|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 21:22:54 GMT 3
Samara naeratas malbelt, sirutades jala lumme ning tõmmates selle siis taas välja koos väikse lumepahvakuga. "Mulle võid kõike alati öelda. Sa tead, et ma kuulan, selleks sõbrad ongi," lausus koolivanem irvitades. "Üle kõige vihkan ma oma elus valesid," pomises ta seejärel, vaadates üht puud, mis lume all londus oli.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 21:30:08 GMT 3
Lestat naeratas soojalt. "Sõbrad.." kordas ta kajana. "Täpselt! Sellepärast nii paljud inimesed minu olemusest teavadki. Ma ei suuda valetada," lausus ta kelmikalt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 21:34:38 GMT 3
Tüdruk muigas vaikselt. "See on ainult hea," lausus tütarlaps lõbusalt, toetades hetkeks enda pea noormehe õlale. "Mina ei oska samuti valetada. Hakkan naerma. Kahjuks naeran ma palju, seega arvatakse, et ma valetan pidevalt," lausus tüdruk taas noormehele otsa vaadates ning lõbusalt naerma puhkedes.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 21:38:43 GMT 3
Lestat naeris valjult. "Noh, jamh, ma näen, et teistel on loogika vähemalt," vastas ta proovides rahuneda.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 21:41:11 GMT 3
Samara rahunes vaikselt ning sõnas seejärel noormehe lause peale: "Ilmselt küll. Tegelikult polegi vaja valetada ju. Ma mõtlen, et mina olen alati otsekohene olnud." Vale, Samara! Vale! ütles hääl tütarlapse peas, kuid ta üritas seda ignoreerida.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 21:48:16 GMT 3
"Selle üle on mul ainult hea meel. Ja valetamine võiks tõepoolest ära keelata. Kuigi võimudel läheks siis raskeks," naljatas ta veidi tuimalt ning sammus rahulikult edasi.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 21:54:03 GMT 3
Samara turtsatas lõbusalt, ise ette kujutades, kuidas iga vale eest 10 aastat Azkabani saab. Ta naeris veidike, ise endiselt noormehe käevangus edasi jalutades. "Vahel on siiski hädavaled vajalikud," sõnas tütarlaps lõpuks mõtlikult.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 21:56:58 GMT 3
Lestat vaikis hetke. "Vahel." nõustus ta tingimusega ning silmitses järve ja siis taevast.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 22:00:40 GMT 3
Samara noogutas vaikselt, nõustudes noormehega. "Vahel," sõnas ta vaikselt, pöörates enda veidike tõsisema pilgu nüüd taas noormehele. Kinkinud talle särava naeratuse, pööras ta enda pilgu tagasi kuuskedele, mida ta enne vaadanud oli ning mis olid kaetud pakdu lumekihiga. "Oh, kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad," laulis tütarlaps lühidalt tuntud jõululaulu, ise seepeale naerma puhkedes.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 22:02:41 GMT 3
Lestat muigas ning jätkas teise lauluga. "Püha öö, õnnistud öö, kõik on maas, rahu sees.." laulis ta oma madala häälega ning naeratas laialt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 22:04:58 GMT 3
Samara hakkas itsitama, kui kuulis noormeest laulmas. "Ma näen, et sinagi tead mugude jõululaule," lausus tütarlaps lõbusalt. Noormees oli taas talle muljet avaldada suutnud. Pigistanud korraks tugevamalt noormehe kätt, vaatas ta endiselt kuusepuid.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 22:08:51 GMT 3
Lestat noogutas ning naeratas. "Aga muidugi," vastas ta kindlalt. Seejärel ümises ta üht teist jõululaulu vaikselt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 22:12:29 GMT 3
Samara naeratas rõõmsalt, pöörates nüüd pilgi sillerdavale järvele, millel pardid ujusid. Varsti on nad Hiidkalmaari roog, mõtles tütarlaps endamisi ning kuulas vaikides noormehe ümisemist. "Ma kaldun arvama, et meie olemegi ainsad, kes neid teavad. Noh, vähemalt minu tutvusringkonnas," rääkis tüdruk noormehe ümisemisele vahele.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 19, 2008 22:15:26 GMT 3
Lestat muigas laialt. "Väga võimalik. Võib-olla sellepärast me nii hästi läbi saamegi," naljatas ta, huuled kokku surutud, kuid otsad ülespoole.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 19, 2008 22:18:05 GMT 3
Tüdruk turtsatas vaikselt. "Kas sellepärast, et me oskame jõululaule?" küsis tütarlaps, juhatades noormehe väiksele kaardsillale, mis järvel oli. Tüdruk naeratas, astudes sellele ning toetades end seljaga vastu silla käsipuud. Ta vaatas suurt täiskuud, ise mõeldes, kui ilus see on, kuid samal ajal ootas ta siiski noormehe vastust.
|
|
