|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 27, 2011 21:13:44 GMT 3
Julian istus järve ääres muru peal, enda maja värvides keebi peal. Polnud küll kuigi ilus seda muruga roheliseks värvida, aga noh.. Teksadelt ei tulnud need plekid eluilmaski maha. Pealegi oli muru veidi külm ka, sest kellaaeg oli üsna hiline ning päike oli loojunud. Kutt istus seal pealtnäha tardunult, pilk järvepinnal. Alles lähemale tulles võis näha, et ta paitas enda süles olevat pisikest karvakera - kassipoega, kelle ta leidnud oli ja kes nüüd tema juurest üldsegi lahkuda ei tahtnud. Selle asemel oli loomake end Juliani jalgadele mõnusasti kerra tõmmanud ja nurrus nüüd aegajalt.
OT: Gwen
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 27, 2011 21:31:44 GMT 3
Gwen oli kergest igavusest mööda kooli ümbrust jalutama läinud ning üsna peagi oma otsaga järve äärde jõudnud. Juba kaugelt - vähemalt tavainimeste jaoks - oli kuulda mingit vaikset nurrumist ning neidis vaatas uudishimulikult ringi, kuni märkas ühte kutti maas istumas, tema sülest midagi paistmas. Neidise silmad lõid hetkeks särama ning ta liikus kiiremini sinna, naeratades seejärel. "Nii nunnu," lausus ta, silmad kiisupojal. See võis küll pisut veider tunduda, et ta täiesti lambist kohale ilmus ja seda ütles, kuid hei - vahest ikka võib ju. Pealegi oli kiisu ju äärmiselt armas ja kuidagi peab oma mõtet väljendama.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 27, 2011 21:34:52 GMT 3
Julian oli nii omades mõtetes, et ei pannudki väga kellegi lähenemist tähele. Seda seni kuni see keegi juba üsna lähedal oli. "Ma tänan," muigas kutt, teeseldes justkui oleks kompliment talle tehtud. Pagana kiisu röövis kogu tähelepanu endale. "Tead sa ehk, kellele ta kuuluda võiks?" uuris Julian. Neidis tundus kassisõber olevat.. Ehk oli ta kedagi kassipojaga näinud näiteks. Hall karvakera ta süles hakkas nihelema ja oma käpaga Juliani kätt nügima, kui mees hetkeks kassi paitamise ära unustas. Kaval ka see väikseke veel.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 27, 2011 21:44:18 GMT 3
Gwen muigas korra, kui kutt ta komplimendile, mis oli ilmselgelt kassile suunatud, tänuga vastas. Ta jõudis oma mõtetes nii kui nii koheselt järeldusele, et ilmselt on loom tema oma, mis oleks ka iseenesest loogiline. Küsimus aga muutis pisut tema mõttekäiku. Ei olegi tema lemmik? "Hmm," tegi ta mõtlikult, samal ajal endale meelde tuletades, kas ta oli kedagi kassipojaga näinud. Ei tulnud küll ette, samas oli kassiomanikke Sigatüükas päris mitu. Ta isegi oli üks neist. "Ma tõesti ei oska öelda," tõdes ta, kükitades seejärel noormehe kõrvale, silmad endiselt kassil, "äkki on mõni hulkuv kass?"
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 27, 2011 21:47:43 GMT 3
Julian noogutas mõistvalt, viies pilgu siis kassile. "Pead minuga leppima," muigas kutt. Täitsa armas oli too küll ja ega mehel polnudki lemmiklooma ju. Aga sellest oleks ka kahju olnud, kui ta juba kassi kiindunud oleks ja siis tuleks keegi teda tagasi nõudma. Kuigi noh.. Natuke hilja juba, sest see karvakera oli talle täitsa südamesse pugenud. "Ehk tõesti.. Tuigerdas siin järve ääres niisama," sõnas kutt pilku tüdrukule viies, nihkudes siis keebi serva poole, et ka tüdrukule istet pakkuda.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 27, 2011 21:55:02 GMT 3
Gwendolyn naeratas korra selle peale ning võttis seejärel istet, kui Julian oma keebi, mida ta aluspinnana kasutas, peal pisut kõrvale liikus, et neidis ka istuda saaks. Ta viis uuesti pilgu kassile ning silitas teda pisut seljas pealt. Ikka võis, eks? "Äkki ta on mõne õpilase kassi poeg, kes vahepeal märkamatult tiine oli ning pojad sünnitada jõudis ja nüüd on terve pesakond neid kusagil metsas," tuli neidis äkitselt uuele mõttele, samal ajal kiisu karvkatet vaadates. Tema Lisa oli üleni must..
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 27, 2011 22:03:16 GMT 3
Kiisule ilmselgelt meeldis, et tal nüüd kaks paitajat oli, mida loomake ka mõnusa nurrumisega väljendas, tuues Juliani huulile naeratuse. See nurrumine oli üldse nii armas heli. Kuuldes aga Gwen'i pakkumist, jäi mehe käsi hetkeks taas seisma. "Kuule, sul võib täitsa õigus olla.." sõnas kutt veidi murelikult, viies pilgu metsa poole. Justkui sammuksid talle sealt ülejäänud kassipojad vastu. Aga kassidel oli ju komme enda poegi peita. Äkki oligi neid kusagil veel? Ja see kiisu ta süles oli nii pisike ka alles.. Tema peaks küll alles oma ema juures olema. "See küll kuigi hea pole siis.. Äkki ongi kusagil veel kassipoegi," lausus Julian kulme kortsutades, viies pilgu kiisule. Too võiks ju ka sõna sekka öelda.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 27, 2011 22:10:36 GMT 3
Muidugi võib õigus olla! Aga ainult võib, sest, noh.. Gwen tegelikult ei arvanud, et kutt ta pakkumist üldse eriti tõsiselt võtab. Aga samas, äkki oligi tal õigus? "Lähme metsa ja uurime järele?" küsis ta kavalalt. Kui need kiisupojad tõepoolest metsas olid, siis vaesed nemad. Seal ei jooksnud ainult hirved ja jänesed ringi. "Või noh, nad ei pruugi ka muidugi metsas olla," lausus ta kiirelt, kui talle meenus, et kõik ei ole mütoloogilised olendid siin eksole. "Äkki tuiavad nad kusagil läheduses, kuna see kass sinu sõnul siin oli."
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 27, 2011 22:18:14 GMT 3
"Viitsiksid?" küsis Julian mõnevõrra üllatunult. Noh.. Igaüks just poleks nõus kassipoja pärast metsa läbi kammima. Eriti arvestades seda, mis olendeid seal leiduda võis. "See ongi samas veider, et miks see kiisupoeg ära läks siis oma vendade-õdede juurest. Kas nad ei peaks mitte kartlikud olema pisikesena?" muigas kutt kassi kõhualust kõditades. Noh.. See karvapall küll eriti kartlik ei olnud, kui arvestada seda, et ta praktiliselt ise Juliani sülle ennist puges.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 28, 2011 13:25:33 GMT 3
"Ikka," vastas Gwendolyn pisut ebakindlat, vaikselt juba tegelikult kahetsedes, et ta selle mõtte välja pakkus. Mitte, et tal endal selle kohaga probleemi oleks olnud. Ilmselgelt mitte. Ta ei olnud lihtsalt päris kindel, kas ikka tasub koos Julianiga minna. "Nagu ma aru olen saanud, siis peaksid küll. Täiesti uued maailmas, nagu nad on," vastas neidis.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 15:29:59 GMT 3
"Kui sa ei taha, siis me ei pea minema," sõnas Julian, tajudes ebakindlat nooti Gwen'i hääles. Nojah, mets hirmutas üsna paljusid. Ehk hirmutaks Julianigi, kui ta teaks, kes või mis seal kõik olla võivad. Aga noh.. Seni kuni ta oma silmaga mingeid veidraid olendeid näinud polnud, ei tajunud ta ka ohtu. "Äkki on see pesakond siis palju lähemal," sõnas mees mõtlikult ringi vaadates. See seletaks, miks arglik kiisu järve äärde sattus - Ehk ta oli algusest peale seal olnud.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 28, 2011 15:50:06 GMT 3
Hmm.. kutt paistis päris julge selle metsa mineku koha pealt, nii et Gwenil tekkis isegi väike mõte sellest, et näha, kas ta on ka sama julge kohal olles. Peale selle huvitas ju teda ka ikka, kas on kusagil hunnik kiisupoegasid või mitte. Neidis tõusis püsti ning vaatas hetkeks järve ümbrust, samal ajal kõik oma meeled ärksad hoides. Koer, nagu ta oli, peaks ju tuttava lõhna ära tundma. "Ma ei tea, võib-olla neid siiski ei ole just kuigi lähedal," vastas ta aegamisi. Tema küll midagi ei tundnud vähemalt. "Kindel, et julged metsa minna?" küsis ta muiates.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 15:59:53 GMT 3
Julian haaras kiisupoja kätte ja tõusis samuti, pannes kassi siis korraks muru peale, et keep rohulibledest puhtaks teha ja selga tõmmata. Õnneks polnud seal mingeid plekke näha. "Muidugi julgen. Kas ma ei peaks seda mitte sinult hoopis küsima?" muigas Julian, võttes siis jalgade juures sibliva kärsitu kassipoja uuesti sülle. Mees nööpis jaki veidike lahti ja pani kiisu endale põue, toetades teda ühe käega.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Dec 28, 2011 16:10:04 GMT 3
Ohhoo, täitsa enesekinel lausa! Gwendolyn naeratas vaid selle peale korra, lausumata midagi. Ta vaatas, kuidas kutt kiisu omale põue pani, kallutades kergelt pead. Kui armas. Ta ju täitsa hoolib juba sellest kassist! "Kas sul endal on lemmiklooma?" küsis ta, kui enda sammud vaikselt metsa poole suunas.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 16:15:55 GMT 3
Kuidas saakski keegi nii nunnust karvapallist mitte hoolida. Kiisul polnud nähtavasti vähimatki plaani neid nende otsingutes aidata, sest ta keeras end mõnusasti kerra ja plaanis hoopis magama jääda. Prsh. "Ei ole.. Veel," muigas Julian. No, kui ta kassipoja õiget omanikku üles ei leia, siis jätab ta looma muidugi endale. "Aga sinul?"
|
|
