|
|
Post by Christian Borg on Jun 3, 2013 23:19:16 GMT 3
Selles osas Christian eriti korralik ei olnud. Ta suitsetas, jõi ja aeg-ajalt tegi ka veidi kanepit, kuid mitte kunagi midagi muud ja keemilist. Ta oli üsna vastu igasugustele keemilistele ainetele või ka puhastele ainetele, millesse oli mingit sitta sisse segatud. Suvaliste inimestega ta aga voodirõõme jagama ei hakanud, kuigi voodirõõmud võõrad talle küll polnud. Selle poolest oli ta üsnagi traditsionaalne romantik. Ta armus enne, kellegisse ja hoidis neid nagu kullatükki, sai isegi armatsetud, kuid ühel hetkel ilmnesid siiski probleemid või ei jaganud teine pool neid romantiku vaateid, mis noormehel olid. Sellest oli muidugi kahju ja see oli teda ka natuke ettevaatlikumaks muutnud, vähemalt nii ta arvas.
Armand noogutas nõustuvalt. "Seda küll ja talitsemisoskus tuleb muidugi tihti kasuks.. Ma arvan," ütles noormees muiates. Tal tõesti polnud õrna aimugi kui raske võis ühel noorel vampiiril olla enda tagasihoidmine kellegi verest tühjaks imemisest. Ta võis seda vaid ette kujutada, kuid see polnud arvatavasti ligilähedanegi reaalsusele.
Noormees kuulas Delilah't kerge põnevusega. Neidis oli ju tõesti tast vanem ja ta oli olnud olemas ajal, mis nüüdseks oli juba ajalugu ja millest räägiti raamatutes ja mida üritati kujutada filmides. See oli nii intrigeeriv. Chris oli selle poolest ka kindel, et vampiir olla võib-olla niii nii põnev, kuna sa elad läbi asju, mis kunagi saavad ajalooks ja teised võivad vaid arvata, kuidas asjad olid, aga sina tead, millised need olid. "Ja mis sa siiani siis teinud oled?" küsis nooruk edasi siira uudishimuga. Ta lootis vaid, et ta ei tekita Delilahile ebamugavust sellise pärimisega.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 4, 2013 7:08:14 GMT 3
Kui nüüd pikemalt mõtlema hakata, siis tegelikult oli Delilah korra armunud olnud, kuid ka siis oli tema südame vallutanud mitte inimene vaid vampiir. See oli juhtunud vahetult pärast tüdruku muundamist, kuid nüüd mõtles neidis, et ilmselt oli tegu pelga kiindumusega, sest vampiirid olid tema jaoks tol hetkel väga uued ning huvitavad oelvused. Tegelikult endiselt olid, kuigi ta kartis, et Sigatüükas hakkavad talle inimesed rohkem meeldima. Alicia oli ju vägagi tore ning ega Teddy'lgi väga viga polnud. Kui need kaks ei olnud võrreldavadki Christianiga, kelle üleloomulik välimus ning inimeste soojus pani tütarlast lihtsalt paeluma. Õnneks oskas ta enda emotsioone hästi kontrollida, muidu oleks ta ilmselt juba ammu midagi halba korda saatnud. Midagi, mis polnud Christiani suhtes õiglane.
Delilah nõustus noormehega täielikult. Juba linnas ringiliikudes oli üsna halb eirata verelõhna, mis mööda tänavaid ringi liikus, kuid just seetõttu oli neidis eiranud päevasel ajal ringikõndimist. Öösel võis ta juba toituda ning tavaliselt ta seda tegigi.
Noormehe järgmine küsimus ei haavanud neidist ning ta ei tundnud end enam ebamugavalt. Tegelikult oli täitsa mõnus teadmine, et kellelegi huvi pakub ning et ta end tühjaks rääkida saab. Victoria oli tema ainus sõber ning temaga ei saanud neidis kunagi niimodi rahulikult rääkida - Victoria ei olnud selline. "Pärast enda muundamist elasin esimesed kümme aastat Prantsusmaal ning siis, kui sõda oli läbi, kolisin ma Saksamaale. Seal elasin ma ka umbes kümme aastat. Üritasin vampiirieluga kohaneda ning rändasin enda loojaga ühest Prantsusmaa otsast teise. Victoria õpetas mulle kõike, mida üks verinoor vampiir teadma peab, et elus püsida. Pärast seda kolisin ma Inglismaale. Algul elasin ma Surrey's, kuid siis kolisin ma täitsa Londonisse ära ning seal elan ma praeguseni," ütles tütarlaps õlgu kehitades. Ilmselt arvas Christian, et neidis on rüüstanud linnu, läbi käinud terve maailma ning tapnud jõhkralt iga ettejuhtuvat. Kuid nii bad-ass ta ka ei olnud. Ta oli noor ja tal oli seda kõike aega teha küll ja küll. Terve igaviku.
"Ning sina, Christian? Oled lihtsalt hea ja normaalne kutt, kes käib öösiti kolamas ning suitsu kimumas?" päris tütarlaps taaskord põgusa naeratusega. Ta oli gryffindorlasele rääkinud küll ja küll, nüüd oli tema kord noormehest rohkem teada saada.
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 5, 2013 19:51:36 GMT 3
Christian kuulas neiu juttu tõesti huviga. Oleks ta vaid saanud niimoodi ringi reisida, kuigi ta teadis, et pärast kooli ta teeb seda kindlasti, kuid eesmärgiga. Eesmärgiga otsida oma isa üles. Kehv oli vaid see, et ta isegi ei teadnud, kas tal oli enam kedagi otsida.
Kohe kindlasti ei arvanud ta aga, et Delilah oleks rüüstanud arvukaid linnu. Võibolla aga arvaski ta lihtsalt teistest liiga hästi. "Su senine elu tundub olevat päris põnev. Ja ma elan isegi Londonis," ütles noormees muiates.
Armand turtsatas kergelt. "Ma arvan, et juba see, et ma suitsul käin ja öösel ringi kolan ei karju just hea poiss. Ja normaalse kitsastesse mõõtudesse ma vist ka oma pooleldi vampiiri identiteediga ära ei mahu," arvas ta lõbusalt naeratades. "Aga muidu ma ei teagi. Ega ma just väga halb ka pole. Ma arvan." Jah, Delilah oli talle endast küll ja küll rääkinud, kuid noormees ei osanud endast küll niimoodi lihtsalt rääkima hakata.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 5, 2013 22:05:43 GMT 3
Delilah surus enda käed sügavale dressika taskutesse ise samal ajal enda saapaninaga mudas koukides. Samal ajal vaatas ta endiselt noormehe poole, justkui üritades tollest läbi näha. Tõepoolest, igal inimesel oli oma story. Mis oli Christiani oma? Kes ta on? Pealtnäha tundus ta igati huvitav poiss olevat, kellel oli oma pisike luukere kapis, kuid kellel siis ei olnud? Delilah'i kapp oli neid igatahes täis ning ta lootis, et saab mõne neist unustada.
Tütarlaps ei olnud eriti üllatunud kuuldes, et ka Chris elab Londonis, sest nii palju kui ta aru sai, elasid paljud sigatüüklased seal. Samuti ei pidanud vampiirid mingeid balle või koosolekuid, kuhu kõik koguneda said, et üksteisega tutvuda ning just seetõttu ei teadnud Delilah temast varemalt midagi. Kuni praeguseni. Ning mida rohkem ta noormeest kuulas, seda enam soovis ta temast teada saada.
"Kuid sa oled Gryffindori majas," nentis tütarlaps fakti, "ma nägin sind esimesel päeval õhtusöögil." Ta naeratas endamisi. Nii palju ta ikka teadis, et Gryffindoris olid õilsad, head ja julged inimesed. Delilah oli ilmselt Slytherini sattunud just seetõttu, et ta oli kiskja - tapja.
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 8, 2013 11:31:53 GMT 3
Ega Christian polekski teadnud käia mingitel vampiiride kogunemistel kui neid olnud oleks. Tal ei olnud mingeid tugevaid sidemeid vampiiridega, kes talle seda maailma üdini tutvustaks. Ta oli vaid kohtunud mitmete vampiiridega, kellelt ta oli mõningate asjade kohta aru pärinud, aga nii pea kui nemad ka järgmisesse kohta reisisid olid needki sidemed lõpule jõudnud. Nii see lihtsalt oli.
"Tõsi. Selle otsuse tegi aga sõõlamiskübar ja mina ei oska küll selgitada, mida see tähendada võiks," nentis Armand. Õilis oli ta võibolla küll. Isegi nüüd kui ta ema leidis omale uue mehe ta lihtsalt leppis sellega, kuna ta mõistis, et too ei saa ju oma elu seisma jätta ja loota, et tema vampiiriarmastus kord naaseb. See lootus oli nagunii nii õrn õhuke, kuna siiani polnud Johannes end ilmutanud.
"Kui sul on midagi, mida sa teada tahad, siis lihtsalt küsi, kuna ise ei oska ma sulle küll midagi rääkida," tunnistas noormees kerge muigega. Ta kõndis paar sammus lähemale ühele puule, mis oli vastakuti puuga, mille vastu Delilah end toetas, ja toetas küljega vastu seda.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2013 12:01:29 GMT 3
Tütarlaps jälgis endise tähelepanelikusega noormeest ning naeratas taaskord. Too tundus nii kaalutletud, kuid samal ajal ka tagasihoidlik. millegi pärast pidi ju noormees Gryffindoris käima. Kuid neidis ei hakanud sellele rohkem aega raiskama vaid noogutas kõigest, vaadates taaskord enda ümber ringi. Vaikne oli. Võib-olla isegi liiga vaikne. Ehk said isegi loomad aru, et 1,5 vampiiri oli läheduses ning nendest tasus pigem eemale hoida.
Vampiiritar pööras Christiani pakkumist kuuldes taaskord poolvampiiri poole. "Olgu," lausus Delilah õhinal. Tegelikult oli neid küsimusi palju, mida ta oleks noormehele soovinud esitada, kuid ta ei tahtnud Chris'i kuidagi ära kohutada. Seega ta mõtlesw vähe ning otsustas esialgu esitada kõige tähtsama küsimuse: "Sul ei ole üldse vereisu?" Tema küsimus kõlas ehk veidi imelikult, kuid neidis teadis, et Christian saab aru tütarlapse küsimuse põgimõttest. "Samuti saad sa vabalt päikese käes kõndida ning sa paraned loomulikul inimviisil?" Neidis hingas sügavalt sisse. Tema jaoks oli ääretult põnev Christianilt neid asju teada saada, sest ta ei olnud tõesti kunagi ühegi poolvampiiriga tuttavaks saanud. Ta ei teadnud neist põhimõtteliselt midagi.
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 8, 2013 12:24:20 GMT 3
Delilah ei saanud Christianit kuidagi ära kohutada küsimustega. Ise oli ta ju pakkunud, et neid võis küsida, mida iganes ta ise tahtis ning ta mõistis, et tollel on arvatavasti palju igasugu küsimusi. Pigem oleks ta veidralt vaadanud kui Delil poleks olnud ühtegi küsimust. Noormees jälgis ka tähelepanelikult tütarlast kui too mõtles, mida talt küsida.
Esimese peale raputas Armand pead. "Mul ei ole vereisu, aga mulle meeldib verd näha, kuna selles on midagi paeluvalt ilusat," vastas ta, selgitades milline tõmme tal oli vere vastu. Küsimus oli täiesti loogiline ja noormees tõesti sai aru huvist seda teada. "Päikese käes saan kõndida ja paranen küll loomulikul inimviisil, aga võibolla veidi kiiremini. Samas olen ma aga veidi vastupidavam, kuigi mitte oluliselt. Näiteks kui sa mu kaela murraks, siis ma sellest küll ei toibuks," lausus Christian kerge lõbususega. Talle täitsa meeldis see küsimine ja vastamine, kuna ta polnud saanud varem kellegagi neist asjadest niimoodi rääkida, et ta saab selgitada ja teine saab aru, mida ta ka ühe või teise asja all mõtleb.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2013 12:34:22 GMT 3
Tütarlapsel oli hea meel näha, et ta ei olnud enda küsimustega noormeest kuidagi ebamugavasse olukorda pannud, sest tegelikult ei olnud need küsimused, mida iga inimene küsida teaks. Muidugi oleks neidis võinud ka tolle hobidest jne pärida, aga küll seda sai ka kunagi teha.
Delilah kuulas noormehe vastuseid, ise viimaks mööda puud allapoole liikudes. Viimaks istuski ta maha. Muld oli küll natuke niiske, aga tütarlaps oli selgeks õppinud loitsu, millega sai lihtsamad plekid riietelt eemaldada. "Lahe," lausus tütarlaps naeratades, mõeldes seda tõsiselt. Oleks olnud tore olla selline. Erinevalt Christianist vihkas Delilah verd, sest alati, kui ta seda nägi, oli tal tahtmine seda saada, ükskõik, kellega tegu oli. Eriti suureks lemmikuks oli tütarlapsel lastveri - see oli värske ning puhas. Rikkumata alkoholi või tubakaga, õhh.
"Sa ise ka saad ju aru, et sa teed hetkel enda tapmise mu jaoks väga lihtsaks?" päris tütarlaps süütu naeratusega. Christian lihtsalt pidi teadma, et Delilahil polnud kavaski talle haiget teha, aga tema ei oleks kunagi kellelegi öelnud, kuidas ta surra saab. Üks liigutus tema kaela suunas ning ta poleks päikese käes põlema läinud ning ärra söestunud justkui grillkana. Sellele mõeldes liikusid tüdruku sõrmed taas enda amuletile, mida ta alati kaelas kandis ning ta ohkas raskelt. "Sa oled rohkem inimeste või vampiiride poolel? Ma mõtlen, et kui sa peaks tapma inimese või vampiiri - kumma sa meelsamini kõrvaldaks?" päris tüdruk tõsiselt. Vampiirid olid kiskjad ning nende jaoks oli tapmine täiesti loomulik tegevus. Delilah ei olnud mingi erand.
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 8, 2013 15:18:26 GMT 3
Muidugi ei teadnud iga inimene küsida selliseid küsimusi, aga ega iga inimene ei teadnud ka seda, et noormees oli poolvampiir. Koolis teadsid sellest vaid arvatavasti direktor, nüüd ka Delilah ja muidugi ka noormees ise. Tal polnud põhjust, kellelegi teisele seda avaldada ja tal ei olnud ka mingit parimat sõpra või kedagi, kes oleks pidanud tast kõike teadma. Ta oli rohkem üldse nagu üksik hunt, kes sulandub vajadusel hästi seltskonda.
Armand naeris kergelt neiu öeldu peale. "Arvatavasti küll jah, aga samas ma ei usu, et sa seda teeks. Sa ei tundu selline," lausus ta sõbraliku muigega. "Pealegi ei pidanud sa süütuid inimesi tapma ja ma olen vähemalt poolenisti süütu inimene."
Järgnev oli aga juba palju süngemates toonides küsimus ja see pani natuke mõtlema. "Ma ei tea. See oleneb, mida kumbki teinud on," arvas nooruk. "Ja ma ei mõtle selles mõttes, et vampiir on ju paha, kuna ta on tapnud, kuna mu meelest ei tee see tast veel halba isikut, kuna ta ei saa sinna ju midagi parata. See valik tegude põhjal oleks pigem isiklikumat sorti. Mida on kumbki teinud mulle või mu lähedastele. Ütleks, et mõlemil on võrdsed šansid." Christian jäi selle peale veel veidi mõtlema. Aga tõesti kui asi oleks selleni läinud, siis tapaohvriks oleks jäänud ükskõik kumb on talle isiklikku kahju teinud. Pigem isegi ükskõik kumb on kahju teinud talle kallitele inimestele, kuna see ei oleks midagi, mida noormees andestaks. Selle poolest ei olnud ta ka kindel, kas ta andestaks ka oma isale kui ta tema üles leiaks, kuna too oli haiget teinud Christiani emale. "Ma aga loodan, et ma ei juhtu kunagi sellist valikut tegema," pidi Armand aga kindlasti lisama, näol tõsine ilme, mis oli nii teistsugune võrreldes ta tavaliselt muigel näoga.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2013 15:23:50 GMT 3
Delilah kergitas üllatunult enda kulme, närides õrnalt alahuult. "Milline ma sinu jaoks tundun siis? Ning palun ära ütle, et selline, kes sind ei tapaks, sest see oleks nii igav vastus," naljatles slytherinlane muiates. Ta toetas enda selga rahulikult vastu jämeda tamme tüve, käed põlvedel puhkamas. Ta vaatas üles, poolvampiiri poole ning jälgis teda altkulmu. Ta oli ikka kuratlikult kena. Oli see võimalik, et vampiirid suutsid lummata ka teisi vampiire enda välimusega? Sest neidisel oli tõesti tunne, et just seda Christian hetkel teeb ning võimalik, et tradlikult.
Delilah jätkas Christiani ülekuulamist ning ta noogutas lõpuks. Oleks Delilah aga valida saanud, keda tappa ning keda ellu jätta, oleks ta ilmselt tapnud inimese, sest nemad olid vampiiridele ohtlikud. Nad võisid ette kanda vampiiride olemasolust ning sellega vereimejatele küllaga jama põhjustada. Inimesed olid päris arenenud ning nad mõtlesid iga päev välja uusi relvi, millega vampiire kahjutuks muuta. Noh, vampiirikütid. "Kumb su vanematest oli inimene, kumb vampiir?" päris neidis enda järgmise küsimuse.
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 8, 2013 15:48:06 GMT 3
Armand turtsatas kergelt. "Sa tundud selline, et sa ei tapaks kedagi ilma põhjuseta ja sus on siiski midagi inimlikku veel alles. Sa hoolid siiski mõningatest asjadest, aga omamoodi," lausus noormees mõtlikult, pilk kinnitunud Delilah silmadesse. Ta ei lummanud neidu aga kindlasti teadlikult. Ta isegi ei teadnud, mis pilguga teised teda vaatasid. Enda arust ta nägi välja täitsa okei. Mitte just nii kole, et peaks end igaveseks oma tuppa lukustama, aga mitte ka mingi üliseksikas, kellele kõik tüdrukud järgneksid. Mis puutus aga Delilahsse, siis vot tema oli alles kaunis. Kõik ta juures tundus kuidagi eriti ilus. Tema graatsilised näojooned ja kaunid punased juuksed, mis neid näojooni nii ideaalselt raamisid. Damn..
"Mu ema on inimene, aga mu isa on või oli vampiir. Ta jättis meid maha kui ma olin aastane," lausus Christian tõsiselt. "Nii et ma ei tea just kuigi paljut oma nii öelda vampiiri poolest või siis temapoolsest suguvõsast, kuigi seda pole vast enam kindlasti olemaski." Ta teadis oma isa kohta vaid üksikuid asju: nime, kaudset päritolu ja seda, et ta pidavat olema üpris vana.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2013 15:59:16 GMT 3
Delilah'i ilme tõsines, sest ta teadis, et noormees eksib. Ta ei hoolinud millestki. Vähemalt ei tahtnud hoolida. Ainus, kes tema jaoks midagi veel luges, oli Victoria ning sellest piisas. Too ei surnud ega saanud kunagi neidist maha jätta ning Delilah tegi kõik, mida Victoria käskis. Nii nende suhe toimiski ning vastutasuks oli tüdruk endale saanud igavese elu ning privileegid, mis sellega kaasnes. Delilah oli sellise diiliga rohkem, kui rahul. Ta oli õnnelik, kuid ta ei olnud tähele pannud, et oli üks asi, mis teda hakkas muserdama ja see oli üksindus. Victoria oli koguaeg kuskil ära ning Delilah oli see, kes pidi silma asjadel peal hoidma. Tüdruk oli sellest väsinud.
"Mul on kahju," lausus neidis ning ta mõtles seda siiralt. Ta ise pidi enda perekonna maha jätma, kui teda muudeti ning tema vanematele anti teada, et tüdruk on surnud, mis võis olla tõsi, sest neiu oli põdenud leukeemiat. Tütarlapse isa oli jõhkard ning oli Delilah't ning tema ema peksnud ning nüüd oli tüdruk õnnelik, et sellest kõigest oli maha jäänud kõigest põgus mälestus. "Miks sa arvad, et seda olemas ei ole?" päris neidis järjest rohkem noormehe vastu huvi tundes ning seda enda hääletooniga üles näidates.
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 8, 2013 16:15:42 GMT 3
Christian mõtleski rohkem seda, et neiu hoolis sellest, mida ta looja tast arvas ja ta hoolis ka sellest, et ta elu sai jätkuda igavesti. Vähemalt oli selline mulje noormehele jäänud.
Üle Armandi näo kumas hetkeks tänulik muie kui Delilah oma kahjutunnet avaldas. Kahju oli sellest tõesti. "Mu ema rääkis, et mu isa olevat olnud skandinaavlane ja oma eluajal olevat ta olnud mingite tähtsate viikingite suguvõsast ja arvestades seda, et viikingite aeg oli päris ammu, siis ma arvan küll, et neid enam ei ole, kui mu isa polnud just ainus, kellest vampiir sai," rääkis noormees nii palju kui ta teadis. "Mu ema sõnutsi olevat ta muudetud kui mingi kari vampiire tulid nende küla rüüstama ja lihtsalt lõbu pärast olevat nad ta muutnud, aga ta polevat maininud, kas ka kedagi teist muudeti või ei." Christianit valdas kuidagi kergenda tunne nüüd kui ta sai arutada oma vampiirist isa teemadel ka kellegi teise kui vaid oma emaga.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2013 16:36:48 GMT 3
Delilah kuulas vahele segamata noormehe juttu enda päritolust ning perekonnast. "Jah, ma ei imesta. Sa näed ka nagu skandinaavlane välja. Rootslane," lausus tütarlaps naerma puhkedes. See oli kõige kahtlasem kompliment, mida ta kunagi kellelegi teinud oli, olgugi, et ta mõtles enda sõnu tõsiselt. Christian oli seksikas, Deölilah'i cup of tea ning selles ei olnud midagi halba.
"Oled sa kunagi mõelnud enda isa ülesotsimise peale?" päris neidis viimaks, vaadates mõtliku pilguga Chrisile otsa, unustades hetkeks kõik muu. Ta ei teadnud isegi seda, mis oli kell ning antud hetkel ei omanud see ka tähtsust. Tütarlaps võttis käed enda taskust ning lükkas näo eest esiletikkuvad juuksed.
|
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 9, 2013 23:10:45 GMT 3
Christian turtsatas kergelt naerma. Aga Delilahil oli tegelikult ju õigus. Ta oli tõesti selline tüüpilise skandinaavlase välimusega: heledad juuksed, heledad silmad. Kompliment nii kahtlane kui see ka polnud oli see siiski, kuna skandinaavlased nägid täitsa kenad välja küll. "Seda on mulle öeldud jah," nentis noormees lõbusalt.
Armand muigas. "Ja kui palju veel. Niipea kui kooli lõpetan, siis asungi ma just seda tegema. Praegu nii öelda kuulan maad. Kui kusagil on kuulda midagi, mis võiks temaga seotud olla, siis jätan meelde," lausus noormees. "Ma ei teagi, mida ma loodan saavutada tema ülesleidmisega. Suurima tõenäosusega ei muuda see midagi ja ma pole ka kindel, kas see mulle endalegi mingit meelerahu tooks." Kerge ohke saatel sasis ta oma heledaid juukseid ja lükkas siis paremal küljel need ka kõrva taha, kuigi teiselpool ähvardasid ta juuksed siiski peagi ta vaatevälja blokkida. Ajal ei olnud tõesti tähtsust, kuna ta oli keset ohtlikku metsa koos kauni vampiiritariga, kellega ta sai rääkida asjadest, mida paljud ehk ei mõistaks.
|
|
