Party for one

[Christian Borg]

Christian turtsatas. "Ega see kamin polekski kasutuskõlblik kui siin igasugused koguaeg ei käiks joomas ja niisama passimas," lausus ta lõbusalt. Põrandaalusest viskist teadis ka vaid noormees ise, kuna ta oli selle oma käega sinna pannud ja aeg-ajalt kui üks pudel otsa sai tõi ta sinna uue pudeli, ja võibolla mõni ta lähedasem sõber.
Armand naeris kergelt. "Tutvuse, hurtsiku ja viski terviseks," ütles ta ja lõi Delilahi klaasiga kokku. Järgmine moment oli klaas aga juba ta huulil, et valada kuldsetoonist jooki kõrist alla. Ta tõstis klaasi huulilt ja nautinud hetke mõtlikult viski maitset viis ta pilgu tagasi Delilahile enne kui ta end mugavalt vastu diivani seljatuge toetas.

[Samara Soul]

Delilah nõustus noormehega. Tundus, et väga paljud käisid hurtsikus, kuid nad ei hoolitsenud selle hüljatud maja eest piisavalt. Endiselt olid siin-seal tühjaksjoodud taarapudelid. Eemal oleva tugitooli peal oli isegi kellegi kampsik. Tüdruk pööritas vaikselt silmi ning pööras need tagasi noormehele, kellega ta viimaks noogutades kokku lõi.

Ta libistas klaasi enda huulile ning nautis jooki. See oli tõsiselt hea. Viski oli tema lemmikjook ning seda nii mitmelgi põhjusel. Esiteks leevendas ainult viski tema verejanu ning teiseks oli see üleüldse maitsev. Pealegi oli naljakas näha inimeste nägusid, kui nad Delilah'it viskit joomas nägid. Tüdruk poleks imestanud, kui keegi teda alkohoolikuks peaks, sest nii kui tüdruk Sigatüükast välja sai, oli viskipudel tal käes. Kuid muidugi jäi ta sellest raskemini purju kui näiteks surelikud.

"Sa tead muidu selle maja ajalugu? Siin elas varem keegi või mis eesmärk sellel majal üldse oli?" päris ta viimaks end õlaga vastu diivani seljatuge toetades.

[Christian Borg]

Christian üldjuhul vedas oma taara sealt siiski ära. Kasvõi lihtsalt viisakuse pärast, kuid seda vaadet tõesti ei jaganud just igaüks kes hurtsikusse sattus. Sellest oli tõesti kahju, aga noored olid ju kõigest noored.
"Ma ei tea, kas siin on kedagi elanud, aga külaelanike juttude järgi olevat siit vanasti olla kuulda karjed ja lossi kummitused pidavat isegi eemale hoidma, aga mingi jutu järgi olevat seda maja kasutatud kunagi ühe libahundist õpilase muundumiskohana ja ju see siis tekitas neid karjeid," rääkis Armand. Ta ei saanud olla oma jutus kindel, kuna teda polnud ju ise seal olnud, kuid selliseid jutte oli ta inimestelt kuulnud. "Sigatüüka lahingu ajal olevat siin peitnud end surmasööjad ja isegi nende pealik ise, aga ma tõesti ei tea, kas see üldse tõsi on. Igatahes kui kool taas järjele sai ja pikka aega polnud siit midagi kuulda, siis mingi õpilastekamp kangutas esiukse lahti, nii et jääb siiski mulje, et uks on kinni naelutatud ja sellest ajast ongi siin niisama joomas käidud," lausus noormees õlgu kehitades ja lonksu viskit rüübates. Kui selle maja seinad vaid rääkida saaks, siis oleks tollel vast rääkida ikka väga palju.

[Samara Soul]

Delilah võttis natuke mugavama asendi sisse, toetades enda pead endiselt käele. Tema silmad liikusid noormehe näole, kui too viimaks rääkima hakkas ning lai naeratus levis üle vampiiritari näo. Tundus, et Christian oli õhinal, kui ta maja ajaloost rääkima hakkas, kuid võib-olla neidisele ainult tundus.

Delilah ei seganud vahele vaid kuulas Christianit, ise vahepeal noogutades. "Tundub põnev," lausus ta viimaks, kui noormees oli vaikseks jäänud. "Ma tunnen end veidi rumalalt, sest võiks ju arvata, et vampiirina ma olen elu palju näinud ning tean palju, kuid nii see ei ole. Hea, kui ma mõnd loitsugi lausuda oskan," lausus Delilah naeratades. Pärast enda muundamist oli tal olnud suuremaid probleeme, kui võlukunsti pähetuupimine. Siis pidi ta kohanema enda uute ning tugevamate meeltega ning mis peamine - kohanema pideva verejanuga.

Tütarlaps hingas sügavalt sisse. Kuidagi kõle oli nüüd, seda lugu teades, hurtsikus olla. Pidevalt kriiksumised ning tuuleuilgamised tekitasid üle vampiiritari selgroo külmajudinaid ning ta liikus märkamatult noormehele lähemale.