|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 21:18:25 GMT 3
"Meow.." tegi Julian selle peale vaid, imiteerides kusjuures üsna hästi päris kasside njäugumist. Muidugi poole vähema armsusega. Kui Gwen suunda muutis, sammus kutt temaga kaasa, kortsutades alles siis kulme. "Mina peaksin ju ees minema," sõnas mees, tehes mõned väheke kiiremad sammud. "Kui miski olend siit ka tulema peaks see tähendab.. Siis peaksin mina eespool olema," selgitas Julian.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 28, 2011 21:30:21 GMT 3
Gwen naeris vaikselt Juliani mjäu peale, samal ajal endiselt edasi kõndides, kuni kutt midagi veel ütles. Ta jäi seisma ning viis segaduses pilgu talle. "Aga olgem nüüd ausad - kui tõesti mõni olend siit tulema peaks, siis vast ei oleks vahet, kes eespool on, kas sa ei arva? Söönud saaksime me nii või naa mõlemad," vastas ta. Mitte tegelikult, aga noh jah..
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 21:36:30 GMT 3
"Korraga ta.. see.. meid ikka süüa ei saaks. Siis ta sööks mind esimesena ja sina saaksid jooksu pista," sõnas Julian targalt. Tema jaoks polnudki asi niivõrd tüüpilises meeste macholikkuses, vaid noh.. Loogiline ju. Kuigi tema loogikat järgides peaks kassipoeg ka siis Gwen'i süles hoopiski olema, et tema söödud ei saaks, aga mees oli loomakesse liialt kiindunud, et teda käest anda.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 28, 2011 21:46:27 GMT 3
"Arvad, et ma jooksesin kiiremini, kui mõni olend siit metsast? Eriti veel see, kes meid ära süüa suudab," küsis Gwen pisut kahtlevalt. Miks üldse pidanuks kutt enne söönud saama? Veider loogika. Ta viis silmad kiisule Juliani süles. Ei tea, kas olend metsast paneks kassipoega kuti süles ka tähele või ründaks kohe teda?
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 21:51:55 GMT 3
"Noo.. Seda ehk mitte, aga samal ajal kui too olend mind õgib, saad sa ju piisava edumaa, et metsast välja jõuda," muigas Julian. Jeap, plaan paigas. Kutt kõndis edasi, pilk tee peal olevate puujuurte ja igasugu võimalike urgude ja peidupaikade vahet ekslemas. Vahepeal vaatas ta kassipoja poole, et noh.. Ehk tunneb too mõne koha ära ka. Aga kiisu magas õndsat und. Nojah, mis tal viga.. Soe ja pehme tudumisase ju.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 28, 2011 21:56:26 GMT 3
Gwen naeris selle peale. Mis ta ikka temaga vaidleb.. Kui tahab kellegi õhtusöögiks saada, siis mis seal ikka. Mitte, et neidis selle juhtuda oleks lasknud. Ta kõndis Julian järel, samuti kõikvõimalikke kohti vaadates, kuid samal ajal hoidis ta ka enda lõhna- ja kuulmismeele ärksalt, juhuks kui tal miski koht märkamata peaks jääma.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 22:01:53 GMT 3
Otsest tahtmist kellegi magu seestpoolt uurida Julianil nagu polnud, aga seda tahtis ta veel vähem, et Gwen kellegi maos lõpetaks samas kui kutt kõrval passib. "Mulle hakkab tunduma, et me kas hirmutame oma ringi tuiamisega kõik kassid peitu või siis neid polegi siin," sõnas mees mõne aja pärast, kulm kergelt kortsus. Kusagilt pidi see kassipoeg ju tulema.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 29, 2011 11:52:35 GMT 3
See oleks küll eriti feil, kui iga nende sammuga liiguksid ka kiisud edasi. Samas.. kas ta siis ei pidanuks neid nägema? Kuulma? Haistma? Kuid siis jäi Gwen seisma, sest kuulis mingit vaikset heli. Ta viis pilgu paremale ning läks aeglasel ühele võsastikule lähemale, samal ajal hoides enda sammud vaikset. Või noh, üritades tegelikult, ses maas oli väga palju oksi ning pea, et iga sammuga oli kuulda praksumist. Jõudnud võsani, seisatas ta hetkeks ning järgmisel hetkel tõmbas lehed kahte lehte laiali. Tema ees oli pesakond jäneseid, kes nüüd äkitse peavarju kadumise pärast paaniliselt ringi vaatasid. Neidis kallutas pisut pead. "Kas jänesed on alati võssa oma poegi jätnud?" küsis ta pisut kahtlevalt.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 29, 2011 12:22:26 GMT 3
Julian jäi samuti seisma ja astus mõned sammud lähemale, jäädes siis uuesti veidi kaugemal seisma ja vaatama, mida neidis teeb. Jäneseid nähes hakkas ta kergelt naerma, kõndides rahulikult ja vaikselt Gwen'i juurde. "Minu teada elavad nemad ikka urus," sõnas kutt. Samas äkki neil oli urg ka kusagil, aga praegu olid nad lihtsalt süüa otsimas või miskit.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 29, 2011 12:32:33 GMT 3
"Hmm," tegi Gwen vaid ja vaatas seejärel ringi, kas talle hakkab silma mõni urg. Mitte just kuigi kaugel ta avastaski ühe ning seisis selle ees. Tuleb vist Alice Imedemaalt hakata mängima ning jäneseurgu ronima. Hah. Neidis kükitas ning piilus sisse, et näha, kas seal on kedagi näha või midagi kuulda ja tema rõõmuks mingid niuksatused sealt kostusidki. "Tule siia ja otsi urg läbi," ütles ta Julianile ning muigas korra.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 29, 2011 16:06:28 GMT 3
Julian silmitses jäneseid mõnda aega ja liikus siis Gwen'i järel selle uruni. "Kass lõi jänesed urust välja ja tõi enda pesakonna siia?" pakkus kutt kergelt naerdes, surkides siis veidike enda põues magavat kiisut, kes läbi une selle peale käppadega vehkima hakkas. Julian kükitas uru ava ette, püüdes sinna sisse näha, aga no.. Pime oli seal sees ju. Viimaks tõstis ta kiisupoja enda põuest välja ja lasi tollel ümbrust nuuskida. Ja näe imet.. Üks teine kassipoeg ilmus selle peale urust välja. Too oli tumetume hall, ühe valge tähniga selja peal.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 29, 2011 16:27:55 GMT 3
Midagi sellesarnast oligi Gwengi mõelnud. Ei kõlanud kuidagi loogiliselt, et jänesepojad kusagil võsas kükitasid, samal ajal kui korralik urg oli läheduses. Ta vaatas, kuidas kutt jäneseurgu uurib ning tema nägu lõi särama, kui üks kassipoeg välja ilmus. "Ja ongi nii! Neid on mitu," lausus ta, lai naeratus näol. Vaikselt tuli kolmaski kiisu uudistama. Huvitav, kus nende ema küll olla võis?
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 29, 2011 16:32:17 GMT 3
Julian istus sinna samasse muru peale, viitsimata enam selle keebiga jahmerdada. Teised kiisud olid üsna arad ja hoidsid veidi eemale, aga kui kutile juba tuttav kassipoeg talle sülle ronis, julgesid ka teised natuke lähemale tulla. "Ei tea ainult, mis nendega peale hakata nüüd," sõnas kutt mõtlikult.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 29, 2011 16:48:50 GMT 3
Gwendolyn aga püsis kükitades, tal niiväga ükskõik märjale pinnale istumisega ei olnud, ning vaatas väikeseid kiisusid, võttes ühe ka omale sülle. Too paistis julgem, kuna sibas niigi nende lähedal. "Jätta nad siia kõlab nii julmalt," lausus ta aegamisi, "samas ma ei tea.. Kas oleks ka õige nad siit ära võtta?"
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 29, 2011 16:53:25 GMT 3
"Kui nende ema tagasi peaks tulema, siis on ka natuke jama, kui poegi enam siin pole," sõnas Julian. Kassid olid nii väikesed ka alles, et vajasid ema hoolt. Samas oli tema kiisu juba nii kaua ringi tuianud ju.. Kaua see ema neil ära sai ikka olla? "Äkki ootaks siin natuke? Kui ema ei tule neil, siis võtame kaasa," pakkus Julian.
|
|
