Party for one

[Samara Soul]

Sel õhtuses pimeduses ei olnud kedagi lossi ümbruses näha ning Delilah otsustas juhust kasutada. Ta astus lossi nagisevate rauduste vahelt välja ning hinganud sügavalt sisse, sulges ta enda silmad ning kuulatas. Vaikus. Kuskil laulsid konnad ning ritsikad, paar varest lendas mõnekümne meetri kaugusel õhku, kuid ei ühtki inimsüdant. Vaikse ohkega avas Delilah enda silmad ning vaatas pimedusse. Jumal seda teab, kui kaua ta peab ootama, et enda kihvad sooja veeni sisse lüüa ning inimverd juua saaks.

Lükanud musta dressipluusi kapuutsi pähe ning käed enda teksade taskutesse, hakkas neidis mööda kinnitallatud jalgrada edasi Keelatud metsa poole astuma. Tema kauboistiilis saapad lirtsusid mudas kui ta tempot tõstis, porgandpunased juuksed tuules liuglemas. Ning ei läinudki kaua aega kui ta juba puude vahelt sisse astus ning seejärel seisatas. Kui ta inimverd ei saa, siis äkki saab ta mingit jäneseverd või hirveverdki? Öösiti liikusid nad ju kõige rohkem ringi.

Neidis sulges taaskord enda silmad ning järsku kuulis ta paarisaja meetri kauguselt mingit raksakat justkui keegi oleks puuoksa pooleks murdnud. Tütarlapse sinised silmad muutusid tumedamaks ning üle tema huulte välkusid valget säravad kihvad kui ta vampiirilikul kiirusel loomakese poole sibas ning selle enda kätte püüdis. Valge hirmunud silmadega jänes. "Vabandust, aga ma olen lihtsalt nii näljane," pomises vampiir, kui ta enda hambad puude varjus loomakesse lõi ning kerge urinaga sellest sooja verd jõi.


ot. Teema vaba!

[Christian Borg]

Christian oli aga samuti sel hilisel tunnil lossiseinte vahelt põgenenud, et teha veidi suitsu ja niisama ringi jalutada, kuna und tal ka polnud. Ta oligi väga öine inimene üldjuhul. Võimalik, et selles oli süüdi ka poolvampiirlus. Kes teab? Igatahes polnud see ei esimene ega viimane kord kui ta sellisel kellaajal väljas oli. Sees ei saanud ju suitsu ka teha, nii et ta oleks pidanud nagunii välja minema.

Seekord viisid Armandi sammud teda aga metsa poole. Selle suure ja kurjakuulutava Keelatud metsa poole. Ta ei kartnud sealseid olevusi, kuna erinevalt täiesti tavalisest inimesest oleks ta jõudnud igasugu olevuste eest kiiremini ära joosta või selle ohu lihtsalt likvideerida. Seetõttu kõndis ta ka seekord sinna täiesti rahuliku südamega ja ka sinna sisse jõudes ei muutunud midagi. See mets näis nagu iga teine mets.

Mõnda aega ta tiirutas kuni kuulis mitte just väga kaugelt tasast urinat. Noormees võttis taskus olevast pakist ühe sigareti ja süütas selle, hakates siis stoilise rahuga urina poole minema. Christiani üllatuseks tekitas urinat, aga kena tütarlaps, kes suurima tõenäosusega oli vampiir või muidu oleks see lihtsalt väga veider olnud, et kena noor neiu järab jänese kallal. Noormees toetas end küljega vastu üht puud ja ristas käed rinnal, nii et ta sai ikka rahulikult suitsu teha. "Head isu!" ütles Chris tasa.

[Samara Soul]

Tütarlaps sulges ohkega enda silmad ning vajus natuke mudasesse maapinda põlvili maha, ise endiselt jänest järades. Liha ta ei söönud - see jäägu libahuntidele - kuid tolle veri, mis ei olnud neidise just kõige suurem lemmik, ajas antud hetkel asja ära. Vastasel juhul oleks ta lihtsalt esimese ettejuhtuva inimese endaga metsa meelitanud ning temast seejärel toitunud ning lootnud, et too kellelegi kitsa ei pannud. Lummamine kui selline ei olnud neidisel kunagi väga hästi välja tulnud, seepärast ei hakanud ta sellega ka riskima.

Tütarlaps ei kuulnuf aga, et läheduses oli veel keegi, keegi, kes oli pooleldi inimene, pooleldi vampiir. Kahe rassi segu, mis oli tegelikult üsnagi tavatu. Inimesed harilikult ei saanud vampiiridega lapsi, kuid nagu näha, võis seda mõnikord ka juhtuda.
Kuid kui tütarlaps viimaks kellegi tasast häält kuuldis, tundis ta, kuidas tal paha hakkab. Ta lükkas kiirelt jänesekorjuse endast eemale, justkui oleks midagi ääretult halba teinud ning sellega vahele jäänud ning seejärel tõstis ta üles enda silmad. Kuupaiste näitas selgelt, et tütarlapse silmavalged olid süsimustad ning nende keskel olev helesinine võrkkest helendas võimsalt. Kuid kui ta nägi imekaunist olevust enda eest, muutusid silmavalged - st. silmamustad - tagasi heledamaks kuni nad olid leidnud enda loomuliku kuju.

Tütarlaps tõstis aeglaselt enda käe ning pühkis sõrmeotsaga verenire enda huulelt, ajades end seejärel püsti. Tüdruku kapuuts oli selleks ajaks muidugi peast langenud ning paljastas nüüd Magdalena kahvatu ning ilusa näo. Juba inimtüdrukuna oli tüdruk kaunis olnud, kuid tolle punased juuksed olid paljudele nalja pakkunud. Tänapäeval ei huvitanud see õnneks enam kedagi. Kuid olgugi, kui ilusaks noormehed teda ka ei pidanud, ei lasknud neidis kunagi kedagi enda südame lähedale. Inimesed olid tema jaoks toit, ei midagi enamat. Nad olid surelikud, kergesti haavatavad ning tüdruk ei tahtnud end piinata sellega, et kellestki hoolima hakkab ning seejärel terve igaviku enda südant kellegi surma tõttu lappima peab.

"Mul on kahju, et sa pidid seda nägema," lausus tütarlaps tasa, ise samal ajal sügavalt hingeldades. Vampiirid ei pidanud hingama, kuid ometi tegi ta seda siiski. Ta oli kõigest sajandi vanune ning sellised inimlikud kombed ei olnud neidisest veel välja juurinud. Tütarlaps kõndis aeglaselt noormeheni, saamata aru, et tolles voolab vampiiriveri. "Sest nüüd pean ma sama sinuga tegema." Tütarlapse hääl värises natuke ning tema silmist peegeldus, et tal on tõepoolest kahju. Kuid ta ei saanud riskida sellega, et too võõras meesterahvas lossi välja rääkima läheks.

[Christian Borg]

Christian silmitses tütarlast endiselt paigal seistes ja vahepeal suitsu kimudes. Neidis oli tõesti ilus. Ebainimlikult ilus lausa ja ka see ebainimlikkus oli muidugi tõene. Teda ei huvitanud eriti mingid rassidevahelised jagelemised ega asjad. Ausalt öeldes ei teadnudki ta neist suurt midagi. Ega ta ei teadnud just palju ka endasugustest või oma isasugustest. See aga ei tähendanud, et ta ei tahtnud teada. Igatahes teadis ta piisavalt, et võtta vampiiri toitumist täiesti rahulikult ja mitte joosta hirmunult karjudes lossi, kus siis sellest kõigile kuulutada, et koolis on vereimeja.

"Eks me kõik peame toituma. Mõni lihtsalt natuke teistmoodi kui teine," lausus Armand, puhudes rahulikult tossu välja. Kui neidis talle lähemale tuli ja ütles, et peab nüüd ka temaga sama tegema, noormees vaid turtsatas kergelt ja manas siis näole kelmika naeratuse. "Kas tõesti?" küsis ta, tõmmates siis sigaretist ühe mahvi ja puhudes selle neiust küll eemale, aga ta helehallide silmade pilk oli küll talle kinnitunud. "Tead, kui ma tahaks kogu koolile kuulutada, kes sa oled siis ei seisaks ma siin nii rahulikult, vaid ma liduks juba ammu lossi poole," lausus Christian. Ta võttis sigaretist veel viimase mahvi ning viskas, siis koni maha, talludes selle oma musta ketsi ninaga maasse, vaadates, et see ikka on kustunud ka. "Pealegi ma küll ei tea, mis reeglid teil on, aga oma liigikaaslaste või siis kasvõi pooleldi liigikaaslaste tapmine pole kusagil eriti au sees olnud," ütles noormees oma pilku tõstes ja selle tütarlapse silmadesse viies.

[Samara Soul]

Kui Delilah' süda veel lööks, oleks see hetkel ilmselt rinnust välja tahtnud hüpata. Ta tõepoolest kartis, et noormees võib paljastada, mis sorti isikud Sigatüükas peale inimeste veel õpivad ning tüdruk ei olnud veel valmis kapist välja tulema. Ta oli juba vaikselt harjuma hakanud sellega, et ta kuskile kuulus ning inimesed teda omaks võtsid (okei, see inimeste-osa ei huvitanud tüdrukut, aga tore oli kuskile kuuluda sellegi poolest).

Kuid tundus, et noormees tõepoolest ei plaaninud kitule minna, sest seal ta ju seisis - enesekindel, kimumas oma suitsu. Noormehe kinnitava küsimuse peale paljastas neidis lõrisedes taas enda valged vampiirikihvad, kuid tema silmad ei muutunud tumedamaks - see reetis, et tüdrukul polnud kavaski noormehele liiga teha. Vastasel juhul oleks ta lihtsalt võinud tolle kaela kahekorra keerata ning nooruk poleks sellest arugi saanud. Kuid ta ei teinud seda vaid hoidis Christianiga distantsi, ise samal ajal tolle verekahinat soontes kuulates.

"Mis sa sellega öelda tahad?" päris tütarlaps segaduses olles ning järgmisel hetkel kadusid kihvad ning neidis meenutas tavalist tüdrukut, kes ei saanud täpselt enam aru, mis toimus. Ta astus noormehele lähemale, nii lähedale, et ta rind puudutas noormehe oma. Ning järgmisel hetkel sulges ta silmad ning tema nina liikus noormehe kaela juurde, nuhutades seda. "Hmm," mõmises tütarlaps. Veri lõhnas hästi küll nagu iga teinegi inimveri, kuid samas oli seal midagi tuttavliku. Korra enda elus oli tüdruk poolvampiiriga kokku puutunud. See oli olnud kohe pärast tema muundumist, kuid neidis ei olnud seda huvitavat lõhna siiski ära unustanud.

Aeglaselt eemaldus ta noormehest, avades enda silmad, naeratades kelmikalt. "Poolvampiirid on väga haruldased," nentis ta viimaks palju rahulikumalt, võttes noormehe sõrmede vahelt suitsukoni, imedes selle vampiiriliku jõuga ühe mahviga täiesti otsa, visates koni niiskesse kastmelisse rohtu. Puhunud suure hulga tossu enda kopsudest välja, sirutas slytherinlane enda käe noormehe poole: "Delilah."

[Christian Borg]

Jah, igalühel oli siiski vajadus kuskile kuuluda. Mõnel tugevam vajadus kui teisel. Isegi kui nad seda ei tunnistanud, siis kuskile juba kuuludes tundus see üsna mõnus eksole. Armand oli pigem see, kes tunnistas, et oli ju täitsa tore kuuluda siia kooli ja sellesse ühiskonda, aga samas oleks ta saanud hakkama ka kuskile kuulumata.

Christian ei kartnud vampiiritari. Jah ta oleks võinud ta kaela kahe korra keerata või ta verest tühjaks imeda, kuigi viimasega oli see lugu, et neidis oleks sellega ikkagi jõudnud järeldusele, et noormees ei ole puhas inimene ja oleks vast kasvõi ehmatusest lõpetanud. See poolvampiirlus oli vahel natuke nagu kaitserüü selle eest, et keegi täitsa ära ei notiks.

"Ma tahan sellega öelda, et ma olen pooleldi vampiir," lausus Christian. Isegi kui ohtlik neidis talle lähemale astus ja ta vere lõhnale keskendus, ei kadunud rahulikkus kuskile. Ta süda ei võtnud poollöökigi kiiremat rütmi. Ta ise polnud kunagi kohtunud ühegi poolvampiiriga, aga mõningate vampiiridega küll. Ootas ta aga eriti kohtumist ühe kindla vampiiriga, kelle ta kavatses kunagi üles otsida, maksku, mis maksab.
"Ma tean. Mu isa oli või on vampiir," nentis Armand, teadmata isegi, kas ta peaks kasutama mineviku või oleviku vormi. Nähtavasti, aga otsustas kena vampiiritar maha matta selle noormehe tapmismõtte, kuna seal ta oli end tutvustamas ja kätt ulatamas. "Meeldiv. Christian," vastas Chris samaga ja surus siis viivuks Delilah-nimelise tütarlapse jäiset kätt, mis ei tulnud muidugi üllatusena.

[Samara Soul]

Üle tütarlapse näo levis lai naeratus, kui ta enda arvamusele kinnitust sai. Poolvampiir! Kui lahe see oli! Ta oli inimene, aga samas oli vampiir. Tolle süda lõi nii rahulikult ja meeldivalt ning tütarlaps kuulis, kuidas veri tolle soontes kahinal voolas, kuid tolle lõhn oli teistsugune ning meenutas rohkem surma. Kuid tüdruk oleks väga tahtnud teada saada, millised vampiirilikud omadused tolles noormehes peituvad.

Christian. Milline ilus nimi ilusale noormehele. Ilmselt oli tolle välimus vampiiriliku omadusega, sest inimesed ei olnud nii ilusad. Inimesed ei paelunud neidist ning tegelikult ta lausa ei sallinud neid. Peale nende vere ei olnud inimestes midagi väärtusliku ning Delilah ei kadestanud neid mitte milleski, olgugi, et paljud vampiirid igatsesid olla surematud. Neidisele meeldis see, et ta oli vampiir. Talle meeldis olla tugev, kiire ning tark. Talle meeldis olla surematu, sest ta ei hoolinud kellestki, kes oleks võinud tema silme all surra ning tüdruku igaveseks üksi jätta.

"Ning mida sa sellisel ajal siin teed, Christian?" päris neidis kulme kergitades, astudes noormehelt eemale. Talle pakkus ebamugavust teistega nii lähedal olla, muidugi välja arvatud juhul, kui ta inimestest toitus, kuid Christianist ei kavatsenudki ta toituda. Pooleldi inimene või mitte, aga too oli samuti ka vampiir ning Magdalena austas teisi vampiire.

[Christian Borg]

Christianil polnud mingit võrdlust ühe või teise liigi ja nende omaduste vahel. Ta oli sünnist saadik olnud poolvampiir ja tal olid alati olnud ühed ja samad omadused. Ta teadis, et ta on tavainimesest tugevam, kiirem ja teravamate meeltega, kuid see oligi tema jaoks tavaline ja tal polnud õrnematki aimu, mis tunne on olla tavaline inimene või vampiir. Ta oli alati olnud seal vahepeal ja see oligi tema jaoks normaalne.

"Mul oli vaja suitsu teha," ütles Armand nagu see oleks täiesti tavaline. Samas aga oligi ju. Ega ta ei saanud ju ometigi lossis tossutama hakata. Poleks just väga viisakas olnud. "Ja ega mul lossis muud tegevust ka polnud," tunnistas ta õlgu kehitades. Ta lükkas end puu najalt lahti ja kõndis ka paar sammu ringi, jäädes seisma Delilah selja taga neiust küll veidi eemal. "Sinu väljasoleku põhjus on üsna ilmselge," arvas Chris kerge muigega, silmitsedes punapea seljatagust. Too oli tõesti kaunis. Lausa tapvalt kaunis.

[Samara Soul]

Tütarlaps lasi noormehel natuke ringi kõndida ning samal ajal ei pööranud ta end ka ringi vaid jäi seljaga Chris'i suunas seisma, vaadates tühjusesse, kuulates iga sõna tähelepanelikult. Ta ei olnud kunagi olnud huvitatud inimesest, kuid ometi oli Christian Eriline. Ta tahtis noormehest rohkem teada ning ta ei kavatsenud lasta tollel lahkuda enne, kui ta noormehest kõik teada saab. Neil oli terve öö ning veelgi enam. Tütarlaps oli päevalkõndja ning seda kõike tänu punase rubiiniga kaelakeele, mis tütarlapse paljast kaela ehtis. Kingitus Victorialt - neidise loojalt.

"Magamine?" pakkus tütarlaps ringi pöörates välja. See oli täiesti normaalne tegevus, mida normaalsed inimesed sel kellaajal lossis tegid ning tüdruk ei uskunud, et noormees ei vajanud puhkust. Ta oli siiski.. inimlik. Vampiiritar ise magas küll, kuid tavaliselt tegi ta seda päeviti. See oli talle rohkem loomulikum kuid isegi siis, kui vampiir magas, olid tema meeled ergsad.
Viimaks oli ta aga sunnitud turtsatama. "Sigatüükas on näljasena natuke raske olla," nentis neidis tõsiasja. Ta ei hakanud rohkem seletama enda toitumisharjumuste kohta, sest need olid niigi liiga selged.

"Räägi enda vampiiri - ning inimloomusest," tahtis D siiski rohkem teada. Ta toetas end õlaga vastu puud ning jäi noormeest vaatama, silmis ilmselge uudishimu, mida ta varem kellegi vastu tundnud polnud.

[Christian Borg]

"Magamine on nõrkadele," oli esimene asi, mida Chris pigem naljaviluks ütles. "Ei tegelikult mul polnud und. Ma olen üpriski öine." Muidugi vajas noormees puhkust. Ta oli tõesti 50 protsenti inimlik. Kuid öösel magamajäämisega oli tal küll probleeme ja kui ta saigi magama, siis hommikul või vahel ka alles päeval ärgates tundis ta ikka, et võiks veel magada. Mõlemast poolest midagi.
Christian muigas lõbusalt. "Seda küll jah," pidi temagi tõdema. Kool oli siiski tohutu suur ja tohutult paljude õpilastega. Vampiiride erinevate toitumisharjumustega ta aga nii väga kursis polnudki. Ise ta ei vajanud elus olemiseks verd, kui välja jätta muidugi see, mis ta enda soontes voolas.

"Ma ise pole küll nii väga kindel, kuna mu jaoks on see täiesti normaalne, aga võrreldes teiste inimestega pidavat ma olema tugevam, kiirem, vastupidavam ja mu meeled on ka palju teravamad kui neil," lausus Armand. Viimane oli eriti tuntav, kuna tihtipeale kuulis ta juba kaugelt kellegi tulekut või ta nägi pimedas midagi palju paremini kui näiteks mõni ta inimsõber.

[Samara Soul]

Magdalena kallutas enda pead veidi küljele ning vaatas noormeest hindava pilguga. Too tundus inimesi pimesi usaldavat, miks ta muidu koheselt enda meeltest rääkis. Vampiir oleks võinud ju neid kuidagi enda kasuks pöörata, kuigi päriselt ei olnud tal see plaanis. Ta ei kavatsenudki noormehele midagi halba teha. Victoria oli teda õpetanud, et süütutele ei tohi liiga teha. Oh jaa, tütarlaps oli tapnud, kuid pärast toitumist ning ainult neid, kes olid...halvad. Kurjategijad. Neist polnud kellelgi kahju ning keegi isegi ei otsinud neidist taga. Kedagi ei huvitanud.

"Kuid ometi oled sa naiivne nagu iga tavaline inimene. Usaldad inimesi, keda sa alles kümme minutit tead," lausus tütarlaps kõhklevalt, kuid naeratus tolle huulilt ei kadunud.
Tütarlaps ohkas raskelt ning pööras end taas ringi, jäädes nüüd puuga vastakuti. Ta libistas enda sõrmed puukoorele ning paitas seda pehmelt enda sõrmeotstega. Jah, ka tema meeled olid tugevad. Ta kuulis mitme kilomeetri kaugusele, nägi pimeduses ning tundis hästi lõhna. Samuti oli tema kompamismeel hea. Ta tundis enda sõrme all iga rakku, iga detaili. Ning talle meeldis see.

[Christian Borg]

Christian ei olnud õnneks kurjategija. Mitte tõsine igatahes. Tal olid vaid mõningad rikkumised mugumaailmas ja need enamasti alaealise suitsetamise ja joomisega või siis sõidukiga kihutamise eest. Ikka juhtus, aga mõrvamiseks polnud see tõesti põhjus.
Armand turtsatas tütarlapse sõnade peale. "Sa oled isegi ju vampiir. Mida sa küll erilist saaksid teha nende teadmistega? Mul on enamasti samad tugevused, mis on sul endalgi, ainult, et kordi nõrgemalt," lausus ta rahuliku naeratusega. Ta pilk läks hetkeks linnule, kes nende kohalt üle metsa lendas, kuid peagi oli see tagasi Delilah'l. "Pealegi ei tundu sa olevat sellist sorti, et sa hakkaks paaniliselt mõtlema viisi, kuidas mu omadusi ära kasutada," lisas noormees, mõtlemata sellega midagi halba.
"Mis sa muidu Sigatüükas üldse teed?" uuris Chris. "Ma pole sind varem näinud ka."

[Samara Soul]

Delilah ise oli üsnagi vaikset elu elanud, eriti veel mugumaailmas. Mentidega ei olnud tal kunagi jamasid olnud. Keegi ei osanud teda kahtlustadagi milleski halvas ning tegelikult ei teinud tütarlaps enda arust midagi andestamatut ka. Ainult toitus inimestest, kuid selleks inimesed ju välja mõeldud olidki. Vampiirid olid tütarlapse perekonnaks ning ta oli Victoriale igavesti tänulik, et too tütarlapse sõjast päästis. Jumal teab, millised sõdurid teda muidu ükshaaval vägistanud oleks. Kuid kuna neidis muudeti kuueteist-aastase neitsina, siis jäigi ta igavesti neitsiks.

Neidis ei kavatsenud noormehe tugevusi testima hakata. See oleks olnud lapsik ning rumal. Selle asemel nokkis ta puukoort edasi nagu oleks see maailma huvitavaim tegevus. Mingi puu-ussi keerukad sooned olid puukoorde tekkinud. Huvitav ning bioloogiline.
Noormehe küsimuse peale pöördus tüdruk end aga ringi ning lasi ühel lahtisel puukoorel enda sõrmede vahelt maha kukkuda. "Õpin maagiat, muidugi," lausus tütarlaps sooja naeratusega nagu oleks see maailma kõige ilmselgem asi. "Kas vampiiridel on keelatud võlukunsti õppida? Samuti on tore end proovile panna. Siiani pole ma ühegi õpilase verd joonud," lausus ta rahulolevalt. Milline saavutus! Delilah oli enda üle uhke ning kindlasti oleks ka Victoria olnud.

[Christian Borg]

Armand turtsatas kergelt ja viimase peale ta ka plaksutas tasakesi heakskiitvalt. "Ega muidugi pole keelatud, aga ma arvan, et sa oled siiski vanem kui sa välja näed ja kas mitte ühe noore unistus ei ole koolist pääseda?" arvas noormees naeratusega. Tal endal polnud enam väga vahet, kas ta tahaks koolist ilgelt minema või ei. Tal oli nagunii viimane aasta ja selline pubeka-iga, mil kool hästi nõme oli, oli tal ka möödas. "Aga tubli, et sa end vaos oled hoidnud. See ei tundu just eriti kerge ülesandena."

"See võib küll ebaviisakas olla, aga ma lihtsalt huvipärast küsin, et kui vana sa oledki? Päriselt," uuris Christian õrna muigega. Tegelikult oli see ikka väga ebaviisakas küsida naisterahva vanust, kuid vampiiri puhul ei saanud ju isegi välimuse põhjal pakkuda ja see oli siiski üsna huvi pakkuv, nii et küsimine oli ainus viis, kuidas kaudseltki teada saada.

[Samara Soul]

Tütarlaps vangutas vaikselt pead. Ta hindas haridust, etiketti ning talle ei meeldinud see, millised tänapäeva noored olid. Kogu see suitsetamine, narkomaania, joomine ning suvalisega voodissekargamine... õhh! Delilah teadis, et tema süda jääb alatiseks endale, seega ei hakanud ta seksile mõtlema. Ta ei olnud kunagi isegi mitte mõelnud, et võiks kunagi kellegagi füüsiliselt nii lähestiku koos olla. Ta oli Sigatüükasse tulnud maagiat õppima ning samuti ka enda meeli kontrolli alla tooma ning ta oli sellega rahul. Oleks tütarlaps noorem välja näinud, oleks ta muidugi juba nooremasse klassigi läinud, aga kuna ta nägi välja nagu kuusteist, siis sõõlati teda kuuendasse. Slytherini majja.

"Mulle meeldib siin. Siin on rahulik ja hea. Olgugi, et inimesed on mulle siin palju lähemal, kui Londonis või mujal, saan ma siin kõige rohkem end talitsema õppida. Pealegi tuleb maagia ainult kasuks," vastas tütarlaps rahulikult. Mag pidi nõustuma sellega, et enda vaoshoidmine ei ole lihtne. Ta oleks praegugi väga tahtnud enda kihvad noormehe kaela lüüa ning seda poolinimese verd juua. Kuid sügavalt sisse hingates ning pidevalt nii tehes sai tütarlaps enda janust võitu.
Noormehe küsimus muutis tütarlast aga veidi kurvaks. Talle meeldis küll olla vampiir, kuid ometi tundis ta end halvasti, sest oli inimestega võrreldes vana ning Victoriaga võrreldes väga-väga noor. Victoria oli kolmtuhat aastat vana.

"Mind muudeti aastal 1940. Teine maailmasõda oli just alanud ning mina olin haiglas koos haavatud sõduritega, kes kõik enda elu eest võitlesid. Ka mina võitlesin enda elu eest, kuid minul oli ravimatu haigus - verevähk. Victoria - minu looja - oli seal eeee... söömas ning kui ta mind nägi, hakkas ta mul ilmselt hale ning siis ta muutis mu," rääkis tütarlaps tasaselt, silmad kauged ning minevikus ekslevad. Tütarlapsel polnud halb sellest kõigest rääkida, kuid ta mäletas endiselt seda kõike nii nagu oleks see juhtunud eilnepäev.