Pärast tunde

[Lestat Von Bloodworth]

Lestatil said tunnid üsna varakult läbi ja puhketoas midagi samuti teha ei olnud. Ta otsustas koolis ringi kõndida. Iga koridori käis ja vaatas üle. Jõudnud kolmandale korrusele, otsustas ta veidi aega viita ning võttis seina äärde istet, kus mõtteid mõlgutama jäi.

[Lizzie Lovental]

Vaikselt haigutades lükkas Lizzie enda punased juuksed näo eest ära, mis talle alailma ette vajusid ja ohkas mõne hetke pärast. Pean klambri muretsema kunagi juba!, mõtles ta pahaselt ja vaatas kolmandal korrusel ringi. Ossa, kedagi polegi seal! Noh, veel.
Mõtteid mõlgutades, kõndis ta seina juures vaikselt ümisedes edasi kuni koperdas millegile või kellegile otsa. Kuna tal oligi selline aeglane taju ei näinudki ta kellegi nägu vaid potsatas põlvili . Oiatades ajas ta ennast püsti ja vaatas oma kondiseid jalgu ja valgeid peopesasid, mis nüüd veriseks said. ,,Aia.." ütles ta suurte silmadega. Lizzie nägi esimest korda enda verd ning ta tundis, kuidas tal juba kõigest selle peale vaatamisest süda pahaks läheb.Võõrale ta otsa ei julgenud otsa vaadatagi.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat kuulis kaugusest samme, kuid ta ei reageerinud nendele, kuniks need otse tema suunas tulid. Ta avas silmad, kuid ei jõudnud enne reageerida, kui keegi juba tema jalgade taha kinni jäi ja kätele lendas. Ehmatusest sulges ta refleksselt silmad, kuid pidi need kiiresti avama, tundes magusat lõhna õhus. Ahenenud pupilliga silmamunad jälgisid punast laiku põrandal ning vaikselt viis ta pilgu ülespoole, kust seda juurde tuli. Rahulikult tõusis ta püsti ning jõllitas meela näoga verd, millele aeglaselt, kuid pidevalt lähemale läks.

[Lizzie Lovental]

Lizzie vaatas juuste varjust poisi poole ja kangestus koha pealt. Teda hirmutasid need tumedad silmad ja see pilk mis poisi näos oli. Hinge kinni hoides viis ta pilgu enda veristele kätele ja ahhetas vaikselt. Lõpuks suutis ta end värisedes jalule ajada, kuid kohalt liikuda ta lihtsalt ei suutnud ning ta vaatas lihtsalt ehmatusest kangena noormeest.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat viis korraks pilgu tüdruku näole ning see kohutas teda. Hirmust kanged silmad vaatasid vastu. Ta sulges suu ning viis pilgu tagasi haavadele. Puppilid hakkasid taas laienema. Ta võttis tüdruku ühe käe ning tõmbas haava pealt keelega üle. Kergelt värisedes neelas ta vedeliku alla, kuid viis pilgu käelabale, millel olev haav peaaegu paranenud oli. Sama tegi ta ka teise käelabaga, lastes tüdruku terved, puhtad käed taas keha juurde. Aeglaselt viis ta pilgu nüüd inimese näole tagasi. Tumedad silmad olid tõmbunud punaseks ning hakkasid taas rohelist värvust võtma.

[Lizzie Lovental]

Lizzie hingas värisedes välja, mõistmata mis nüüd toimus. Ta kartis ikka veel ja ei julgenud ennast liigutada. Ta kartis seda, mida temaga võidakse nüüd teha. Imeda täiesti verest tühjaks? Teda kohutasid veel ka noormehe silmad. Kindlasti näeb ta neid oma hirmsamates unenägudes. Värisedes vajus Lizzie istuma. Julgemata enam ülesse isegi vaadata, sulges ta silmad ja lasi peal rinnale vajuda.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat ei mõistnud, mis toimus. Ta oli ju just tüdruku elu päästnud, kuid see vajus sellest hoolimata samamoodi kokku. Ta kummardus tüdruku juurde. "On sinuga kõik korras?" proovis ta tema pilku püüda.

[Lizzie Lovental]

Lizzie vaatas noormehe poole ja noogutas aeglaselt. ,,Kõik on suurepärane.." ütles ta väriseval häälel. Hoolimata sellest, et tänu temale on tema kätega kõik korras, kartis ta teda ikkagi. Lizziet kummitasid tema süsimustad silmad mis tulenesid arvatavasti näljast ja kuidas ta lähenes talle, kui Lizzie verd nähti. Julgemata pead kõrvale pöörata, jäi ta poissi vaatama.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat ei jäänud tüdrukut uskuma. "Sa ei näe küll selline välja. Soovid sa äkki haiglatiiba minna?" küsis ta neiult viisakalt, kui talle torgatas pähe, et pole end kiiruga veel isegi tutvustanud. "Lestat olen muideks,"naeratas ta abivalmilt ning ulatas siis neiule käe, et teda püsti aidata.

[Lizzie Lovental]

,,Lizzie," vastas ta vaikselt ja vaatas natuke jahmunult käe, mis oli tema poole välja sirutatud. ,,Kas sa kavatsed mind hammustada?" küsis ta väriseval häälel,vaadates nüüd jälle Lestati näkku. Lizzie kartis ja mitte vähe.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat pidi seepeale nägu krimpsutama. "Kui ma sinust toituda tahaksin, oleksin ma seda juba enne teinud. Ma küsisin, kas sa tunned vajadust haiglatiiba minemiseks." Vahel ei suutnud ta uskuda, kui kergesti inimesed ta ära tundsid või veel vähem, kui halvasti temast ilma lähema tutvumiseta arvatakse.

[Lizzie Lovental]

Lizzie raputas pead kuid võttis Lestati käest kinni, ise kohkudes kui külm see tegelikult oli (noh, vampud on ju külma nahaga) ja tõusis sellele tõetudes püsti. ,,Ma tunnen ennast hästi.. aga sa ei pea mu näo pärast muretsema kui ma valge olen.." ütles ta üritades naeratada, kuid jälle muutus suu üheks peenikeseks triipsuks.

[Lestat Von Bloodworth]

"Oi, ma ei ütleks, et ainult nägu,"sõnas ta neiut püsti tõmmates, kuid ta ei saanud jätta märkamata tüdruku ehmatust, kui ta Lestati kätt puutus. "Vabandust,"sõnas ta ning tõmbas käe niipea eemale, kui tüdruk kindlalt kahe jalaga maal oli. Pilgu viis ta kõrvale.

[Lizzie Lovental]

Nüüd Lizzie naeratas tõesti ja põrnitses Lestati kätt vaikselt. ,,Eemhh.. pole midagi.." arvas ta ning pööras samuti pea kõrvale. ,,Kas ma näen siis nii haiglane välja?" küsis ta vaikselt esimese kommentaari peale. Tegelikult ta ise ka ei imestanud selle üle.

[Lestat Von Bloodworth]

Lestat jõllitas korraks samuti oma kätt, kuid pööras küsimuse peale pea taas tüdruku poole. "Võrreldes tavalise inimesega, siis jah,"vastas ta sunnitud naeratusega ning kujutles vaimusilmas Lizzi kõrvale üht tavalist inimest. vaatepilt pani ta muigama.