|
|
Post by Samara Soul on Dec 17, 2008 22:42:59 GMT 3
Samara jooksis kärmelt Järve äärde Astronoomia tornist. Ta silmavärv oli laiali pisaratest, mida tüdruk valanud oli. Ta oli vihane, närviline kuid eelkõige kurb. Ta vappus, kui vajjus lumme istuma. "Neetud küll, miks ta nii teeb, kui ta ise keeras kõik PERSE!?" Viimast sõna oli tütarlaps karjunud nii, et pardid tiigil õhku tõusid. Samara ohkas vaikselt, vaadates nukralt järve.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 17, 2008 23:43:03 GMT 3
Lestat oli äsja majast välja tulnud, kuna seal oli igav. Ta märkas üht lähedast tuttavat järve ääres. Ta aeglustas oma sammu nähtavaks ning kõndis Samarani. "Sam? Mis viga?" küsis ta murelikult neiu ette põlvitades.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 18, 2008 0:09:12 GMT 3
Samara võpatas kergelt, kui kuulis noormehe häält ning pühkis kärmed pisarad põselt ära. Siiski ei suutnud ta varjata oma punaseid ning paistes silmi ning punast nina, mis oli nutust tingitud. "Kui ma vaid ise ka teaks, Lestat," lausus tüdruk, vaadates meeleheitliku pilguga noormehele otsa. Peagi ta aga lasi kuuldavale pika ja sügava ohke ning pööras enda pilgu taas maha.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 18, 2008 0:16:41 GMT 3
Lestat vaatas oma kaastundliku näoga Samile otsa. "Taskurätti soovid?" küsis ta pakki taskust välja võttes ja seda neiule pakkudes.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 18, 2008 0:21:56 GMT 3
Samara vaatas taas poissi ning noogutas kergelt, võttes tänulikult paki vastu. Võttes sealt ühe taskuräti, nuuskas tütarlaps enda nina. "Lestat, sa Elvenit tead, eks? Vaata, ta on olnud alati mu parim sõber. Väiksest titest saati ja noh.. ma olin vahepeal armunud temasse ja tema ei teinud minust välja. Nüüd, kui ma enam ta vastu seda ei tunne, siis tema väidetavalt on minusse armunud ja nüüd tahtis ta enesetappu teha," lausus ta, hääl taas värisemas. "Ja kui mina üritasin tema tähelepanu võita, ei teinud ta üldse minust välja," lausus ta, pisarad taas mööda tüdruku põski alla vajumas. "Ma vihkan seda armastusejama,!"
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 18, 2008 0:30:02 GMT 3
Kuigi Lestat ei teadnud, mida Sam läbi elab, tundis ta sellegipoolest talle kaasa. "Esiteks, Elven on järelikult täielik tobu, kes ei tea, mida ta tahab ning laseb headel võimalustel käest libiseda. Teiseks, kõigil inimestel ei saagi mõistust olla. Enesetapp on suurim patt.." sõnas ta ohkavalt ning istus Samara kõrvale maha.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 18, 2008 0:33:21 GMT 3
Samara ohkas rusutult. "Ma teadsin, et see kõik kord niimodi lõppeb. Ma teadsin, et kui üks meist kummagisse armub, siis lõhub see sõprust. Ma teadsin ning sellepärast ma ka loobusin temast ja nüüd mängib tema niimodi sitta," lausus tüdruk. Tal oli hetkel suva sellest, mis sõnu ta kasutas. Vaikselt nuuskas tüdruk taaskord nina, ise enda pead noormehe õlale pannes.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 18, 2008 0:58:12 GMT 3
"Aww." ütles Lestat kurvalt ning lohutas Samarat. "Kuid sina mõistsid seda. Tema mitte. Sa võid proovida, kuid ma olen näinud aina rohkem tõestust sellele, et inimesed sellises vanuses enam ei muutu," lootis ta, et see liiga julmalt öeldud ei olnud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 18, 2008 1:02:19 GMT 3
Samara ohkas vaikselt, sulgedes hetkeks silmad. Tal oli hea meel selle, üle, et saab kellelegi enda murest rääkida. Hetkel oli selleks Lestat. "Tema ei muutu. Ta on kogu aeg selline olnud, kuid nüüd ta lihtsalt ajab mind endast välja. Ja kui ta nüüd seal endale enesetapu teeb, on see kõik minu süü," lausus tüdruk, asetades enda otsaesise vastu noormehe käsivart ning nuuksatas kergelt.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 18, 2008 1:08:49 GMT 3
Lestat kergitas kulmu. "Sinu süü? Et ta nii mõtlematult käitub??" ei näinud Lestat enam loogikat.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 18, 2008 1:10:51 GMT 3
Samara ohkas raskelt. "Kuid minu pärast on ta sellises seisus," lausus tüdruk, silmad endiselt kinni. Peagi aga avas ta need ning vaatas noormehele silma. "Kuid südant ei saa sundida. Ma olin nädalaid segaduses selles, mida ma ta vastu tunnen. Ma tundsin süümekaid. Tunnen endiselt," lausus neiu meeleheitlikult.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 18, 2008 1:19:35 GMT 3
Lestat tõmbas sõrmedega mööda Samara põske, seda veidi jahutades. "Siis ära tunne! Inimesed armuvad ja lähevad tihti lahku, üks kümnest tuhandest teeb sellepärast enesetapu ja tema juhtub olema üks totakas," proovis ta teha armsat nägu pähe ja teda lohutada.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 18, 2008 1:22:22 GMT 3
Samara ohkas vaikselt, asetades enda pea taas tema õlale, otsides justkui sealt veelgi suuremat lohutust. "Kui ta endale midagi teeb, ei andesta ma seda endale iial,"pomises tüdruk vaikselt. "Ta on mu parim sõber. Ta ei tohi nii teha. Ta lihtsalt ei tohi," lausus tüdruk ning sulges taas enda märjad silmad.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 18, 2008 1:26:57 GMT 3
"Aga kui sa teeskleksid, et armastad teda?" pakkus ta alternatiivi, kuigi teadis, et see oli vale tegu.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 18, 2008 1:30:36 GMT 3
Samara raputas aeglaselt pead, silmad veelgi rohkem pisaraid täis valgumas. Mis siis, kui see ongi ainus pääsetee. "Ma ei saa nii teha. Ma petaksin siis nii teda kui iseennast," lausus tütarlaps vaikselt. Ta tundis, kuidas tl mingi raske nutuklomp taas kurku vajus, tekitades pitsitava tunde.
|
|
