|
Post by Samara Soul on Jun 10, 2013 8:27:24 GMT 3
Tütarlaps naeratas natuke häbelikult ning lõi enda silmad tagasi taevasse, jäädes tähesadu vaatama. See vaatepilt võis olla isegi maagilisem kui särav Sigatüükas eemal, metsatuka taga. Mõnikord jäi tütarlaps selle peale mõtlema, mis tunne võiks olla üks tähtedest ning näha alla, maailma pealew. Tüdruk ei osanud isegi mitte lennata, millest oli kahju, sest paljud vampiirid olid selleks suuteline. Võrreldes teiste omasugustega oli tüdruk natuke alaarenenud, sest ta oli alles 72-aastane ning õppimist oli palju. Näiteks sedagi, kuidas inimesi lummata.
"Kui sa veel üks aasta oodata viitsiks, siis ma võiks kaasa tulla. Noh, minust oleks natuke kasu. Jäljeajamised ning kõik muu. Pealegi vampiirid tajuvad üksteist paremini ning sina oled... ainult pooleldi vampiir," lausus slytherinlane, viimased sõnad kaugustesse hajumas. Ta vaatas natuke argliku ilmega noormehe poole, sest ei tahtnud, et too solvuks või midagi kuna viimane asi, mida tüdruk teha tahtis, oli Christiani tuju halvaksmuutmine. Aeglaselt vaatas tütarlaps tagasi noormehe poole ning naeratas talle malbelt, külm Inglise tuul juukseid sasimas.
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 10, 2013 9:56:25 GMT 3
Tähesadu oli tõesti kaunis ja seal metsas, kus ei olnud mingeid maapealseid tulesid, mis selle nägemist häiriks, oli see eriti ilus. Erinevalt Delilahist ei mõelnud aga Christian, et ta tahaks täht olla, kuna tema meelest oleks see olnud üpris üksildane. Vaadata maailma peale igatsevalt, kuna kõik seal Maa peal said üksteisele seltsi pakkuda ja olla lähestikku, kuid sina tähena olid seal taevas nii üksi, kuna teised omasugused olid tohutute kauguste taga, mis sest, et seal maapeal Delilahile ja Armandile tundusid tähed üpris lähestikku olevat. Noormehe meelest oleks olnud põnevam saada minna mõne tähe peale ja vaadata seda rohelise-sinise kirjut kera seal vaid natuke, nii et üksindus ei tuleks veel painama.
Christian naeratas soojalt. "Ma luban, et ma mõtlen sellele," ütles ta ja mõtles seda ka tõsiselt. See oleks tore olnud, kellegagi koos sellele rändele minna. Eriti kui see keegi oli selline võluv vampiiritar nagu seda oli Delilah. Ja noormees ei solvunud ka selle viimase peale, kuna see oli ju ainult tõsi ja selle poolest oleks neiust tõesti peale toreda kaaslase olnud ka parajalt abi. "Ega te oma loojaga reisides kellestki Johannes Borgist kuulnud pole?" mõistis Chris viimaks küsida. Kuidas oleks ta saanud rääkida seal vampiiriga, kes oma loojaga on tükk aega ringi reisinud ja kohanud arvatavasti paljusid vampiire, kes teadsid teisi vampiire, ja mitte küsida ega nad juhuslikult pole kasvõi kusagil kuulnud sellist nime.
Armand astus paar sammus Delilahile lähemale ja osutades neiu kõrvale maha küsis ta: "Kas võib?" Ta otsustas, et oli kindlam enne Delilahilt küsida, kas ta võib istuda, kuna võibolla ei tundnud too end veel piisavalt mugavalt olles nii lähestikku inimesega või siis pooleldi inimesega ja pooleldi vampiiriga.
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 10, 2013 20:40:43 GMT 3
Delilah noogutas noormehele, too kindlasti kaalugu seda varianti, sest neidisel ei olnud mingeid plaane, mida pärast lõpetamist ellu viia. Muidugi võis ta ka koheselt pärast kuuenda klassi lõppu Christianiga väiksele rännakule minna, kuid siis oleks ta jälle kooli selleks korraks pooleli jätma ning ootama veel umbes kümme aastat, et kõik ta ära unustaks ning siis uuesti Sigatüükasse naasema. Kümme aastat ei olnud neidise jaoks midagi ning ta oleks võinud vabalt seda oodata. Kümme aastat oli eimidagi võrreldes terve igavikuga, mis neidist ees ootas.
Kuuldes Christiani küsimust, mõtles tütarlaps vaikselt. Tema ise ei olnud kuulnud kedagi sellenimelist, kuid ta teadis kedagi, kes võis vabalt toda vampiiri teada. Victoria. Too oli väga vana ning iidne vampiir ning teadis tõepoolest paljusid. "Ei, aga ma tean kedagi, kes võib teda teada," lausus tütarlaps vaikselt, vaadates natuke lootusrikka näoga noormehele otsa. Ta aimas, et noormehes võis täituda mingi hele lootuskiir. Tütarlaps oleks andnud kõik, et enda vanemad tagasi saada või neid kasvõi nähagi. Kuid samas ei tahtnud ta, et gryffindorlane pettuma peaks. Mis siis, kui Victoria ei tea kedagi Johannes Borgi-nimelist. Kõik oli võimalik.
Gryffindorlase järgmise küsimuse peale raputas neidis pead. "Muidugi," lausus ta õhinal, tehes noormehele veidi ruumi, et too vampiiri kõrvale istuda saaks. Tütarlaps ajas enda pea natuke kuklasse ning vaatas taaskord tähesadu. Kui ilus see siiski oli. Delilah naeratas õrnalt ning jäi kuulama noormehe südametukseid, mis nii ilusti kõlasid.
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 10, 2013 21:21:32 GMT 3
Christian ei oleks olnud nõus sellega, et Delilah kohe pärast kuuenda lõppu taga tripima tuleks. Oh hell no! Ta oli pigem seda meelt, et neiu saab käia oma kaks aastakest koolis tublisti ära ja seitsmenda lõpus korraldaks ta talle awesome lõpupeo ja alles siis vaataks selle ringi rändamise poole. Chris oli natuke nagu hariduse poolt ka.. Eriti kui see puudutas Delilahi võluharidust, mille saamise too oli niigi üpris kaugele jätnud. Igaviku mõttes mitte just eriti kaugele, aga no kui arvestada 72.aastat, siis päris kaugel juba.
Armandi kulmud kerkisid ja võimalik oli, et ka esimest korda õhtu jooksul tegi ta süda paar kiiremat löögikest selle vastuse peale. "Tõesti?" kõlas noormehe hääletoon nagu seal oleks tõesti noot lootust. "Saaksid sa tolle kellegagi ühendust võtta?" Christian oli täiesti valmis kasvõi selleks, et ta ei saagi midagi uut teada. Ta oli varemgi oma uurimistega tupikusse jooksnud ja pidanud tagasi minema tühjade kätega, seega oli ta ka seekord selleks valmis. Kuid tõesti kõik oli võimalik, aga lootus sureb siiski viimasena.
Nooruk lasi end mööda puud allapoole, et siis potsatada Delilahi kõrvale istuma. Ta uuris seda kaunist nägu, mis uuris tähesadu ja pidi tõdema, et lähemalt oli neiu veelgi ilusam. Tal polnudki ju vaja osata mingit erilist lummamist kui ta lummas juba kõik oma kauni näolapikesega ära. "Kas sa tegeled ka millegi muuga kui kaunilt badass vampiiriks olemisega?" küsis Armand lõbusalt muiates.
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 10, 2013 21:59:31 GMT 3
Delilah naeratas soojalt ning noogutas viimaks. Tema öökull teadis alati, kus Victoria asub, isegi, kui Delilah seda ei teadnud. Ta võis alati naisele kirja kirjutada ning paluda enda öökullil see kiri viia sinna, kus vampiiritar tavaliselt on. Kuid alati aitas asi, mis oli veelgi tõhusam, kui öökullipost. Nimelt tajusid Victoria ning Delilah teineteist, sest Victoria oli ju siiski Mag'i looja. Seega võis Delilah mõttejõul ka Victoriale mingi sõnumi edasi anda, kuid kuna neidis oli veel üsna noor vampiir, ei teadnud ta, kui hästi ta sellega hakkama saaks. Seepärast eelistaski tütarlaps öökulliposti. "Ma teen seda esimese asjana homme hommikul," lausus Delilah naeratades.
Ta hoidis enda silmi taeval, kuid kui noormees viimaks mööda puud alla laskus ning tütarlapse kõrvale end istuma sättis, vaatas ta hoopis Christiani poole. Ka too oli lummavalt nägus. Seksapiilne ning tütarlaps aimas, et noormehel ei ole enda välimusest tegelikult aimugi. Paljudele tüdrukutele jäi ta kindlalt silma, selles oli neidis kindel.
Viimaks hakkas tüdruk aga naerma. "Kaunist badass vampiir?" naeris ta vaikselt, hammustades viimaks õrnalt enda alahuulde. Ta tundis enda küljega noormehe soojust, see oli meeldiv. Tütarlaps surus enda õlga õrnalt ning täiesti "kogemata" noormehe vastu, tahtmata sealt püsti tõusta. "Ma tegelen natuke ka muusika, kunsti ning suuremal määral lugemisega. Ei midagi huvitavat. Vahel ma käin Kolmes Luuas ka viskit joomas," vastas tütarlaps. Talle meeldis viski, sest see oli ainus, mis tema verejanu kuidagi leevendas.
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 10, 2013 22:36:36 GMT 3
"Ma väga tänan. See tähendaks mulle nii palju," ütles Chris vastu naeratades. See oli mõneti veidi uskumatu, et vampiiritar ta heaks midagi sellist teeks, kuigi nad olid alles tutvunud. Ka Armand naeris helisevalt Delilahiga koos. "Nojah noh. Sa oled väga ilus ja vampiirid on ju alati mingilgi määral badassid," selgitas ta naeratades. Ta tundis küll, kuidas neidis ta pihta veidi rohkem toetas, aga tal ei olnud selle vastu midagi. Ausalt öeldes oleks ta ka oma käe ümber vampiiritari pannud, et too siis peaaegu ta kaisus oleks olnud ja nii oleks väga mugav olnud, kuid ta ei tahtnud kuidagi neidist ära kohutada võibolla liiga julgete liigutustega ja seega otsustas ta, et ehk veidi hiljem. Nii oli ka hea. Kohe väga hea ja oli tunne nagu nad oleks juba ammused tuttavad, kuid veidral kombel jagasid nad alles üksteisele oma huve.
"Muusikaga? Mängid sa mõnd pilli või laulad?" uuris Chris koheselt kerge õhinaga. Muusika oli alati olnud ta nii öelda esimene armastus ja oli ju ka üks tema suurimaid unistusi kord luua oma plaadifirma. "Ja viski. Me peame millalgi kohe kindlasti koos viskit jooma minema. Ma armastan viskit," tunnistas noormees naeratades. Neil tundus tõesti olevat rohkemgi ühist kui vampiirlus, olgugi, et noormehel vaid pooleldi.
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 10, 2013 22:49:19 GMT 3
See ei olnud neidise jaoks mingi probleem või miskit. Oleks olnud tore aidata ligimest, sest see Christian ju neidisele oli. Neil oli tõepoolest väga palju ühist ning nii palju kui tütarlaps aru sai, ei olnud nende vampirism ainus ühine omadus, mis siis, et noormees oli ainult pooleldi vampiir. Antud hetkel see ei lugenud üldsegi.
"Vaevalt küll," lausus neidis pead raputades mõlema väite peale. End ta küll ilusaks ei pidanud, sest punased juuksed olid inimeste seas üsna ebapopulaarsed ning jätsid veidi nohikliku ja frigiidse mulje. Tänu sellele oligi tütarlaps natuke naiselikumaid rõivaid kandma hakanud, sest üheksakümnendatel kandis ta vaid ruudulisi särke ning lõhkiseid teksaseid. Grunge, noh. Kuid nüüd kandis ta enamasti kleite ning kontsakingi. Praegune tavaline dressika-look oli lihtsalt mugavuse jaoks, sest ta oli keelatud metsa eelkõige sööma tulnud ning ta polnud üldse lootnud, et vüib kellegagi kokku sattuda.
"Ma olen tegeliokult alles isegi õppeperioodil. 72 aastat on vampiiri jaoks väga lühike aeg, et kõike õppida," selgitas tütarlaps viimaks. Korraks mõtles ta sellele, et ega Chris väsinud polnud. Neiu ise magas päevasel ajal, kui tunde polnud. Kui olid, siis õhtuti, sest midagi paremat tal peale õppimise niikuinii teha polnud. "Ma mängin eelkõige klassikalisi pille. Klaverit, viiulit. Natuke ka flööti. Laulda ma ei oska. Puudub igasugune viisitunnetus ning lauluhääl," ütles ta ausalt, vaadates endiselt muigvelsui noormehe poole. "Oh jaa, seda kindlasti," lausus ta õhinal. Jällegi üks ühine omadus ning plaan, mida kunagi koos ette võtta. Igav neil vähemalt ei hakanud.
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 10, 2013 23:07:14 GMT 3
Christian naeratas soojalt ja tõstis oma käe, et panna siis oma nimetissõrm neiu külma lõua alla. "Sa oled ilus ja badass ning keegi ei saa midagi muud väita," lausus ta veenvalt. Ta tegi Delilahile silma ning võttis siis oma käe ta lõualt ära, et siis võtta kinni oma teisest käest, mille ta vampiiritari selja tagant ta ümber pani ja veidi omale lähemale tõmbas. Ta lihtsalt ei saanud sellest kauem hoiduda. Ning mis puudutas punastesse juustesse, siis need meeldisid talle eriti, ükskõik, mis kuulsus neil laiemas ringkonnas oli. Chrisi meelest oli punane toon just see kõige kaunim ja huvitavam kiharatoon, mis üldse kellelgi olla võis.
"Selles osas ma kadestan sind. Sul on olnud juba praegu 72 aastat, et igasugu põnevaid asju õppida ja sul on veel terve igavik, et seda teha," lausus noormees muiates. Ta isegi ei teaks, mida kõike ta teeks kui ta oleks surematu ja tal oleks terve igavik aega. Ta teeks igasugu ägedaid estreemsporte, mis võivad lõppeda surmaga ja ta õpiks kõiki pille, mis talle kunagi huvitavad tundunud on ja ta reisiks läbi terve maailma, kogudes igast kohast mingi suvenääri, nii et viimaks oleks ta tuba mattunud igasugu träni alla. Nii palju asju võiks teha. "Ma mängin ka klaverit ja kitarri ka ning õnneks on mulle ka lauluhäält ja viisipidamist antud," lausus ta lõbusalt. "Ma olen üsna kindel, et millalgi toimub ka mingi läbu hurtsikus või kusagil ja seal annaks täitsa koos juua, aga muidugi kui sa tahaks ka ainult kahekesi kuhugi jooma minna, siis seda võime muidugi ka," nentis Armand endise õhinaga. Tal ei olnud kohe üldse tunnet, et ta oleks väsinud. Ta oleks võinud kasvõi kohe minna Delilahiga jooma kasvõi kuskile mägede vahele.
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 11, 2013 6:57:34 GMT 3
Delilah oli sunnitud noormehele otsa vaatama ja seda ta ka tegi. Christiani sõnad mõjusid tüdrukule justkui külm dušš - nii karastava ning värskena nign tütarlaps naeratas õrnalt selle peale. Naiivne nagu ta oli, ei olnud tal aimugi, et see toob endaga suuri pahandusi kaasa, et hiljem Victoriale kirja saadab ning temalt Johannes Borg'i suhtes abi palub. Ta pidas naist enda iidoliks, ikooniks ning sümboliks. Jumalaks, kelle reegleid peab täitma. Ta austas naist ning oleks tema pärast valmis surema, sest uskus, et ka too austab tüdrukut ning oli valmis samaks. Mis oli muidugi vale, aga kus tema seda oleks pidanud teadma.
Neidis ei lausunud sõnakestki vaid tundes noormehe sooja kätt enda ümber, naeratas ta rahulolevalt. Füüsiline kontakt meestega oli talle küll suhteliselt võõras, kuid siiski oli antud moment tore. Christian oli kummaline ning tütarlaps oleks väga tahtnud teda paremini tundma õppida. "Kas sa tahaksid ka endale igavest elu?" päris Magdalena natuke salakavala naeratusega. Ta ei teadnud, kas oleks valmis olema looja, sest ta ise alles õppis erinevaid asju, kuid samas ei tunneks ta mingeid süümepiinu, kui oleks Christiani täielikult vampiiriks muutnud. Selles osas oli ta täpselt nagu Victoria. Tavaliselt ei viitsinud too kedagi muuta, kuid tal polnud midagi selle vastu, et nende inimlik elu neilt võtta ning Delilah oli samasugune. Vampiiriksolemine oli neiu jaoks suurepärane ning ta nautis sellest iga hetke, isegi, kui oli näljane.
"Laula mulle midagi," lausus neidis viimaks, asetades õrnalt enda pea noormehe õlale, sulgedes hetkeks enda silmad. Ta ohkas rõõmsalt ning pugedes veelgi sügavamale noormehe kaissu, jäita korraks Chris'i südamelööke kuulama. Need olid ilusad, nagu omaette muusika. Kui ta aga noormeest edasi kuulas, kergitas ta taaskord enda pead ning vaatas muigvelsui noormehele otsa. Teda peeti niigi imelikuks, et ta gryffindorlastega suhtles, seega miks mitte seda ka teiste nina all paremini teha. Muidugi oli tüdruk kindel, et tema ja tema kaksikutest majakaaslastega tuleks seetõttu mingi sõnavahetus, kuid Delilah ei kartnud neid. Juba see mõte ajas vampiiri naerma, sest tegelikult ei olnud kellelgil aimugi, millega neil tegemist on. "Kuidas sa ise soovid," andis ta noormehele vabad käed. Väsinud tema küll ei olnud ning tal poleks midagi selle vastu olnud, kui kuskil privaatselt end noormehega täis juua.
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 11, 2013 10:42:54 GMT 3
Armand muigas lõbusalt. "Pakud või?" küsis ta lõbusal toonil. Ta jäi aga mõtlikuks. "Ei tegelikult ma ei teagi. Mu meelest on mul tegelikult juba praegugi parajalt ideaalne package. Kuigi jah tegelikult igavese eluga võib palju asju teha ja kui täitsa ära tüdineb, siis on võimalik ju mõne vampiiriküti nina alla sattuda või siis keegi teine oma eksistentsiga piisavalt närvi ajada, et too maha notiks," arutles noormees kerge muigega. "Võibolla isegi tahaks, aga mitte veel," otsustas ta viimaks ja naeratas.
Christian mõtles hetke või paar, mida neiule laulda kuni otsustas laulda soome bändi HIM'i Gone with the sin'i. Ja seda ta ka tegi, kuna see laul sobis ta meelest hetkel eriti hästi olukorraga ja selle sõnad olid kuidagi väga teemakohased. Pealegi see oli ka väga ilus laul, mida sobis laulda ilusale tüdrukule. Ta isegi ei teadnud, milleks teda peeti, et ta slytherinlasega suhtles, aga samas ta vähemalt lootis, et gryffindorlased on tolerantsemad kui enamik ussidest.
Vabade käte andmise peale jäi noormees mõtlema, kas minna neiuga hurtsikusse ja üles otsida need paar pudelit, mis ta kuskile sinna põrandalaudade alla peitnud oli või ei. Ta otsustas, aga ete miks mitte ning tõusis ettevaatlikult püsti, lauldes endiselt edasi ilusat laulukest, hääl kindlalt kostumas, kuid veidi vaiksema tooniga kui ta muidu laulis. Armand ulatas magusalt naeratades Delilahile käe, et too püsti tõmmata ja siis suunduda veidi rohkem metsaserva poole, et märkamatult Siganurme suunas kõndida, aga mitte paksus laanes ära eksida.
OT. Illustreerivalt lauluke ka juurde www.youtube.com/watch?v=UDreWd3fHj8
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 11, 2013 17:50:18 GMT 3
Delilah ei öelnud midagi vaid kuulas noormeest edasi. Tal poleks midagi tolle vampiiriksmuundamise vastu, aga samas ei tahtnud ta tollelt ka tema elu ära võtta ning kuna too eelistas hetkel sureliku elu, aksepteeris tütarlaps seda ega hakanud manguma. Aega on selle kiire asjaga, võib-olla kavatses noormees kunagi hiljem ümber mõelda. Kuid mitte praegu. Mitte täna.
Kui Christian viimaks laulma hakkas, naeratas tüdruk õrnalt ning kuulas tolle häält. Ta laulis hästi ning südamlikult. Lugu oli hea, olgugi, et tütarlaps ei olnud sellise muusikaga eriti kursis. Ta kuulas rohkem klassikat, kuid tal ei olnud midagi ka HIM-i vastu (kammoon, see oli ju HIM!).
Ning viimaks oli gryffindorlane püsti tõusnud ning aeglaselt libistas neidis enda käe tolle sooja pihku ning tõusis nõtkelt püsti. Kahekesi hakkasid nad Siganurme poolde jalutama, neidis tähelepanelikult Christiani laulu kuulamas ning samal ajal naeratamas. Antud hetkel sai ta küll öelda, et on õnnelik. See ju oligi õnn, eks ju?
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 11, 2013 21:01:27 GMT 3
Lauluke aga lõppes ja Christian vaatas Delilahile õndsalt naeratades otsa. "Kuidas serenaad meeldis, mu kallis preili?" küsis ta lõbusalt naeratades. Ta hoidis tütarlapse käest õrnalt kuid kindlalt kinni kui nad Siganurme poole liikusid ja ta ei tahtnud kohe üldse sellest kenast käest lahti lasta. See oli küll külm, aga sellest noormees ei hoolinud. Ta hoolis pigem sellest, kelle käsi see oli. See vist tõesti oli jah õnn.
Viimaks jõudsid nad ka metsatukast välja ja tee äärde, mis viiski Siganurme, kuid samas olid nad juba ka koolist parajalt kaugel ja Siganurme tänavatuled kumasid juba õrnalt vastu taevast. Hurtsik oli aga veidi enne Siganurme peatänavat, kuna vanasti ei olnud keegi julgenud ju ehitada oma maja selle kurikuulsa maja lähedusse. "Oled sa varemalt ka hurtsikus käinud?" uuris Armand, vaadates naeratus näol taas Delilahi poole.
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 11, 2013 21:24:43 GMT 3
Kui laul otsa sai, naeratas Delilah õndsalt ning pööras enda pilgu noormehe poole, näöl särav naeratus. "Vau," oskas ta kõigest öelda. Ta ei lasknud noormehe käest lahti vaid lasi sel enda oma soojendada. See oli tegelikult üsnagi kentsakas tunne, sest nad olid kaks täiesti erinevat vampiiri kuid samas ka nii sarnased. Neidis oli kindel, et Borgist saaks suurepärane vampiir, hästi tugev, sest tema praegused vampiirimeeled kahekordistuksid. Pealegi oli too juba loomulikust intelligentsist niivõrd nägus, vampiirina oleks too veelgi nägusam, kui see üldse võimalik oli. Kuid hetkel ei mõelnud ta noormehe vampiirikssaamise peale, sest ta soovis, et see käsi teda endiselt soojendaks.
Nad olid jõudnud Siganurme äärde ning tütarlaps muigas, kui nägi tuttavaid majakatuseid. Muidugi ei olnud seal praegusel hetkel kedagi. Ei olnud ühtki purjus võlurit mööda tänavat neile vastu kõndimas. Polnud ainsamatki tänavakaupmeest, kes enda suurepärast kaupa pakuks. Polnud isegi hulkuvat koera, kes laternaposti enda uriiniga sihiks. Oli ainult pilkane pimedus ning öökull, kes kaugustes huikas. See oli üksildane, kuid omaette paeluv vaatepilt. "Korra jah, kuid siis ma ei saanud eriti seal ringi vaadata," lausus neidis õlgu kehitades. Tema arust oli väga põnev nüüd seal koos Chris'iga olla.
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 12, 2013 0:25:22 GMT 3
Ja see käsi jäigi teda edasi soojendama, kuna Chris tahtis neidu edasi soojendada. "Siis pean ma sulle maja veidi tutvustama," lausus noormees naeratades ja keerates ära teele, mis läks veidi mööda küngast ülespoole enne kui nende ette ilmuski kurjakuulutav Huilgav Hurtsik. Tegelikut nägi maja pigem armetu kui kurjakuulutav välja, aga mõnus koht oli see sellegipoolest. Nad jõudsid väravast sisse ja ukseni. Veidi pidi Christian ust kangutama, aga tänu sellele, et ta oli tavainimesest veidi tugevam sai ta sellega hakkama ka vaid üht kätt kasutades ja seega ei pidanudki ta Delilahi käest lahti laskma. Noormees astus esimesena hurtsikusse, et lükata käega eest võimalikud ämblikuvõrgud, kuna ta ei tahtnud, et need temaga kaasas olevale neiule näkku või juustesse takerduks. Nad jõudsid aga ohutult esikusse ja Armand vaatas nostalgilise muigega ringi. Oli esimene kord sel kooliaastal kui ta sinna sattus. "Teretulemast Huilgavasse Hurtsikusse!" ütles ta Delilahile laialt naeratades.
Nooruk suundus suure ruumi poole, mis kunagi täitis arvatavasti elutoa ülesandeid ja lasi siinkohal küll vampiiritari käest lahti, kõndides kaminani ja lugedes sellest 9 põrandalauda vasakule ja kolm lauda ette. Ta kükitas ja üritas siis välja vaadatud põrandalauda lahti kangutada. See tuligi ära ja enda all peitis see kallist pudelit viskit ja sametkotikest. Võidurõõmsa naeratusega võttis Armand mõlemad välja ja tõusis püsti, viies pilgu Delilahile. "Teretulemast ühesse parimasse kohta Sigatüüka juures," lausus ta lõbusalt. Võtnud välja oma võlukepi leidis ta, et peaks ruumi veidi mugavamaks tegema ning seega manas ta kaminasse tule ja kasutas loitsu, et vähemalt diivan, selle ees olev laud ja põrand tolmust puhtamaks saada. Palju õdusam.
Noormees osutas diivanile, pakkudes vampiiritarile istet ning võttis ka ise istet, avades siis sametkotikese, millest ta võttis välja kaks viskiklaasi, mis said nüüd puhtale lauale asetatud koos pudeliga. Ta oli otsustanud, et kui ta juba siin joomas käib ja oma viskit hurtsikus peidab, siis võiks ju ka mingid klaasikesed sellele pudelile seltsi jätta. Muidugi olid klaasid ka puhtad. Tänu maagiale need lausa särasid. Christian avas viskipudeli ning valas mõlemad klaasid poolenisti täis. Keeranud pudelile korgi taas peale ja pannud selle lauale ära ulatas ta ühe klaasidest Delilahile. "Mille auks me joome?" küsis ta naeratusega.
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 12, 2013 7:31:34 GMT 3
Deilah hingas sügavalt sisse ning juba mõne hetke pärast olid nad Hurtsiku ees. Neidis jälgis muigvelsui, kuidas Christian ilmselge vampiirijõuga ukse maja eest ära kangutab ning astus seejärel sisse. Kui nad mõlemad viimaks majas olid, aitas tütarlaps ust tagasi maja ette tõsta, et keegi ei saaks aru, et majas keegi on. Oleks olnud üsna halb, kui mõni professor juhuslikult Siganurmes jalutab ning näeb, et Britannia kõige kummituslikuma hoone uks on lahti ning mingid õpilased on seal sees.
Tütarlaps muigas ringi vaadates. Miski polnud muutunud. Aknad olid endiselt laudadega kinni löödud ning nende ees olevat kunagised sametkardinad olid räbaldunud ning määrdunud. Koht oli pime kuni gryffindorlane kaminasse tule süütas. "Ma ei teadnudki, et see kamin kasutuskõlblik on," lausus tütarlaps õhinal jälgides lõbusa pilguga kuidas Christian viski ning ühe sametkoti põrandaliistude alt välja kougib. Ka sellest saladusest ei olnud tüdrukul aimugi olnud, sest vastasel juhul oleks ta viimane kord Zediga sellele pudelile otsa peale teinud, olgugi, et mehele ei kõlvanud tüdrukuga juua. Noh, Delilah polnud selle peale solvunud.
Viimaks suunduski tütarlaps diivanini. Ta võttis sellel istet ning naeratas, kui Armand klaasid täitis. Tänulikult võttis tütarlaps ühe klaasi kätte ning mõtles väheke. "Meie tutvuse terviseks, muidugi. Ning samuti ka hurtsiku ning viski," lausus ta, tõstes klaasi üles, et noormehega kokku lüüa. Samal ajal hoidis ta aga enda silmi noormehel, pilk soe ning leebe.
|
|