|
|
Post by Samara Soul on Dec 12, 2008 17:41:43 GMT 3
Teineteise käes endiselt kinni hoides sammusid Jase ja Samara portree juurde, mis pidi neid kööki viima. Tüdruk lausus parooli ning peagi portree avanes nende ees. Jõudnud kööki, sulgus portreeava taas nende seljataga ning nende ette sibasid koheselt mitu majahaldjat, kõigil silmad suured, nagu tõllarattad ning hiiglaslikud kõrvad lontis.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 12, 2008 20:24:40 GMT 3
Jase käsikäes Samaraga jõudsid kööki, kus neid väga soojalt vastuvõeti. Majahaldjad olid nende kahe vastu väga sõbralikud ja äkitselt leidsid Jase ja Samara ennast istumas toolidel ette kuhjatud kõik-kõige parem... Kaasa arvatud võiõlu.
Jase jälgis kui majahaldjad kaugenesid kuid aegajalt seljataha vaatasid, justkui kontrollides kas nad kaks on veel alles. Olid. Jase küünitas ennast võiõlu poole, ning võtis kaks pudelit avades mõlemad ja ulatades siis ühe tüdrukule. Lihtsalt viisakuse pärast.
"Vaata kui palju erinevaid kooke nad toonud on!" lausus poiss naerdes ning näitas peaga laua poole mis oli lookas erinevata kookikeste all.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 12, 2008 21:03:35 GMT 3
Samara istus vaikselt toolil ning avas tänades Võiõllepudeli, mille noormees talle ulatanud oli. "Hea, et ma õhtusöögil väga palju ei söönud," lausus tütarlaps naeratades ning rüüpas ühe sõõmu enda joogist, vaadates, kuid majahaldjad oma asjadega askeldavad. Osad neist jõllitasid endiselt poissi ja tüdrukut.
Vaadanud lauale, nägi tütarlaps väga suurt koogihunnikut, kus oli kõike: Katlakooke, rosinakooke, kohupiimakooke, kreemikooke, juustupirukaid, viineripirukaid, moonisaiu, kaneelisaiu, sarvesaiu, moosipalle jne.
Peagi tuli nende juurde üks väike majahaldjas, kellel lips pooleldi viltu peas oli. "Kas härra ja preilina soovima veel midagi?" küsis väike majahaldjas piiksuva häälega, ise armsalt enda piljardikuuli suuriseid silmi pilgutades.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 12, 2008 21:10:13 GMT 3
"Ja paistab, et mina pean seda kahetsema hakkama, et ma liiga palju sõin. " lausus noormees naerdes ning vaatas tüdrukule kavalalt otsa. Rüübates see järel samuti oma võiõlu pudelist ühe sõõmu, jook tegi seest poolt enesetunde mõnusaks.
Äkitselt nende poole ilmunud majahaldjas, kes käitus kohutavalt viisakalt ja küsinud viisaka küsimuse. Kus juures oli ta jälle Jase'i härraks nimetanud, noormees muheles vaikselt, harju või sellega ära, et sind härraks kutsustakse.
"Ma arvan, et pole vaja. Kõikidest nendes kookidest on küllalt. " avaldas noormees oma arvamust ja vaatas korra uuesti lookas lauale. "Või mis sina arvad Sam?"
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 12, 2008 23:26:20 GMT 3
Samara vaatas säravate silmadega majahaldjat ning naeratas kergelt pead raputades. "Pole muidugi vaja. Me lihtsalt.. Istume siin veidike. Sa võid oma asjadega tegeleda," lausus tütarlaps lahkelt. Majahaldjas tegi niksu ning jättis seejärel poisi ja tüdruku omapead.
Samara pööras nüüd enda pilgu noormehele ning naeratas kergelt. "Pirukat?" küsis ta seejärel ning vaatas flirtivalt alahuulde hammustades noormehe poole, ise Võiõllepudelit käes hoides, tõmmates vaba käe nimetissõrmega ringe ümber pudelisuu.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 13, 2008 20:07:13 GMT 3
Poiss naeratas majahaldjale enne kui too lahkus ja neid kahte omaette jättis. Poiss vaatas tüdrukule otsa ja naeratas jälle, põselohud välgatamas. "Muidugi, " vastas noormees kuid lisas "aga tüdrukutel eesõigus valimises vähemalt... "
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 13, 2008 20:11:09 GMT 3
Samara kortsutas kergelt kulmu. Valimises polnud ta lihtsalt kunagi eriti osav, sest ta ei teadnud ju noormehe eelistusi. Ettevaatlikult võttis ta laualt kandiku, kus olid katlakoogid ning sirutas selle noormehe ette, endal naeratus näol. "Noh, tegelikult ma ei teagi, millised pirukad sulle meeldivad," lausus tütarlaps vaikselt, kandik endiselt käes.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 13, 2008 20:21:20 GMT 3
Poiss naeratas, nähes kuidas tüdruk vaeva nägi valimisega, kuigi poiss oleks lepinud ükskõik millise koogi või pirukaga. "Pole hullu, " lohutas poiss ja võtis ühe katlakoogi "mulle meeldivad need kõik. "
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 13, 2008 20:23:25 GMT 3
Samara naeratas kergelt ning asetas seejärel kandiku tagasi lauale, võttes endale samuti ühe katlakoogi. Hammustanud sellest väikse tüki, rüüpas tütarlaps enda Võiõllet peale ning palus seejärel: "Räägi mulle enda elust. Noh, mis sulle meeldib, mis ei meeldi. Milline on su pere.. Millised on su hobid jne."
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 13, 2008 20:56:15 GMT 3
Poiss hammustas oma koogist tüki ning pidi tüdruku küsimuse peale koogi tüki kurku tõmbama. "Kummalised soovid sul, " naeris poiss ning rüüpas võiõlut peale. "Kus kohast siis alustada? Hmm... ma ei teagi... No, mul on hästi väike pere. Ema - isa - õde ja mina. Elame Londonis, äärelinnas. Ema ja õde on mugud, isa on vähem võimekas võlur, käis sigatüükas hufflepuffis sai kuidagi moodi läbi. Ja no... nüüd töötab sekretärina MV'is, väga rahul on, sellepärast, et ta ema oli kunagi talle öelnud, et temast ei saa võlurit. "
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 13, 2008 21:00:47 GMT 3
Samara vaatas häbelikult noormehele otsa, kui kuulis, et tal on kummalised soovid. Neiu ise ei saanud aru, mis otsast see kummaline oli. Loogiline ju, et tüdruk tahab teada rohkem noormehest, kes talle meeldib. Kuulanud vaikselt noormehe ära, päris tütarlaps vaikselt: "Aga su... hobid?" Ta viskas pilgu maha, sest uskus, et nooruk arvab taas, et tema küsimine on kummaline.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 15, 2008 16:03:32 GMT 3
Poiss hakkas naerma. "Teeme, nii et minu kord on küsida, ses mõttes, et muidu mina muudkui räägin ja sina esitad kolme sõnalisi küsimusi. " lausus poiss vaikselt ning lükas juuksekarva silme eest. "Nii, et ma luban sul lahkelt enda perekonnast kõneleda. "
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 15, 2008 16:21:24 GMT 3
Samara vangutas õrnalt pead, endal lõbus pilk silmis. Kuulnud aga noormehe küsimust enda perekonna kohta, muutus neiu veidike tõsisemaks. "Mu perekond," lausus tütarlaps vaikselt ning ohkas sügavalt, rüübates ühe sõõmu enda joogist. "Mu vend on minust paar aastat vanem. Ta nimi on Samuel ning ta on üks mu parimaid sõpru. Ta on muusik, nagu minagi. Mu isa elatab mind ja mu venda üksinda. Ta on vist maailma parim isa. Mu ema.. Tema on St. Mungos kui... vaimuhaige," lausus tüdruk, hääl väga vaikne. "Ma mäletan siiani, kuidas teda hullusärgis minema viidi. Ta karjus ka kisendas, tegi endale liiga," sõnas koolivanem, pilk klaasistunud ning pudelile kinnitunud. Peagi aga naeratas tüdruk kergelt ning pööras enda pilgu noormehele.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 15, 2008 16:40:50 GMT 3
Noormees kuuldes seda tundis ennast äkitselt süüdi, et ta nii ebameeldiva küsimuse oli küsinud, sest mõistis, et tüdrukule oli sellest rääkimine raske. Noormees tõusis vaikselt ning kõndis tüdruku poole ning lihtsalt kallistas teda seljatagant. "Vabandust, " sosistas ta tüdrukule ning naases siis oma kohale.
"Olgu, minu kord?" küsis noormees reipalt ning vaatas pirukavaagnat, sest temal oli katlakook otsa saanud. Noormees küünitas vaagnani ning võtis sealt endale rosinasaiakese ja pakus siis tüdrukule pirukat. Seejärel pani ta selle viisakalt jälle lauale.
"Kuhu me jäime.. Ahjaa... Minu hobid. " lausus noormees ning hammustas tüki oma saiakesest. Suu tühjaks mälunud, lausus noormees "Ega mul erilisi hobisid ei ole... Joonistada armastan, ja see on vist ainus asi mis mul suurepäraselt välja tuleb. " Noormees rüüpas korra võiõlu ning jätkas siis "Aga spordis olen ma alaarenenud, mul lihtsalt puudub selliste asjade jaoks soov... võitlushimu sellistes asjades vist puudub. " tunnistas poiss.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 15, 2008 16:48:42 GMT 3
Samara naeratas kergelt. "Pole midagi," sõnas ta, kuuldes noormehe vabandussõnu. Seejärel haaras ta kandikult väikse junnikujulise rosinasaiakese ning hammustas sellest kerge ampsu, ise mõtlikult noormeest kuulates ning teda uudishimulikult vaadates. Kuuldes, et noormehele meeldib joonistada, oleks tüdruku saiatüki äärepealt kurku ajanud. Poiss oli talle just sellega sügavalt muljet avaldanud.
"Hmm, mulle endale meeldib maalida, kuid ma pole seda ammu teinud, sest aega pole enam" lausus tütarlaps, kuulates poisi lõpuni. Rüübanud veel mõned sõõmud enda Võiõllepudelist, jätjas tütarlaps: "Muidu ma ise oskan mängida kitarri ning veidikene ka klaverit ning noh.. Ma ei taha kiidelda, aga laulda ma ka oskan." Ta viskas enda pilgu malbelt lauale, endal õrn naeratus bäol. "Mis puutub sporti, siis ainult ujumises olen ma hea. Noh, lendamises ka üpriski, aga näiteks joosta mulle üldse ei meeldi," lausus tütarlaps õlgu väristades ning naeratades poissi silmitsedes.
|
|
