis pidi Lestat muigama. Nüüd oligi aeg, mil temalt selliseid küsmusi vastu küsitakse. "Siis ma tean, kelle puudumist ei märgata," vastas ta ausalt.

[Sandra Wilson]

Sandra muigas. Niiet ta vastabki, okei.. läheb huvitavaks. "Aga ma arvan et sul oli vähemalt mingi ettekujutus.." pomises ta rohkem nagu endale. "Aga.. kas sa magad kirstus? või kas sa üldse magad? Ja kas sa saad päikse käes olla? ja sa oled siis ilmselt ka ülitugev? ja sellest ongi tingitud su kahvatu nahk? ja ka.." Sandra jäi järsku vait. Kuigi tal oli veel suht palju küsimusi, ei suutnud Lestat vist neile kõigile nii kiiresti vastata? või on tal veel mõni imelik omadus? Igaljuhul oleks vist viisakam vait jääda. Ta raputas korraks pead ning jäi siis korraks vabandavalt naeratades, Lestatit huvitatult silmitsema.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat vastas viivitamatult, kui talle võimalus avanes. "Ma ei maga, saan päikese käes olla, olen väga tugev, kahvatu sellepärast, et ma olen surnud, ja mida?" küsis ta siis kulmu kergitades.

[Sandra Wilson]

Sandra kergitas üllatunult kulme. Okei.. Oleks pidand aimama, et ta paneb inimestest kiiremini kõike tähele. Siiski häiris teda veidi see kuidas Lestat ütles, et ta on surnud.. Sellesmõttes et ta ju elas, liikus ja puha, niiet ta ei olnud ju surnud. ta oli lihtsalt.. teistsugune. "Sa ei ole surnud.. Muidu ei saaks sa ju minuga rääkida" ütles ta ka kõva häälega oma mõtted välja. Niipalju kui ta teadis raamatutest loetu põhjal oli Lestat teistest vampiiridest teistsugune.. Niiet. Sandra ei saanudki nüüd pärishästi aru milleni ta tahtis jõuda. Igaljuhul oli Lestat elus, või vähemalt mitte surnud. "Ja ma tahtsin enne veel küsida, et miks sa siis üldse koolis käid kui sa oled raudselt meist kõigist targem?" lisas ta viisakusest, kuna Lestat oli ju küsind mis ta veel tahtis teada. Hetkel huvitas teda tegelikult esimene küsimus rohkem.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat kergitas kulme. "Elus tähendaks seda, et mu süda lööks ning pumpaks igasse rakku mu verd," sõnas ta Sandra kätt enda külmade kätega kätte võttes ning oma surnud südame kohale asetades. Ta ei kavatsenud vahele veel teisele küsimusele vastata, vaid lõpetaks ühe teema enne ära.

[Sandra Wilson]

Sandra kortsutas kulmu ning tal käisid külmavärinad üle selja kui ta tundis kui külmad Lestati käed on. Ta ju ei teadnud enne kas see müüt ka tõele vastab. Kuid tõesti, tundus et ta süda ei löögi. "Noojah. Võibolla tõesti, aga inimesed kes ei ole elus ei räägi ja ei kõnni ja ei käi koolis" vaidles Sandra siiski vastu, noh, see oli ju loogiline! Vähemalt tema arust küll. Elusolendid elasid ja hingasid ja.. Sandra kortsutas selle mõtte peale kulme ja viis pilgu Lestatile. Ta ei saanud aru kas too hingab või ei, aga paljud hingasid ju nii et seda ei olnud näha..

[Lestat Von Bloodworth]

"Sellepärast ma ebasurnu olengi," tuletas ta Sandrale meelde oma eelmisi küsimusi. "Ja vastuseks, ma ei pea hingama, mul on seda rääkimiseks vaja," lisas ta siis kiiresti.

[Sandra Wilson]

Ebasurnu.. ehk elav. Või siis mitte. Segane värk.. Kuigi Lestatil oli vist siiski õigus. Kui Lestat järgmise lause ütles jäi Sandra teda uskumatult jõllitama ja tõmbas oma käe kähku tagasi enda juurde. Ma ju ei küsinud talt kas ta hingab? Omaarust küll mitte. See ei tähenda ometi et ta mõtteid ka loeb? sest See ei oleks võimalik..? Aga samas.. äkki ta lihtsalt oletas mu küsimusi ette? Küllap küsivad kõik kes sellest teavad, alati samu küsimusi. "Ma ju ei küsind sult seda.." ütles ta Lestatile, jäädes teda küsivalt silmitsema. Ta asetas jälle käed rinnal risti, nagu ta tavaliselt alateadlikult tegi kui tal oli selline tunne nagu tal oleks millegi eest kaitset vaja. Ja tal oli kohe kindlasti vaja kaitset kui vampiirid mõtteid oskavad lugeda. Kuid Sandra lootis ikkagi et Lestat oli lihtsalt oletanud.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat muigas, kuna ta teadis, et Sandra arvab, et Lestat oskab mõtteid lugeda. "Kõigepealt, ei, ma ei oska mõtteid lugeda. Ma teadsin, et sa seda tahad küsida, kuna mu süda ei tao, ei peaks mul ka hapnikuvajadust olema. Ja küllap sa tahad tegelikult teada ka, kas mul kihvad on. Ei ole, selleks on mul küüned," lausus ta pikalt ning konkreetselt.

[Sandra Wilson]

Sandra oleks juba kergendunult ohand kuni ta kuulis lause teist poolt. Okei.. Vampiiride sellise poole oli ta täiesti ära unustand. Seda oli ju kerge unustada kui Lestat nii.. inimlikult käitus. "mm.. Ahnii" ütles ta lõpuks, oskamata midagi muud öelda. Kuid kui Lestat juba sellise teemaga alustas tulid Sandrale ka mitmed teised küsimused seoses küttimisega pähe. Ta kortsutas kulmu. Oleks ilmselt äärmiselt ebaviisakas küsida midagi küttimise ja selliste asjade kohta.. ja Sandra ei olnud päris kindel kas ta seda ikka teada tahab. Parem on kujutada ette et Lestat sööb täpselt samamoodi nagu inimesed.. ja kõigest hoolitama vaatas Sandra Lestatit ikkaveel kahtlevalt. Viiendik oli vastand täpselt neile küsimustele mis tal hetkel peas mõlkusid.. äkki ta valetas? Aga miks ta peaks seda tegema.. talle oleks ju palju huvitavam kui ma teaks et ta oskab mõtteid lugeda, juhul Kui ta ikka oskab seda.. Lõpuks ei jõudnud Sandra oma mõtetega mittekuhugi niiet ta jäi lihtsalt Lestatit silmitsema.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat noogutas veel kord ning muigas. "Ja seoses su eelmise küsimusega, siis ma tahtsin lihtsalt selle kooli ka läbi teha," vastas ta nüüd oma õppimise koha pealt. "Ja kui sul on küsimusi, mis oleks praeguses olukorras täiesti inimlik, siis ära karda, vaid küsi julgelt... neid, mida sa julged kuulda," lisas ta hoiatuse märgiks ka lõpu ning jäi sõnu ootama.

[Sandra Wilson]

Sandra ei pannud peaaegu tähelegi, et Lestat temaga rääkis, kuna ta oli nii süvenenud oma mõtetesse. Paar sekundit peale Lestati lause lõppu jõudis talle kohale mida poiss ütles ning ta noogutas. "mm, noo.." alustas ta, saamata ikka lahti tundest et kui ta küsib, on ta väga ebaviisakas inimene. Aga samas, ta oli enne ju öelnud et ta ei karda surnuid ja ammugi mitte verd. Siis aga jõudis talle kohe päriselt kohale.. tema oli kogu selle vere, haavade ja surnute värgi ajal mõelnud loomi, aga Lestat oli siis Inimesi ette kujutanud? Sandra hammustas endale väga tugevalt huulde, et mitte õhku ahmima hakata, mille tulemusena ei saand ta enam üldse hingata ja muidugi üritas ta siis sügavalt sisse hingata ning kui see tal paari hetkel pärast õnnestus viis ta oma pilgu Lestatile ja siis veel sekundi jooksul kõikidele asjadele mida ta näha võis. Ma olen ikka eriliselt Loll inimene.. Vampiirid ju söövadki või peaks ütlema joovadki? inimese verd. Ma ju teadsin seda.. Aga ikkagi.. Aga kuidas ta saab siis minuga samas kupees olla ja üldse, kuidas ta saab käia koolis kui ta inimese verd joob? sest Sigatüükas pannakse ikka suht tähele kui õpilased kaduma hakkavad.. Siis meenus talle Lestati vastus tema pärimisele keelatud metsa kohta. 'Siis ma tean, kelle puudumist ei märgata,' Sandra ei suutnud seekord kergendus ohet tagasi hoida. Niiet ta jõi loomade verd. "Sa jood loomade verd eksole?" küsis ta järsku Lestati poole pöördudes, ta ei kujutand ettegi mis mulje ta nende paari minuti jooksul poisile võis jätta. Ja ta tundis ennast isegi veidi halvasti sellepärast.. Samas, Lestat ei saa ju oodata et ta täiesti rahulikult noogutaks sellepeale kui ta ütkeks et ta tapab järjest tema klassikaaslasi. Sandra raputas korraks pead. Ta ei tohtind nii mõelda.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestati nägu oli emotsioonitu, kui ta noogutas.

[Sandra Wilson]

Sandra suutis isegi korraks naeratada, kuigi see kadus suht kiiresti kui ta Lestati näoilmet silmas. Ei oleks pidand küsima.. mõtles ta endamisi. "Mis koolides sa siis veel oled käinud?" küsis ta peale väikest vaikust mis temajaoks terve igaviku kestis. Ta lihtsalt pidi küsima midagi mis viiks teemat vähekegi eelmisest teemast eemale. Kasvõi selleks et Lestat natuke inimlikumaks muutus, kuna oli väga.. kõhetu vaadata kuidas ta istus oma kohal nagu.. kuju?

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat ohkas valjult. "Kodukandis käisin ma erinevates mugukoolides. Kui ma veel noor olin, siis oli kooli üldse väga vähe. Kuid üks võlurite oma siiski oli ja seal ma käisin ka, nime ei mäleta.." sõnas Lestat õiglase valega.