|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 20:18:25 GMT 3
"Kohati," nõustus ta napisõnaliselt jällegi ja pöördus taas tule poole, seda lihtsalt jõllitama jäädes.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 20:25:16 GMT 3
Samara rüüpas veidike mõned sõõmud enda joogist, pudelit siis noormehele pakkudes. "Miks nii?" küsis tütarlaps seejärel, toetades käed põlvedele.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 20:30:35 GMT 3
Lestat kehitas automaatselt õlgu. "Vahel oleks vaja, et käed nõnda ei reageeriks," pakkus ta seejärel ebalevalt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 20:34:50 GMT 3
Samara turtsatas. "Sa tahaksid, et su käed vahel põlema läheks või?" naljatles tütarlaps taaskord, endal tegelikult üpriski tõsine pilk silmis, kui ta noormehe käsi vaatas. Kõheldes lasi ta nendest lahti.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 20:44:12 GMT 3
"Mitte ainult selle konkreetse näite peale. Ja mitte ainult käed," sõnas ta nägu sama kelbas nagu enne, ehk kohatu.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 20:48:19 GMT 3
Samara mõtles pingsalt, kas ta julgeb edasi pärida, või jääda vait, kuid ta võttis riski ning küsis: "Sa mõtled ilmselt, kui ma õigesti aru saan, seda, et sa tahatsid tunda?" Ta pööras enda pilgu tagasi noormehele, jäädes teda õrna pilguga vaatlema.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 20:49:50 GMT 3
Lestat mõtles, kas tekitada jälle masendavat vaikust või valetada. Ta ei sallinud valetamist. "Rohkem nagu on vahel tunne, et tahaks ära põgeneda," sõnastas ta selle võimalikult vastuvõetavalt ja viisakalt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 20:55:46 GMT 3
Samara langetas hetkeks pilgu, endal sees jubedalt kripeldama hakates. Silmitsenud hetke spaikrihmu enda kätel, ohkas tüdruk ning vaatas noormehele otsa. Ta ei mõistnud teda hetkel. Kuidas ta saigi mõista, kui ta polnud kunagi midagi sellist tundnud. Põgenemistunnet küll, kuid mitte vampiirina. "Tahad sa edasi rääkida?" küsis tütarlaps lõpuks, välistades otseküsimist.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 20:58:47 GMT 3
Lestat ei mõistnud, mida Sam sellega mõelnud oli. Ta kergitas sellepeale kulmu. "Tahad, et ma räägiksin täpsemalt, kuidas ma vahel lõplikult surra tahaks?" küsis tema neiult otse.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 21:01:02 GMT 3
Samara kohkus ning pööras pilgu maha, hoides seda pikalt seal. "Ma ei mõelnud.. seda," lausus tüdruk vaikselt, pilk tõsine. "Ma lihtsalt ei mõista, mis seda põhjustab. Kas üksindus või.. ma ei tea," lausus tütarlaps, hakates järsult iga hetkega aina rohkem kahetsema, et ta nii uudishimulik oli ja üldse midagi küsinud oli.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 21:06:22 GMT 3
Lestat pööras end otse Samara poole ning asetas oma käed ta õlgadele. "Üksindus on.... suur osa sellest. Lihtsalt.. see kokkusurutud tunne, et sa ei saa nii paljusid asju kunagi teha... Kasvõi kõige elementaarsemaid asju, mida kõik noored teevad. Ometi jääd sa igavikuks nooreks. Kuidas ma... tahaksin teada, mis tunne on, kui..." ta eemaldas käed neiu õlalt ning tõmbas küünega endale haava vasakusse kätte ning asetas selle tule kohale,"ma midagi sellist teen, või," ta sulges oma süljega haava ning võttis laualt enda tühja pudeli ja virutas selle enda pähe puruks,"midagi sellist. See on nii kohutavalt ängistav tunne!" vaatas ta sügavalt kurbade silmadea neiule otsa. Kui ta oleks osanud nutta, oleks ta seda teinud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 21:11:04 GMT 3
Samara vaatas noormehele otsa, ise tundes, kuidas iga tema öeldud lause tugevalt tüdruku hinge kriipima hakkab. Tal oli noormehest kahju. Nii kahju, et ta oleks teinud kõike, et päästa meest sellest ängistusest. Ta vaatas teda pingsalt, igat tema rakku, igat tema liigutust ja üritas mällu slvestada tema hääle. Kui noormees oli vait jäänud, asetas tütarlaps enda käed noormehe põskedele, endal pärljas pisar mööda põske alla voolamas. "Räägitakse, et miski pole võimatu. Kas siis tõesti pole midagi sellist, mis aitaks sul inimeseks saada?" küsis tütarlaps vaikselt, meeleheitlikult, kuid ise juba pooleldi vastust ette teades.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 21:15:15 GMT 3
Lestat langetas pea ning raputas seda. "See on see, milleks ma sündisin. Vähemalt üks hea asi. Ma pole kunagi midagi head tunda saanud, ei tea mida igatseda," tunnistas ta ausalt ning vaatas siis Samarale silmadesse, tundes koledat tahtmist inimene olla.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 21:20:16 GMT 3
Samara kärmelt keelega üle enda huulte, niisutades neid, ise pingsalt noormeest silmadesse vaadates. Ta tema ilusaid silmi pikalt, leides sealt kurbust ning kõike muud, mida noormees parajasti tundis. "Äkki kõik veel muutub," sosistas tütarlaps lõpuks, ise kärmelt paar korda enda läikivaid silmi pilgutades. "Sa ei tea, mida tulevik ette toob. Äkki sa leiad kellegi. Kellegi, kas on samuti vampiir. Tunneb end sama üksi, kui sina. Tunneb end samamoodi, nagu sina."
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 21:24:21 GMT 3
"Tunda... seda ma tahaks.." pööras ta pilgu eemale ja jäi tühjalt kaminat vaatama. Ta ei uskunud enam sellesse. Ta ei lootnud enam midagi sellist. Ta kartis, et talle võib mõni inimene meeldima hakata, kuid ei saa iialgi tema omaks. Endagi üllatuseks ta kartis humaansust.
|
|
Jun 10, 2015 9:14:34 GMT 3
Jun 10, 2015 9:14:34 GMT 3