Suvel

[Samara Soul]

Samara vaatas noormehele otsa. Ta teadis, et elektrit pole kohe maailma algusest saati olnud, kuid seda ta ei teadnud, kuidas see tekkis jms. "Sina elasid sellel ajal, eks? Milline see elu siis oli?" küsis tütarlaps uudishimulikult.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat muigas, talle meeldis oma õiget lapsepõlve meenutada. "Elasin... Elu oli rahulik. Minul see olulist rolli ei mänginud, kuna ma näen niigi pimedas. Samuti ei olnud meil seda toidu tegemiseks vaja. Ehk meil oli väga lihtne. Kuigi mulle meeldis ikkagi küünlaga mööda maja üksinda ringi käia... jaaa..." lausus ta venitades, näol väga rahulolev naeratus.

[Samara Soul]

Samara kuulas ära, millise imetlusega noormees vanast ajast rääkis ning see pani tüdrukut paratamatult muigama. "Siis on meil taas üks sarnasus, sest ka mulle meeldib pimedas küünlaga ringi käia. Oma isa kodus oma toas on mul justkui altar. Noh, mingit Jeesust ega värki pole, kuid küünlaid on igas nurgas. See tekitab sellise mõnusalt hubase tunde. Veidike ja hirmuäratava," lausus Samara, naeratus endiselt näol püsimas.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat noogutas innukalt kaasa, kui nad samal ajal jalutasid. "Mul oli kapis suur küünaldevaru. Eriti meeldisid mulle tolleaegsed küünlajalad. Tumedast metallist, rasked, kuid igast toredaid vigureid oli sinna peale tehtud. Need kaarekesed, see kuju.... mmmmmmm..." lausus ta maheda muige saatel. "Sulle oleks seal meeldinud," sõnas ta kiiresti veel ning naeratas neiu poole vaadates.

[Samara Soul]

Samara vaatas noormehe poole ning äkitselt muutus ta ärevaks. Talle meeldis, et tal noormehega nii palju sarnaseid asju on. Nad jalutasid edasi, pöörates vahepeal paremale ning siis jälle kõndides otse, põigates vahepeal tänavatest läbi. "Milline su kodu siis oli?" küsis Sammy peagi naeratades.

[Lestat Von Bloodworth]

"See oli üsna suur... Külm ja kõle samas. Ma olin seal enamus ajast üksinda, kui ma juba üheksaseks sain, kuna nad olid mulle kõik elutarkused selgeks õpetanud. Meil oli suur raamatukogu. Enamus raamatud ostsin mina, kuna nad ei näinud nende kogumisel mõtet. Rahaga ei olnud meid kunagi probleeme, kuigi mööbli rohkuses see ei väljendunud. Majas oli ainult üks voodi, külaliste toas. Ühes nendest. Neid oli mitu. Majas oli üldse kümneid tube. See oli üsna kohutav alguses, või vabalt ära eksida. Aga seal olid kõrged laed. Aknaid ei olnud, kõiges avad.." loetles Lestat üles mõned suurimad ning kahtlasemad faktid maja ning natuke ka pere kohta. "Hea, et nad mulle raha kasutada andsid, muidu ma poleks endale saanud küünlaid kokku osta," lisas ta muigega.

[Samara Soul]

Samara kuulas noormehe ära, ise vaikselt, aeglaselt, edasi kõndides. Tundus, et noormehe maja oli.. huvitav ning omapärane. Tüdrukul poleks olnud midagi selle vastu, kui temagi kodu selline oleks. Neiule meeldis pimedus ja süngus ning samuti poleks olnud erilist päikest, mis oleks tüdrukule hommikuti näkku paistnud, kui too veel magas. "Siis meie kodud olid väga erinevad. Ma elasin veel eelmise nädalani isa juures. See on suur elegantne maja..luksuslik. Minu tuba oli, üllatus-üllatus, must. Voodilinad olid mustad, kardinad, lambid, vaibad, mööbliesemed musta värvi. Mulle meeldis. Nüüd elan ma omaette korteris, kus hetkel elutseb veidike ka mu vend ning seal on minu tuba näiteks küll täiesti tavaline. Musta polegi nii palju," lausus tüdruk lõbusalt.

[Lestat Von Bloodworth]

"Et said värvist üle või pole veel olnud aega õiget sisustust leida?" küsis ta jällegi naeratades.

[Samara Soul]

Samara muigas endamisi. "Ilmselt on asi värvis. Olen leidnud, et oma stiili ma ei muuda, kuid tuba võiks veidike vabam siiski olla," lausus neiu, kellele tegelikult tumedad värvid hirmsasti meeldisid.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat muigas vastuse peale. "Seoses uue elukoha otsimisega, ma tegin ka seda. Leidsin. Päris ilus maja on," sõnas ta nüüd kergelt itsitades.

[Samara Soul]

Samara vaatas Lestati poole ning naeratas kergelt. "See on selline.. jube ja õudne maja, nagu su lapsepõlvekodu oli?" küsis tütarlaps säravalt.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat naeris korraks, mis pöördus siis muigeks. Ta raputas pead. "Sama tühi küll, aga muidu mitte. Isegi küünlaid pole jõudnud sinna osta. Õnneks ei ole vaja elektri pärast muretseda. Vesi võiks küll olla ja kanalisatsioon, kuid see peaks seal kandis juba kõigil olema," sõnas ta lõbusalt.

[Samara Soul]

Samara hammustas kergelt alahuulde, pilk maha surutud. "Aga muidu on maja? Ma ise elan korteris. Mõtlesin, et üksinda elades pole mul majast mingit kasu. Mu vend Samuel vahel käib külas ja siis ta elutseb natuke minu juures, kuid muidu keegi seal ei käi ka," lausus tüdruk, pöörates pilgu kruusateelt enda ette.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat noogutas veidi uhkelt. "Ma eelistan rohkem privaatsust. Ning, seal saab pidusid korraldada, kui kellegil tahtmist on. Ma kavatsen tehnikat isegi muretseda," lausus ta vaikselt naerdes."Kui tahad, võid sisse kolida, mul on niigi palju ruume kasutamata," lisas ta siis sõbralikult. "Üüri ei pea maksma, muidugi," ütles ta veel, enne kui neiu vastada jõudis.

[Samara Soul]

Samara vaatas noormehele otsa, pilk tõsine ning veidike kohkunud. Ta oli lihtsalt üllatunud, sest sellist pakkumist ei osanud ta praegu ja nii järsku oodatagi. "Sa teed nalja!" lausus tüdruk segaduses oleva ilmega, sest ta tõesti ei teadnud, kas poiss mõtleb seda tõsiselt või mitte. Too ise ju just oli öelnud, et ta eelistab privaatsust.